... mis on inimestel viga. Üks jube virisemine ja halamine käib.
Nojah, meil tatine ja pime kliima, eks selle kõrvalt on raske päikesena ja muretult särada, kuid mida see igavene halamine aitab? See on sitasti ja too on halvasti ja see kolmas seal ei kõlba üldse kusagile.
Sõu? Ei sobi? No aga lase ennast siis maha, noh. Mida sa kurask vireled.
See igavene halisemine ja kõiges vaid negatiivse nägemine on minu meelest puhtal kujul kuklas kinni. Järelikult oled nõrk tegelane ja ega sa millekski siis tegelikult kõlbagi. Järjekordne pasalaadung krae vahele on ainus, mis seda virinat kuidagigi õigustab. Muidu ju päris nadi lugu, polegi nagu midagi asjalikku mida kiruda.
Loomulikult on meil kõigil hetki ja päevi ja lausa perioode, mil maa külmand ja kärss kärnas. Minul ka, ausõna. Ma ka nutan. Kurvastusest ja jõuetusest ja purunenud unistustest ja vihast. Ma ka vihkan ebaõnnestumisi ja kolmandatest osapooltest sõltumisi. Vahel ropendan, vahel paugun emotsionaalselt (nagu näiteks praegu). Mul on muresid, mida enamus tuttavaid ei oskaks minust aimatagi. Aga miks nad peaksidki minu muresid kandma? Mis annab mulle õiguse koormata minust hoolivaid inimesi oma muredega? Nad ju võtaksid neid endalegi kanda...
Nad räägivad, et ma olevat päikeseline ja alati positiivne... Ja alluvad arvavad, et ma kindel kui kalju ja alati marurahulik... Mu kõige lähemad teavad, et nii see teps mitte pole ja päris õrnakesega tegu, kuid... mis see teiste asi kanda oleks, ah?
Ja mul on ka külm ja pime. Täpselt sama kaua on mul pime kui teistel kaasmaalastel ja palju sagedamini on külm, kui enamikul. Ma lihtsalt kardan kohutavalt külma. Soe riietus, kodus pleedi sisse mähkumine ja kuum tee - lahendused on ju olemas.
See kõik ei anna aga mitte mingisugust õigustust lõputult haliseda ja viriseda ja jube tüütus olla.
Uudist tahad teada? Meil kõigil on omad mured ja meid absoluutselt ei koti, et sina arvad nagu sinu mured oleks olulised. See, et me need ära kuulame ja kaasa koogutame, on tingitud enamasti vaid viisakusest ja kinnituse otsimisest, et me pole ainsad, kellele jamasid kaela sajab. Kui sa aga elad sellest, et teistele oma kurba saatust järjepanu kuulutada, tüdineme me sinust üsna varsti. Siis pead mõne järgmise leidma, kes suudab natuke aega viisakas olla.
Ühesõnaga, nagu aru võite saada, käisin ma Delfis:DDD Vaatasin uudiste pealkirju ja klikkasin mõne lahtigi. Õnneks olin piisavalt tark, et mitte kommentaare piiluda. Tulemuseks selline pahvakas nagu siit just lugeda võisite. No arumaivõi, noh!
Kui kõik on pidevalt nii sitt, siis on olemas ainult ja AINULT 2 lahendust: muuda või lepi. Võta midagi ette, tee enda jaoks paremaks või lepi olemasolevaga, kui oled liiga hädine et parendada. Jube lihtne. Ausõna, JUBE LIHTNE.
Aga uudiseid sirvides saab nalja muidugi ka:) Lugeda, kuidas MUPO tegelased muudkui toimetavad ja... Nojah, eksjuht juba läks kinni ja nüüd asejuhil jama kaelas, eksole... Aga keda see tegelikult üllatab... Ahjaa, siis muidugi proua Simsonike oma huilatusega, et "päästab astmeline tulumaks"... Ilmselgelt nii mõnigi "miss" keerutas peegli ees, kui vanajumal mõistust jagas. Paralleelselt võiks lugeda hoopistükkis sakslaste Spiegeli artiklit, kus meie tillukest kodumaad päris teenitult kiidetakse.
Aga mida ma siin ikka niiväga plõksin. Vaatasin huvi pärast esimest osa uuest saatest "Rahaauk" ja sain infarktilaadse seisundi iga teise küsimuse vastuste peale. Ok, ei mäleta kaugest ajaloost midagi või ei tunne mõne valdkonna spetsiifikat, kuid päriselt ka mitte teada näiteks viimastel aastatel palju-palju kõmu, diskussioone ja kõikvõimalikes väljaannetes uudiseid (uups, võib-olla seltskonnaajakirjandus tõepoolest jättis need teemad Paris Hiltoni järjekordse boyfriendi või Suri Cruise kingakeste kontsade kõrval kajastamata) tekitanud teemasid, nagu nt "mis on taristu?" ja sellega puusse panna... No ma ei tea... Ja kui siis selgub, et enam kui pool Eestimaast fännab siiralt Võsa Petsi saateid, siis...
Äkki see on nüüd see koht, kus kehtib "muuda või lepi" ja ma peaksin kuss olema?
Njah... ja mina veel imestasin, et mismõttes muudkui hüppavad siin jahedas meres Rootsi/Soome/jmt laevadelt vups ja vups üle parda... Et äkki polegi nii lollakad oma hüppamistega?
Njah, palju hullem lugu on see, et peagi on meid 7 miljardit siin maamunal. Tõsine ülekoormus. Ennustavad, et umbes oktoobri lõpus peaks too 7-miljardes tegelane siia sündima. Tundub kuidagi limiidi ületamisena või mis...
Oijahh... Inimesed... te vist ikka üldse kohe ei taha aru saada milline imeline kingitus on elu. Kui see teile ei sobi, siis teadke, et meid on nagunii liiga palju ja kergendage maakera koormust. Olge nii lahked, palun.
Neile aga, kes sellest väärtusest aru saavad, soovin pikka nautimist ja ikka kohe tõsiselt nautimist:) Ja elage rohkem tänases ja väärtustage seda, mis juba on. Ning eelkõige endale kalleid inimesi. Maja, auto ja uusima teleka saab vajadusel ikka osta, inimesed on aga need keda me tegelikult asendada ei saa. Ja endale olulistele inimestele võiks ju iga päev mõista anda, et elu on imeline ja meil on hea meel nende kohalolu üle. Mitte neid koormata oma muredega. Uskuge, neil on endalgi neid piisavalt. Mured on lihtsalt intress, mida me maksame elamise võimaluse eest:)
Imelist sügist teile!
13 kommentaari:
Eks ma siis lasen end maha. Oh kui tore, et luba antud on.
käisin minagi ükspäev Delfis ja kiikasin kommentaare... ja ei suutnud uskuda seda mida lugesin. Täiesti teises maailmas elaksin justkui :) ja mul on selle üle ainult hea meel! Ei kipu niipea sinna delfi-kommentaatorite-maailma :)
Mind valdavad samad tunded kommentaare lugedes.
Ja kogu su sissekande peale tahaks praegu sulle "high-five" visata :)
Hmm. Kas see oli nüüd kuidagi teistmoodi virisemine? :) Et siis virised, et teised virisevad:) Nokin niisama. Pmtslt olen nõus. Samas ei ole ka. Vahel on vajalik asju välja öelda, et midagigi muutuks. Muidu oleme kut Vargamäe Andresed - kannatame vaikides, peksame kalleid kaasasid ja õndsaks ei saa ikka:)
Ja eks see näita ka hoolivust nende suhtes, kel mure, kui neid kuulad ja vahest ka avitad. Andmise rõõm. Me niigi kõik väega individualistid. Ja krt, kui ei oleks muresid, ei oleks ka rõõme. Lõputut suurt õnne ei suuda üks inimloom välja kannatada niiehknii:D
Eh, su jutt on juba vana tõde, juba Tõde ja Õigus" kuulutas, et siis "lase end maha, kui elada ei jaksa".
sorry, hoopis, siis "sure ära, kui elada ei jaksa":)
elasin su juttu nii sisse. sa oled vähe kaasaegsema lähenemisega:)
See ikka ikka Veera Saare "Ukuaru", kus vanaperenaine Minnale ütleb, et sure ää, ku elada ei jaksa;)
KIrjutan Su postitusele alla :)
Aga mina vaatasin ka "Rahaauku" ning ei teadnud üldse vastuseid. Näiteks, millise keisri järgi on nime saanud keisrilõige ja ... no selliseid vastuseid ma lihtsalt ei tea. Punkt.:)
:)))
Lahe näha, et emotsionaalsem teema endiselt tekitab vastukajasid:))) Tänks!
Olen siin viimasel ajal kaalunud blogisemise lõpetamist, kuna lihtsalt ei oska enam kirjutada teemadest mis hinges, rohkem on ikka sellist poolpunnitatud niisama kribamist. Samas tundub see mahajätmine kuidagi kurb ja nagu ei tahaks ka. Nii et elu nägemine blogis annab siiski veel põhjust mitte loobuda millestki, mis tegelikult ju meeldib ja mis tulevikukski mõeldud.
See selleks, püüan nüüd järgemööda natuke selgitada/õigustada oma sääraseid mõtteid.
SuurMustKass... no kas nüüd ikka nii lausa... Jube kahju, kui nii on. Ei oskagi nagu miskit kosta.
Ef, see Delfi on tõepoolest üks saatanast koht. Olen vahel mõelnud end lõbustada nende kommentaaride lugemisega sal, kuid alati muutun suhteliselt kiiresti jube kurvaks, kui saan aru, et no tõepoolest ongi neil tegelastel tõsi taga. Ja selline see teatud tegelaste mõttemaailm, sõnakasutus ja õigekeel ongi. Et... No lihtsalt nii kurvaks teeb ja enese lõbustamine muutub pigem enese tõsiselt nukraks muutmiseks. Seepärast väldingi. Ja nagu näha, paistab paukumiseks vahel ka vaid pealkirjadest ning mõnest artiklist:)
Herz, Thela ja Soodoma - tänud kinnituse eest, et ma pole ainus, kes nii tunneb:) See on see, et olen ikka arvanud, et minu blogi valdav (ja püsivam) lugejaskond on need tegelased, kes teavad, et oma elu saab ikka ainult ise kujundada. Ning jah, tulevad vahele löögid, mis rajalt lükkavad, kuid siis tuleb sumbates leida too uus rada ja ennast seal liikvele lükata. Ümbermängimisoskus on üks äärmiselt vajalik ja konkurentsieelist andev oskus. Kes siis mida igatseb, eksole. Eelkõige on vist siiski vaja olla rahul enda, oma tegemiste ja oma võimalusega üleüldse elus olla. Surra jõuame me kunagi kõik. Elame aga (vähemasti tänases mõistes) siiski vaid praegu.
Seda "Ukuarut" ja muud klassikat võiks meie sitke rahvas Facebookide ja muu kõrval tõesti natuke enam lugeda. Vanem rahvas teadis, mida räägib. Ja teab siiani, kui osata kuulata.
Malingnus, sinuga tahaks nii nõustuda kui veidike selgitada. Nõustuda selles, et tõepoolest läheb seesama postitus siin virisemiseks kätte virisemise teemal (jabur ju:D), nagu ka postituses endas küsisin, et "kas see on nüüd see koht kus lepi või muuda?". Ja noh, eks me kõik virise ja kooga mingitel teemadel ikka vahel:) Point ongi selles, et osad tegelased elavadki virisemisest ja kaastunde otsimisest. Sellega teisi kurnates ja vastuvõtlikumatele erinevaid ebameeldivaid emotsioone kaela kuhjates. On ju levinud tõde, et sitt sünnitab sitta palju kiiremini kui naeratus teist siirast naeratust. Eriti meie külmas, pimedas ja suur osa aastast tatises kliimas. Ja kuna ma ise olen jube vastuvõtlik, kuid samas loll-jonnakalt positiivne, siis ärritavad mind sellised halisejad. Pean neid ohutegureiks positiivsemale maailmale ja vahel lööb kaane maha, noh:)
Samuti tahan selgitada seda osa, mis puutub lähedastega jagamist. Seal liialdasin ilmselgelt, selles pole kahtlust. Eks loomulikult jagatakse oma lähedastega ka muret ja see on igati okei. Ma ka eelistan oma lähdaste muredest teada, kuna ehk saan aidatagi. Kuidagigi. Kasvõi ära kuulates koormat kergendades. Siin kumab lihtsalt läbi minu enese tahtmatus oma muresid jagada, kuna ei taha nendega teisi koormata.
Seega pigem laiendaks ka seda teemat sellele, et mõni lihtsalt ongi selline, kes aina halab. Aga see on ju ka lähedastele liig:)
Minu suur õnn on see, et mu oma lähikonnas selliseid tegelasi, kes halaks ja hädiseks, ei leidu. Kas on mind lihtsalt väga õnnistatud või suudan ma oma osavõtmatuses sellised tegelased peagi eemale peletada. No ma lihtsalt ei suuda neid kaua kannatada ja kipun hakkama lahendusi soovitama või annan nõu end vingumise asemel kokku võtta ja midagigi parendada:) Siis pole ma enam sobiv objekt ja mind vabastatakse säärasest koormast.
Aga jah, muidu sinuga tegelikult täiesti nõus:) Ütlesid välja kui mu oma mõtete teise poole.
Brr, eelmine kommentaar sai nii pikk, et annab lausa uue postituse mõõdu välja:) Ja kirjavigu täis, kuna ei vaadanud üle ja kiirustades kipuvad näpud tegema väikseid koerustükke:)
Aga Ingel, sulle tahaks ka ära vastata.
Loomulikult ei tea enamus inimesi kõiki vastuseid, elemnetaarne. Me ei ole massides mälumängurid/mnemoturniirlased. Sedasama keisrilõiget sattusin ka mina nägema ja ausõna, ma ka ei teadnud. Caesar tundus kahtlaselt liiga loogiline ehk siis tõenäoline petekas, kuid võta näpust, eksole:) Nüüd vähemasti jääb kuni elu lõpuni (või dementsuseni) meelde:)
Asi selles, et igalühel omas vallas huvi ja mälu ja kogemused-teadmised. Kõik ei saagi kõike teada ja see on täiesti okei.
Minu point teema tõstatamisel oli pigem see, et teemad, mis on viimastel aastatel käinud väga (ai miin VÄGA) intensiivselt läbi kõikvõimaliku massimeedia ning leidnud käsitlemist nii- ja naapidi ja igast võimalikust asendist, peaks olema teada igale juba mitu aastat täisealine olnud isikule, kes elab siinsamas ning läheb enese teadmisi esitlema televisiooni, kus tegemist mälumänguga... No tundub kuidagi elementaarne, noh! Kui ma ei ole kursis siinsamas toimuvaga, siis ma ei lähe ju vastama kohaliku telemaastiku mälumängu küsimustele. Ja kui lähen, satun Sipsiku-suguste tõelise oigamise objektiks:)
Et jah, ajalooliste ja/või spetsiifiliste faktide mitteteadmine on minu meelest tavakodanikule täiesti okei (ma ise näiteks ei tea suht midagi oma arust!), kuid see küsimus läheb samasse valdkonda küsimustega "kes on EV president/peaminister/Tln linnapea"... Või kasvõi arusaamisega sõna käänetest-vormidest palk-palga-palka versus palk-palgi-palki. Või usjas kaslane versus ussjas kasslane jne:)
P.S. tahtsin öelda, et mulle meeldib ka su blogikirjelduse muutus päises ;)
Tahtsin ainult öelda, et " sure ära, kui elada ei jaksa" on hoopis Veera Saare "Ukuarust.Minna ema ütles nii Minnale, kui Aksel surma sai ja minna pidi poega söötma hakkam. Ega see polegi tegelikult tähtis.
Mina ka ütlen alati, kui küsitakse "kuidas elad?""hästi".Arvan tõesti, et virisemine ei tee mitte midagi paremaks ja keda see tõesti huvitab.Minu isa ütles kogu aeg:"Ära ela oma elu raskeks", kuigi alati pole võimalik ainult kergeid väljapääse leida.
Postita kommentaar