Paar rida

Kõlab juba enese kordamisena, kuid mul on nii kohutavalt kiire, et ma lihtsalt ei jõua blogiseda... Õhtul kodus vedeledes võiks sellele ju pühenduda (kui ma nii tapvalt väsinud ei oleks), kuid siis on vaja teha kas muud olulist või siis selle va olulise tegelase kaissu pugeda või siis tunde tuliselt vaielda. Misiganes teemadel, eksole.
Ja valmistuda eesolevaks. Mistõttu on vaja tööl nii meeletult asju ette ära teha ja juhendeid kirjutada ja...

Viimasel ajal olen meeskonda värvanud kaks uut töötajat. Üks on ülitubli noor energiapomm, kellele panen suuri lootusi edasiste arengute osas, teine on rahulik keskealine, kes mind millegipärast vahel teietab, kui otse pöörduda tuleb. See on nii kohutavalt jabur, et... Aga pole hullu, saab see välja juuritud:) Mulle meeldib, kui mu meeskond on kui üks hingamine.

Tulemused on kokkuvõttes olnud head. Vägagi. Kõik näitajad on tõusuteel. Vähemalt 10% aastataguse sama ajaga võrreldes. Ja ometi pole ma rahul. Ma ei tea, mis mul häda on, ausõna...

Vahepeal hakkasin aru saama, et hakkan vist vanaks jääma. Üks põlv otsustas mitte ainult raksuma hakata iga liigutuse saateks vaid hakkas ka valutama... No ei ole normaalne, eksole. Hakkasin siis vahetevahel õhtuti jooksmas käima. Ei usu, et see just kõige targem mõte oli, kuid see minu viis asju eitada. Eitan, et valutab ja jooksen selle endast välja. Ahjaa, kes veel ei tea, siis ma absoluutselt ei ole jooksuinimene. Aga kuskil karjakesi aeroobelda ma tõepoolest praegusel hetkel ei viitsi ja nii ma siis liduma läksingi. Ja juba esimesel korral juhtus midagi kummalist - ma jooksingi! Jooksin mitu kilomeetrit ilma, et oleksin vahepeal ühtegi käigusammu teinud. Asi nimelt selles, et ma ei kõnni vahele mitte seetõttu, et ma ei jaksaks joosta (mingil põhjusel on mul ikka veel jube tugevad jalad) vaid et mul saab võhm otsa. Ja siis ma hingeldan ja kõõksun ja sisikond pistab. Aga mitte nüüd. Ja see oli kummaline. Jooksin jonniga ja puhta jonniga. Ja jooksingi:D Kilomeetrid sörkides ilma ainsagi käigusammuta:) Lahe oli ja innustas veel. Eks siis lippangi vahel ja naljakal kombel on ka põlvevalu mu jonnile alla andnud...

Tegelt tahaks oma viimaste aegade külalistest kirjutada, kuid ei tea kas jõuan. Iga nädalavahe elab meil keegi. Eks ka sellest blogisemises nii nõrk tase, kuid jah...

Aga möödunud nädalavahel oli üks (ei, tegelikult isegi mitu) lahe üritus, mille järgselt sai linna peale pubitama mindud. Alustasime ühest paigast, kust mitme klaasi ja piljardi järel edasi liikumine plaani tuli. Väljas oli juba öö ning liikuda üpris pime. Ning siis tuli mängu väikelinna võlu - tütarlapsed astusid keset tänavat, et hääletada ainsat mööduvat autot. Otse loomulikult see peatus ja küsimusele "Kas te meid **********-sse viiksite?" sai vastuseks sõit järgmisse paika, kus klaase kokku kõlistada.
Kui ka seal janu täis sai, oli järgmiseks plaaniks ööklubi. Hakkas aga juba hommikuks kiskuma ning tantsupaiga poole kobistades oli ainsaks silmaga nähtavaks objektiks vastu jalutav sigaretituluke. Kolm inimest. Ok. Väike vestlus eset tänavat, üksteise nägusid seletamata ning veendumine, et tantsupaik on tänaseks kinni. Pooletunnine irvitamine ja niisama lobisemine keset ööd ning seejärel iga roju oma koju. Kellega me suhtlesime, mis nägu nad olid jne, sellest pole aimugi:)
Sellisel hetkel tunnetan eriti selgelt väikelinna turvalisuse võlu.

Tänaseks kõik, rohkem lihtsalt ei jõua!