Ei saa aru...

... mis on inimestel viga. Üks jube virisemine ja halamine käib.

Nojah, meil tatine ja pime kliima, eks selle kõrvalt on raske päikesena ja muretult särada, kuid mida see igavene halamine aitab? See on sitasti ja too on halvasti ja see kolmas seal ei kõlba üldse kusagile.
Sõu? Ei sobi? No aga lase ennast siis maha, noh. Mida sa kurask vireled.

See igavene halisemine ja kõiges vaid negatiivse nägemine on minu meelest puhtal kujul kuklas kinni. Järelikult oled nõrk tegelane ja ega sa millekski siis tegelikult kõlbagi. Järjekordne pasalaadung krae vahele on ainus, mis seda virinat kuidagigi õigustab. Muidu ju päris nadi lugu, polegi nagu midagi asjalikku mida kiruda.

Loomulikult on meil kõigil hetki ja päevi ja lausa perioode, mil maa külmand ja kärss kärnas. Minul ka, ausõna. Ma ka nutan. Kurvastusest ja jõuetusest ja purunenud unistustest ja vihast. Ma ka vihkan ebaõnnestumisi ja kolmandatest osapooltest sõltumisi. Vahel ropendan, vahel paugun emotsionaalselt (nagu näiteks praegu). Mul on muresid, mida enamus tuttavaid ei oskaks minust aimatagi. Aga miks nad peaksidki minu muresid kandma? Mis annab mulle õiguse koormata minust hoolivaid inimesi oma muredega? Nad ju võtaksid neid endalegi kanda...
Nad räägivad, et ma olevat päikeseline ja alati positiivne... Ja alluvad arvavad, et ma kindel kui kalju ja alati marurahulik... Mu kõige lähemad teavad, et nii see teps mitte pole ja päris õrnakesega tegu, kuid... mis see teiste asi kanda oleks, ah?

Ja mul on ka külm ja pime. Täpselt sama kaua on mul pime kui teistel kaasmaalastel ja palju sagedamini on külm, kui enamikul. Ma lihtsalt kardan kohutavalt külma. Soe riietus, kodus pleedi sisse mähkumine ja kuum tee - lahendused on ju olemas.
See kõik ei anna aga mitte mingisugust õigustust lõputult haliseda ja viriseda ja jube tüütus olla.

Uudist tahad teada? Meil kõigil on omad mured ja meid absoluutselt ei koti, et sina arvad nagu sinu mured oleks olulised. See, et me need ära kuulame ja kaasa koogutame, on tingitud enamasti vaid viisakusest ja kinnituse otsimisest, et me pole ainsad, kellele jamasid kaela sajab. Kui sa aga elad sellest, et teistele oma kurba saatust järjepanu kuulutada, tüdineme me sinust üsna varsti. Siis pead mõne järgmise leidma, kes suudab natuke aega viisakas olla.

Ühesõnaga, nagu aru võite saada, käisin ma Delfis:DDD Vaatasin uudiste pealkirju ja klikkasin mõne lahtigi. Õnneks olin piisavalt tark, et mitte kommentaare piiluda. Tulemuseks selline pahvakas nagu siit just lugeda võisite. No arumaivõi, noh!
Kui kõik on pidevalt nii sitt, siis on olemas ainult ja AINULT 2 lahendust: muuda või lepi. Võta midagi ette, tee enda jaoks paremaks või lepi olemasolevaga, kui oled liiga hädine et parendada. Jube lihtne. Ausõna, JUBE LIHTNE.

Aga uudiseid sirvides saab nalja muidugi ka:) Lugeda, kuidas MUPO tegelased muudkui toimetavad ja... Nojah, eksjuht juba läks kinni ja nüüd asejuhil jama kaelas, eksole... Aga keda see tegelikult üllatab... Ahjaa, siis muidugi proua Simsonike oma huilatusega, et "päästab astmeline tulumaks"... Ilmselgelt nii mõnigi "miss" keerutas peegli ees, kui vanajumal mõistust jagas. Paralleelselt võiks lugeda hoopistükkis sakslaste Spiegeli artiklit, kus meie tillukest kodumaad päris teenitult kiidetakse.

Aga mida ma siin ikka niiväga plõksin. Vaatasin huvi pärast esimest osa uuest saatest "Rahaauk" ja sain infarktilaadse seisundi iga teise küsimuse vastuste peale. Ok, ei mäleta kaugest ajaloost midagi või ei tunne mõne valdkonna spetsiifikat, kuid päriselt ka mitte teada näiteks viimastel aastatel palju-palju kõmu, diskussioone ja kõikvõimalikes väljaannetes uudiseid (uups, võib-olla seltskonnaajakirjandus tõepoolest jättis need teemad Paris Hiltoni järjekordse boyfriendi või Suri Cruise kingakeste kontsade kõrval kajastamata) tekitanud teemasid, nagu nt "mis on taristu?" ja sellega puusse panna... No ma ei tea... Ja kui siis selgub, et enam kui pool Eestimaast fännab siiralt Võsa Petsi saateid, siis...
Äkki see on nüüd see koht, kus kehtib "muuda või lepi" ja ma peaksin kuss olema?
Njah... ja mina veel imestasin, et mismõttes muudkui hüppavad siin jahedas meres Rootsi/Soome/jmt laevadelt vups ja vups üle parda... Et äkki polegi nii lollakad oma hüppamistega?

Njah, palju hullem lugu on see, et peagi on meid 7 miljardit siin maamunal. Tõsine ülekoormus. Ennustavad, et umbes oktoobri lõpus peaks too 7-miljardes tegelane siia sündima. Tundub kuidagi limiidi ületamisena või mis...

Oijahh... Inimesed... te vist ikka üldse kohe ei taha aru saada milline imeline kingitus on elu. Kui see teile ei sobi, siis teadke, et meid on nagunii liiga palju ja kergendage maakera koormust. Olge nii lahked, palun.
Neile aga, kes sellest väärtusest aru saavad, soovin pikka nautimist ja ikka kohe tõsiselt nautimist:) Ja elage rohkem tänases ja väärtustage seda, mis juba on. Ning eelkõige endale kalleid inimesi. Maja, auto ja uusima teleka saab vajadusel ikka osta, inimesed on aga need keda me tegelikult asendada ei saa. Ja endale olulistele inimestele võiks ju iga päev mõista anda, et elu on imeline ja meil on hea meel nende kohalolu üle. Mitte neid koormata oma muredega. Uskuge, neil on endalgi neid piisavalt. Mured on lihtsalt intress, mida me maksame elamise võimaluse eest:)

Imelist sügist teile!

Ilus olemisest ja nädalavahetusest

Ma nüüd hakkan jälle ilusaks:D
Nimelt lugesin hetk tagasi Jääraplika blogi ja sain temast kui alati detailideni läbimõeldult tuunitud ehedast naisest innustust kõigiks nendeks naiseks olemise võludeks ja vaevadeks. Taaskord.
Nüüd istungi suhtkoht lihtsalt oleskledes, puhastav mask näos ja õlimask juustes. Saan seda endale lubada, kuna Vanamees on oma kakupunnide (loe: karate) trennis ja tänu mõningatele tänastele tagasilöökidele koostöös tema tohutu emotsionaalsusega võib arvata, et rabeleb ja äsab seal pikalt ja põhjalikult. Ma nimelt olen seda usku, et naine on ilus loomulikult ja pole mehe asi näha, kui palju vaeva ja koledaid rohekaid maske selleks vaja läheb. Vahel satub mõnda nägema, enamasti olen aga loomulikult ilus:D Kuigi kui päris aus olla, olen ma selles osas ikka kohutavalt laisk... Aga noh, selleks ongi olemas Jääraplikad ja Nolzikud ja vennanaised. Nemad annavad alati indu olla naine:)

Taustaks kostab vannitoast hetkel üks mu lemmikhelisid - pesumasina müdin.
Tegelikult on praegu suurepärane võimalus taaskord majajoonistega tegeleda. Oioi kui palju ma olen neid juba valmis vihtunud... Ikka natuke niipidi ja natuke naapidi ja... Erinevaid vajadusi arvestades loonud uued kavandid. Ja nüüd... nüüd teatab Vanamees, et ta ikka tahaks hoopis 1-korruselist ja suure põhjapindalaga. Mismõttes??? Mul juba 4 korda ehitatud 2-korruseline, kõiki kiikse arvestades suurte raskustega kõik ruumid loogiliselt paigutatud ja nüüd siis niimoodi... Ok, valmistasin talle ka ühe näidise 1-korruselisest, kuid siin on 3 suurt "aga" minu jaoks - 1) merevaade on alles 2. korrusel, 2) soe tõuseb üles ja 2-korruseline seega ökonoomsem, eriti minusugust metsikut soojalembi arvestades 3) 1-korruselise puhul on umbes terve hooviala maja täis, kui ma tahan sinna mahutada ka oma garderoobi ja mõnusa vannitoa. 1-korruselise puhul oleks mõistlik ju ka vaid 1 vannituba, kuid mismõttes nagu??? Ikka 2 korrust peab olema...

Kohutav kihk on osta tulpe ja nartisisse ja hüatsinte ja krookuseid ja... Ja neid siis juba maha panna... Ja siis kevadel seda ilu natuke aega imetleda ning kõik sibulad üles kaevata, kuna ega ju majata minusugune väga loogiliselt mõelda oska, kus see õigeim koht võiks olla. Ja ega ma oska seda tegelikult ka maja valmis olles - ma nimelt pean kogu aeg kõike ümber paigutama. Täiesti haige:) See nädalavahetus näiteks tõstsin ringi magamistoa mööbli ja osa kabinetist. Nüüd ahistan Vanameest, et mulle ühe riiuli ehitaks ja siis saan ka kabineti mõneks ajaks rahule jätta.
Aga jube mõnus tunne oli tegelikult raamatuid sarjade viisi riiuleisse laduda... Meil kahepeale on vägagi, ai miin vägagi arvestatav raamatukogu. Noh, tegelikult vist nagu paljudel meieaegsetel, kes telkude-arvutite asemel raamatuid neelates üles kasvasid:) Ja meie oleme mõlemad seda tüüpi, kes tõepoolest neelasid ja neelasid ja neelasid...

Kassijuttu - aina sagedamini saab meil kodus näha pilti, kus üks kassidest teist peseb. See on lihtsalt niiiiii armas, et.... Teab see, kes samuti küllaldaselt näeb. Pestakse teise pead ja turja pikalt ja põhjalikult, teine sirutab end välja ja naudiskleb. Mõne aja pärast peseja näksab pestava kõrva. Pestav ei tee väljaga. Peseja lakub hoolega ja lööb hambad turri. Ei midagi. Lakub veel, aina intensiivsemaks see pesemine muutub ja seejärel lüüakse hambad kõrri. Ja siis läheb lahti tramburai:)))

Oijahh, nad on ikka jube vahvad tegelased tegelikult. Eriti vahvad on nad loomasaateid vaadates. Istuvad teleka ette ja jälgivad linde või miskeid kutsikaid. Jälgivad, madalduvad, hiilivad... ja hüpe! Oih, ei saanudki kätte! Ja niimoodi ikka ja jälle:) Mõlemad kusjuures jahivad telekast linde ja loomi...

Möödunud nädalal me ei suutnudki oma kokkulepet täita, kuid tegime nagu Joosep Toots - vaatasime koos ära pool filmi:D Tervet ei jõudnud, noh:) Nüüd siis see nädal püüame ühe terve ka ikka ära vaadata, muidu on teineteise ees päris piinlik.

Aga vot nädalavahetust ma nautisin! Ma ei teinud mitte kui midagi! Natuke asjatamist-toimetamist käib ka mittemidagitegemise alla.
Laupäeval magasin kohe südamest. Vanamees oli eemal koolis tarkust omandamas ja mina lõin luugid lahti kell 11:21. Vot see oli tase! Veidi tundsin süümekaid, et terve ilus vaba päev maha magatud, kuid teadsin, et homne ju ka veel ees:)
Mitte kui midagi ei teinud. Absoluutselt:) Ja olin selle mittemidagitegemisega kohe väga rahul. Õhtuks keerasin ainult seaprae kokku ja see sai ka maitsev, seega võib päeva täiesti puhkuseks pidada küll:)

Ahjaa, üks tavapärase ebanormaalsuse nähe siiski ka - ma nimelt ei pea (kõigest hoolimata) päris okeiks asjaolu, et kui mees armastab kalal käia, leian mina kodust köögi kraanikausist põisadrut... Eeee.... nojah:)

Aga pühapäeval olin juba veidi endalikum - äratus 8:30 (kuna Vanamees, kes ärkab alati varem ja oli juba 7-st ülal ja regulaarselt piilumas käis kas-ma-juba-hakkan-ärkama) selle peale, et keegi küsib vaikselt "Kas sa nüüüüüüd juba tahaksid hommikukohvi?". Veidi uimerdamist, emaga telefonitsi pläkutamist ja edasi asjalik olemist. Sai krundil asjatatud ja tube ringi tõstetud ja...
Tegelikult on elu ikka üks väga ilus kingitus:)))

Sügisõhtud kodus (loe: suvamula)

Viimasel ajal kisub õhtune olemine suhteliselt tubaseks. No ei kipu väga välja kui tibab või kallab ja lükkab tuult ning läheb päris vara hämaraks. Aga noh, siis tulebki toas tegevust leida ja lihtsalt olemist nautida.

Otsustasin täna, et tahan süüa midagi kerget. Näiteks suvikõrvitsat. Minu meelest väga mõnus vili - mida iganes saab sellest teha. Neutraalne baas.
Suvist grillimismõnu taga nostalgitsedes otsustasin viilud ahju visata, peale mozzarella ja sinihallitusjuust ja mõnus kerge lestakõrvane ongi olemas. Maitse järgi soola ja musta pipart ka.

Küsin Vanamehelt, kas tema ka seda sööks. Siis teaks kogusega arvestada.
Ei, jumal eest! Tema igasugu jama ka ei söö.
Selge. Täna siis eraldi menüü, ei hullu:)
Igaks juhuks uurin veel, et kas ikka kindlapeale ei taha? No ei taha ja kuidas ma saan üldse midagi sellist pakkuda.
Ok, asub siis küpsetama.

Toon ülal pildil olevad plõnnid suvikõrvitsarattad välja. Korraga on taldriku kohale kummardunud säravate silmadega Vanamees. Maitsegu. Maitseb. Enam ei olegi tegemist veidra üllitisega, millega teda ilmselgelt mürgitada soovitakse ning pooled rattad kaovad väidetavalt pungil täis olnud kõhtu. Millele järgneb küsiv pilk: "Kas nii vähe oligi? Kas sa rohkem ei teinudki?"
Ei, ma tegin ju vaid enda kõhtu arvestades:)))
Suundun taas kööki ja teen veel üle plaaditäie. Seekord kõik talle.
Kinnitus niigi tugevale teadmisele: iial ära usu meeste kindlat "ei-d":)

Sinna "pilgeni täis" kõhtu mahutatakse veel ka kolm ja pool kausitäit murakatarretist ropprohke vahukoorega. Vaheinfoks, et tema on meil see, kes "magusat ei söö". Mina sõin pool kausikest, teist poolt enam ei jaksanud:) Ülejäänud kausid seisavad külmikus, lihtsalt kaks pakki vahukoort sai otsa:D

Magusa mittesöömisega just nädalavahetusest hea seik.
Sätime end filmi vaatama. Kõrvale nautimiseks pudel kuiva punast veini ning suur karp šokolaadikomme. Olen küll kuulnud neid jutte magusa mittesöömisest, kuid väike kogemus annab nõu ja kuna tahaks ka paar kommi mekkida, siis igaks juhuks ampsan kohe, kuigi veel pole nagu isugi. Ja õigesti teen - film pole veerandigi peale jõudnud, kui kommikarp on tühi:) Tõepoolest jumal tänatud, et ma eriline šokolaadihaige ei ole!

Aga aitab nüüd söömisest küll. Nüüd asume õmblema:)
Oli tarvis nädalavahel veidi õmmelda. Hakkasin aga pihta ja... veidikese aja pärast oli kohal ka Vidrik. No küll see tegevus pakkus huvi! Sülest ära ei saa ja uurib ja uurib nõela liikumist. Sellest ka väike jäädvustus (ning jah, ma tean et padi näos ja hall juus kasvab välja, küll ma varsti värvida viitsin). Hoopis Vidriku keskendunud ilme on lahe:)
Nii me siis koos õmblesime.


Ühe kokkuleppe tegime siin kodus ka.
Nimelt üritaks oma parajalt suurest filmide hulgast iga nädal minimaalselt ühe filmi koos vaadata. Saaks kogust vähemaks ja jagaks emotsiooni, eksole. Üks on miinimum, maksimumi ei ole.
Möödunud nädalal eesmärk sai seatud ja kohe suure hurraaga 5 filmi ka vaatasime. Terve nädalavahetus kulges umbes filmist filmini. See nädal oleme nii lahjad, et kohe kuidagi ei jõua esimesenigi...

Aga üks märk sügise saabumisest on küll kindel - minu igaõhtune must tee rohke mee ja piimaga. Suuuuur kruusitäis. Nii kui mu keha seda nõutama hakkab, on kalendrisse vaatamata selge, et käes on sügis.

Pole ammu muusikast kirjutanud...

... ja vot nüüd tekkis tunne, et tahaks.

Veetsime siin kodus meeldivat laupäevaõhtut ja õhtu lõppes muusika kuulamisega, nagu seda vahel juhtub. Mõlemad juba oma maitse ja arvamusega ning siis on tore nii jagada kui ka rõõmustades avastada, et "oi, kas tõesti meeldib sulle ka seesama mis mulle:)". On erinevaid lemmikuid, on ühiseid. Jumal tänatud, et vastumeelset ei tundu olevat teise maitses kummaltki poolt miskit. Et maitsed suuresti ühtivad ja see on puhas rõõm. Olen muusika koha pealt natuke tundlik ja ei tahaks leppida tõsiasjaga, et keegi kodus kuulab muusikat, mis mulle kohe üldse ei sobi.

Ja kui siis kahekesi pimedas toas istusime ning kinnisilmi muusikat nautisime, tekkis hirmus tahtmine miskit ka siia üles laadida.
Näidiseks üks hirrrrrmus hea lugu Judas Priestilt - Diamonds and Rust:


i'll be damned, here comes your ghost again.
but thats not unusual, its just that the moon is full.
and you decided to call.

and here i sit, hand on the telephone.
hearing a voice unknown, from a couple of light years ago.
headed straight for a fall.

well we both know what memories can bring, they bring diamonds and rust.
yes, we both know what memories can bring, they bring diamnonds and rust.

now i see you standing all around with snow in your hair.
now we're smiling out the window of a crumby hotel, over washington square.
our breath comes out white clouds, mingles and hangs in the air.
speaking strictly for me, we both could've died then and there.

now your telling me your not nostalgic.
then give me another word for it, you were so good with words.
and at keeping things vague.
well i need someone that begots now, its all come back to clearly.
yes i love you dearly, and if your offering me diamonds and rust....i've already paid.

diamonds, diamonds and rust.
diamonds, diamonds and rust.
diamonds, diamonds and rust.....
i don't want no more diamonds, diamonds and rust.

Mallikas õhtupäikeses peesitamas

Sügisel ilmuvad nad randadesse. Tegelikult on neid suvel ka ja kuidas veel, kuid sügiseti lausa kubiseb.
Minu meelest jube nunnud tegelased. Mina, vana lollike, üritan neid ikka "päästa" neid sügavamasse suunates, kuigi tegelikult pole sest miskit tolku. Ülihaprad tegelased - nii kui natuke järsemalt vastu lähed, pudeneb laiali. Aga kui liivale on jõudnud ja pidama jäänud, siis neid värskeina vaadeldes paistavad jube ilusad:) Mõne aja pärast kuivavad ja jätavad liivale vaid väikese ristikujulise märgi.

Leiame sügisest plusse!

Sügise juures on üheks hirmsuureks plussiks rammusaks muutunud lestakala. Kevadine on kudemisest lahja, kuid sügisene... mmm...
Suitsutatud, grillitud ja praetud, kuidas iganes, serveeritagu aga!
Tänases menüüs praetud lest, vein ja nektariin... Nämm:)