Paljajalu asfaldil

Väga eriilmeline päev on täna olnud...

Päev tööl on nagu ikka. Hullumaja nagu ikka. Vahet pole.
Tulen veidi varem tulema, on asja ajada.
Kõigepealt asutan omaenda ettevõtte. Ei, esialgu ei pääse ma veel kellegi teise palgaliseks olemisest, kuid kusagilt tuleb ju teema lahti lüüa, kui mõtted teostamist vajavad. Kaua silutud kaunikene.

Kohendan veidi elamist, et oleks hea olla ja plaanin küütsakaid lakkima hakata. Õhtul kavas kontserdile minek ja teeks ennast ilusaks.
Vanamehel heliseb telefon ja kolm tuttavat rattamatkalist küsivad, kus saaks siinkandis vihma eest end ööbima asutada. Telkimine pole ju hea mõte, kui otse kallab. Otse loomulikult pakub ta välja, et tulge meile kotile, meil varstivalmiv kabinet-külalistetuba paar ööd täiesti külalistevaba ning saavad pehmes voodis puhaste linade vahel ööbida.

Peagi saabuvad matkalised ja suhtleme nii tunnikese. Ei miskeid lakitud küütsakaid. Siis juba aeg välja minna. Külalised saavad omapead hakkama küll, ei ole probleemi:)

Meie suundume aga kutsetega kontserdile, kus piiratud arv (nii sadakond, kui sedagi) osalejaid. Tegelikult tegemist piknik-kontserdiga. Ja kuna vihma sajab, kolib õuepiknik siseruumipiknikuks.
Omamoodi jube lahe. Linad maha ja veinid-juustud-kreekerid-kanakintsud "lauale". Otse loomulikult olen mullikilega kaasa pakkinud ehtsad veiniklaasid - mis siis et piknik, mismõttes ma hakkan topsist jooma, kui saan klaase kokku kõlistada:)
Esinejateks siis Tannu (Tanel Padar) ja Tarvo Valm. Siuke unplugged värk, kus suhtelmine publikuga vahetu, muusika sageli improviseeritud ja igati selline vabam olemine.
Omamoodi täitsa lahe, kuigi me kumbki ei ole just fännid.

Astume öösse, kus vihma kallab nagu dušši all.
Lööme hiiglaslikud vihmavarjud laiali, kuid neist hoolimata on kehad vihmavarju ulatusest eemalt ehk altpoolt vööd üsna hetkega läbimärjad. Suve soe vihm - milline nauding!!! Tekib karjuv igatsus privaatse hoovi järele, kus saab suve soojas tummises vihmas endalt kõik riided heita ja alasti keerelda...
Jalanõud on hetkega läbimärjad ning kõndimine libe ja ebamugav. Ei midagi, haaran kingad näppu ja tatsan paljajalu. Vanamees muudkui kobiseb, et ta ju ütles et oleks võinud autoga tulla, tema oleks olnud valmis sõitma. Mkmmm, kui juba piknik ja veini nautimine, siis koos. Ja koperdame pärast ka kodu poole koos, ei hullu:)

Vihma ikka kohe valas. Mina otsin muudkui lompe, läbi mille paljajalu plädistada ja kilkan lapsemeelses rõõmus. No tõepoolest on vahva, noh! Kobistada paljajalu suveöö laussajus läbi uinuva linnakese kodu poole.... - elu! Oehh:) Tundsin taaskord kui pagana õnnelik ma ikkagi olen...

Tee peal leiutas Vanamees elutõe: "Tõelise naise tunneb ära sellest, et tal on alati iga ilma jaoks ebasobivad jalanõud, tõelise mehe aga sellest, et tal sobivad samad jalanõud igaks ilmaks.".
So? Lahendus ebasobivale jalanõule oli ju paljajalu ja see oli lahe!!! :)

Kodus kannutäis kuuma musta teed mee ja piimaga ja... Nüüd tuttu:)

PS: Pealkirjaks olevat Jääboileri lugu saad kuulata, kui klikkad pealkirjal...