Täna

Tänase päeva võib vist asjaliselt lukku panna.
Hetkel vein ja tähistamine ja...

Et siis asjalood on nüüd sellised, et viimase umbes nädala sees on loodud ettevõte, tehtud loodetavasti tulus investeering ühte projekti ning alates tänasest siis ka täitsa värsked maaomanikud...
Ehk siis jah, ammune unistus sai teoks tehtud ja tükk maad ostetud.

On seda asja aetud juba hilissügisest alates. Kord ei klapi üks teema kokku, siis ei kliki teine. Vahepeal on olnud isegi üks peaaegu-hetk, kuid siiski ei klappinud taaskord. Olen juba harjunud suhtuma stoilise rahuga, et kui nii, siis nii ja kõik siin elus juhtub põhjusega.

Millaski mais kruttisin täiega ära ja lõin kannad maha, et nüüd või ei iial. Olen ma siia tulnud, siis on vaja astuda otsustavaid samme.
Põhjuseid, miks Vanamehe lapsepõlvekodu lähistel olla ei saa/taha, on erinevaid, kuid minu jaoks üks algusest peale olulisimaid miinuseid on omade lähedus. Sugulased võivad olla väga toredad inimesed, kuid mina oma tohutus füüsilise privaatsuse vajaduses ei suuda elada minu jaoks kommuunis. Ja sama hoovi peal kuni alla kilomeetrise vahega distantsil elades on minu jaoks privaatsus omade suhtes rikutud. Võõras võib mulle naabriks olla palju lihtsamini kui oma. Võõras enamasti mõtleb enne hoolega, kui mu hoovile astub, oma marsib iga küsimusega koheselt sisse.
On minulgi lähedasi, keda väga hindan, kellest väga hoolin ja kõik need muud ilusad sõnad, kuid vahetus läheduses elamine ajaks mul harjased tõenäoliselt turri. Võtame või mu oma saare pere - ei ole suurepärasemat peret siin maamuna peal, kuid igapäevaselt nende vahetus läheduses elada ajaks mu hulluks!!! Natuke eemal on kõik aga super.
Lihtsalt olen nii kohutavalt mina ise ja minu ego, et sinna ei mahu suurt kedagi muud. Peale mu oma kaasa ja järglaste ning koduloomade igapäevases doosis.

Et siis jah, oli vaja eemale.
Niikaua ketrasin seda teemat, kuni Vanamees koosmõjus muude oludega hakkas aru saama, et nii on mõistlik (teda oma juurtest lahti rebida ei olnud just väga lihtne...). Ja algasid otsingud.

Oli erinevaid mõtteid. Oli erinevaid võimalusi. Oli erinevaid pakkumisi. Oli erinevaid mittesobivusi või siis erinevaid mitteõnnestumisi.
Õige asi ootas oma aega. Olin selles veendunud.
Ma üllatan end oma kannatlikkuses siiani, kui tunnen, et asi seda väärt.

Meil mõlemil olid omad kriteeriumid, mida jälgida. Vanamehele olid olulised megaprivaatsus, mere vahetu lähedus ja mets. Minule olid olulised enam-vähem privaatsus, et töölesõit ei oleks kallis ja väga ajamahukas ning et võimalik põngerjas /põngerjad oleksid võimelised vajadusel ka ise liikuma/sõpru külla kutsuma, mitte ei peaks arvestama vaid vanemate transpordiga või üliharvase bussiühendusega. Ehk siis minu jaoks oli oluline privaatsus asustatud punkti vahetus läheduses. Suhteliselt keeruline, eksole.

Lõpuks suutsime leida mõlemat osapoolt rahuldava. Linna lähedal (minu tööle sõita 5-7min), väga heade kommunikatsioonide vahetu lähedus, võimalik pägalik pääseb soovi korral ka ise liikuma; samas ütlemata privaatne (keegi hoovi ei näe asendi tõttu ja mööda käib vaid üks inimene, sedagi väga harva), pool maast on mets ja pool rohumaa ning meri on linnulennult max poole kilomeetri kaugusel.
Hinnaläbirääkimised, finantside ajamised ja täna oli siis notar...
Nüüd sisse koheselt nimemuutmise avaldus, sihtotstarbe muutmine maatulundusmaast elamumaaks on juba avaldatud ja plaanid seatud.

Kuna tänapäeval maa tagatisel enam eluasemelaenu ei saa, läheb ehitamisega aega. No ei ole maja ehitamiseks vaba finantsi lihtsalt niisama võtta, ju nõu:) Ehk siis tuleb tavapärastest laekumistest ehitada mingi aja jooksul maatükile onn, mille hiljem saab aretada saun-külalistemajaks, kuid mis esialgu täidab hoone osa hoonestatud kinnistul. Sest ilma lisanduva pangalaenuta korralikku elamut ei ehita. Ok, ehitab küll, kuid aega selleks kulub ka nii umbes 10 aastat. Seda aega me aga kinkida ei kavatse. Seetõttu vajalikud teatavad kalkulatsioonid, läbimõtlemised ja erinevate võimaluste ärakasutamised.
Igatahes... Sai läbi räägitud, vaetud ja argumenteeritud ning pikkade ponnistuste tulemusena toimus täna tehing notaris...

Et siis jah. Natuke hoian peast ja mõtlen, et millesse kuradisse ma ennast segasin. Ei, mida kuradit ma ise suunasin... Samal ajal on veidike elevust, et ehk... kunagi... midagi...
Eks vaatab siis. Sammhaaval. Aga kui samme ei astu, ei saagi tee käidud, eksole:)

Aga notaris oli ikka veider tunne küll. Kuidagi siduv. Esimest korda elus, kui aus olla...