Sügis ja suvelõputrip ja jälle sügis

Järsku saabus sügis. Lihtsalt tuli ja kõik. Iseenesest loogiline jätk lummavalt soojale suvele, kuid siiski on hinges selge niuts.

Veel äsjamöödunud nädalavahetus oli suvi. Ikka kohe päris suvi. Ja seda kahtlemata mitmel pool Eestis, kuna tunda saime seda ligi 700-l kilomeetril, mida auto rataste alt läbi lasime voolata. Selline väike suvelõputripp mööda kodumaad. Lisaks tuttavad inimesed ja mõned uued, kelles ilma igasugust eelarvamust omamata avastad enda üllatuseks nii meeldivad ja intelligentsed vestluspartnerid/mõttekaaslased, et tekib kahjutunne liig suure distantsi üle igapäevasuhtluse mõistes. Oi kuidas ma armastan seda, kui mu ellu tuleb inimesi, kellega on millestki rääkida... Seda faa-faad ja tühisust on nii palju, et paratamatult võtad sest matti ja sobitud, kuid vajan enda ümber inimesi, kellest on kohe tajuda, et tegu on tarkade inimestega.

Hmm, nüüd jäi kõlama justnagu ma oleksin nii hirmus tark, et ei leia endale kuidagi väärilisi vestluspartnereid:D:D:D Pigem asi selles, et mulle on alati meeldinud endast targemad inimesed. Neilt on võimalik ju valikuliselt miskit ka õppida ja maailmapilti laiendada. Kuskile kinni jäädes igasugune areng teatavasti puudub...
Ja tarkust teatavasti on väga erisugust. Erinevad inimesed on targad erinevates valdkondades. Oleks väga silmaklappe kandev oletada, et üks tarkus on kuidagipidi ülevam kui teine. Mingites piirides on see loomulikult nii, kuid laiemalt... Ja mina ei taha olla piirides.
Seetõttu kollektsioneerin ma suurima rõõmuga tarku inimesi, keda kuulata. Vahel õnnestub isegi mõni seos luua ja miskit ajukurdude vahele salvestada:) Ja kõige huvitavam veel on nendega vaidlemine:D
Et siis jah, mul on siiralt hea meel, et kollektsiooni lisandus veel üks vahva perekond:)

Aga selsamal nädalavahetusel läksid mul korra ka silmad punni.
Oleme Vanamehega mõlemad ealt 30 ja 40 vahel, kuid sattusime justkui tagasi puberteeti. Või siis möllavate hormoonide aega.
Tegelikult on purjus inimene palju ebanormaalsemalt möllavam kui pubekas, kuid jah.

Olime Tartus ühel kontserdil. Mingil hetkel üks teksasse ja nahka riietatud härjem tegelane (selline 40-ne) ronis lava ette ja üritas kidramehega midagi õiendada ja võimu näppida. Kidramees kortsutas veidi kulmu ja sekeldamisest natuke mureliku näoga taandus veidi eemale. Tegija-tüüp küünitles järele, tal oli midagi jube olulist vaja öelda.
Selle peale astus Vanamees härjale ligi ja tegi ettepaneku lasta bändil oma lugu mängida, tahaks kuulata. Oi kus tüüp selle peale häirus. Kukkus härglema ning seosetut möla ajades kätega vehklema. Vanamehe pilk läks tumedaks ja olin jummala kindel, et nüüd läheb löömaks, tüüp oli rinnuli peale tulemas. Eriti ärritas teda see, kui Vanamees talle käe kõhule pani ja teda eemale suunas. Kuidagi sai Vanamees aga külma pilgu ja rahulike sõnadega tüübi hetkeks taltsamaks, kuigi olukord oli veel selline, et oleks välja mindud, oleks ka löömaks läinud. Taltumise hetkeks jõudsid kohale ka turvakapid, kes tüüpi omalt poolt ohjata soovisid.

Härg ei olnud lääpas purjus vaid lihtsalt tugevasti julgust võtnud ning heas füüsilises vormis, kuid siiski olin kindel, et Vanamees oma eluaegse kakupunnitrenni kogemusega lööks tüübi ühe hoobiga auti. Ja nali naljaks, kuid mul oli isegi tiba kahju, et asi niikaugele ei läinud:) Väljas muidugi, kuna sees oleks see nõme olnud. Lihtsalt ma kohe üldse ei kannata selliseid härglevaid tüüpe, kes lähevad bändi õpetama. Mine minema, kui ei sobi. Saan aru, et korralik improvisatsiooniline kitarrisoolo võib mõnele tegelasele süldi kõrval igav tunduda, kuid mine siis sinna, kus sülti saab, eksole.

Nüüd aga tagasi sügise lainele.
Pühapäeva päevast hakkas aga tibutama ja sellest alates on üks pidev tatt taevapiiril kõlkunud. Tulemuseks on mul nina aevastamisaldis, silmad kipitavad ja täna kekshommikust alates ka kael kange. No mida paganat, eksole. Juba mitu hommikut ei suuda end kuidagi maast lahti rebida ja... ühesõnaga on mul nüüd tarvis uut erutust hinge leida. Midagi oodata. Kuhugi suunda oma mõtteid ja plaane seada. Krundil kah midagi asjalikku sügisest kevadeni teha ei saa, seega jah... Ok, sügisest jätkan majandusarvestuse õpingutega, kuid see pole päris see, mis hinge helisemas hoiab.

Üks eriti ehmatav-üllatav ettepanek tuli siin ka paar nädalat tagasi - ma võiks hakata väikese koormusega tööõigust õpetama. Eeeee..... see tähendab ju avalikku esinemist... Ok, tegelt vahel on täitsa ok ka esineda, kuid töö ja õpingud ja eraelu ja kõik muu sebimine-sahmerdamine ei taha kuidagi samasse pilti sobituda vastutusega kedagi õpetada ja kindlatel aegadel suuta kohal olla... Ma arvan, et ma keeldun.

Igatahes on sügis ja kui nüüd oleks kuivem ja lehed lähevad kirjumirjuks, siis sügist päikeseküllast kargust oskaks ma jälle nautida. Poolpime tatt akna taga ei ole aga üldse mitte nauditav ja nii ma siin siis virisen.
Lähen panen hoopistükkis õmblusmasina valmis ja õmblen veidike:) Hea tubane tegevus, just sobiv tänasesse kaelakangesse päeva. Ja tuleb vist villane sall ka kaela siduda... Ning kindlapeale hiiglaslik kruusitäis teed mustsõstra ja meega:) Näe, juba tulebki naeratus suunurka:)