Viimasel ajal kisub õhtune olemine suhteliselt tubaseks. No ei kipu väga välja kui tibab või kallab ja lükkab tuult ning läheb päris vara hämaraks. Aga noh, siis tulebki toas tegevust leida ja lihtsalt olemist nautida.
Otsustasin täna, et tahan süüa midagi kerget. Näiteks suvikõrvitsat. Minu meelest väga mõnus vili - mida iganes saab sellest teha. Neutraalne baas.
Suvist grillimismõnu taga nostalgitsedes otsustasin viilud ahju visata, peale mozzarella ja sinihallitusjuust ja mõnus kerge lestakõrvane ongi olemas. Maitse järgi soola ja musta pipart ka.
Küsin Vanamehelt, kas tema ka seda sööks. Siis teaks kogusega arvestada.
Ei, jumal eest! Tema igasugu jama ka ei söö.
Selge. Täna siis eraldi menüü, ei hullu:)
Igaks juhuks uurin veel, et kas ikka kindlapeale ei taha? No ei taha ja kuidas ma saan üldse midagi sellist pakkuda.
Ok, asub siis küpsetama.
Toon ülal pildil olevad plõnnid suvikõrvitsarattad välja. Korraga on taldriku kohale kummardunud säravate silmadega Vanamees. Maitsegu. Maitseb. Enam ei olegi tegemist veidra üllitisega, millega teda ilmselgelt mürgitada soovitakse ning pooled rattad kaovad väidetavalt pungil täis olnud kõhtu. Millele järgneb küsiv pilk: "Kas nii vähe oligi? Kas sa rohkem ei teinudki?"
Ei, ma tegin ju vaid enda kõhtu arvestades:)))
Suundun taas kööki ja teen veel üle plaaditäie. Seekord kõik talle.
Kinnitus niigi tugevale teadmisele: iial ära usu meeste kindlat "ei-d":)
Sinna "pilgeni täis" kõhtu mahutatakse veel ka kolm ja pool kausitäit murakatarretist ropprohke vahukoorega. Vaheinfoks, et tema on meil see, kes "magusat ei söö". Mina sõin pool kausikest, teist poolt enam ei jaksanud:) Ülejäänud kausid seisavad külmikus, lihtsalt kaks pakki vahukoort sai otsa:D
Magusa mittesöömisega just nädalavahetusest hea seik.
Sätime end filmi vaatama. Kõrvale nautimiseks pudel kuiva punast veini ning suur karp šokolaadikomme. Olen küll kuulnud neid jutte magusa mittesöömisest, kuid väike kogemus annab nõu ja kuna tahaks ka paar kommi mekkida, siis igaks juhuks ampsan kohe, kuigi veel pole nagu isugi. Ja õigesti teen - film pole veerandigi peale jõudnud, kui kommikarp on tühi:) Tõepoolest jumal tänatud, et ma eriline šokolaadihaige ei ole!
Aga aitab nüüd söömisest küll. Nüüd asume õmblema:)
Oli tarvis nädalavahel veidi õmmelda. Hakkasin aga pihta ja... veidikese aja pärast oli kohal ka Vidrik. No küll see tegevus pakkus huvi! Sülest ära ei saa ja uurib ja uurib nõela liikumist. Sellest ka väike jäädvustus (ning jah, ma tean et padi näos ja hall juus kasvab välja, küll ma varsti värvida viitsin). Hoopis Vidriku keskendunud ilme on lahe:)
Nii me siis koos õmblesime.
Ühe kokkuleppe tegime siin kodus ka.
Nimelt üritaks oma parajalt suurest filmide hulgast iga nädal minimaalselt ühe filmi koos vaadata. Saaks kogust vähemaks ja jagaks emotsiooni, eksole. Üks on miinimum, maksimumi ei ole.
Möödunud nädalal eesmärk sai seatud ja kohe suure hurraaga 5 filmi ka vaatasime. Terve nädalavahetus kulges umbes filmist filmini. See nädal oleme nii lahjad, et kohe kuidagi ei jõua esimesenigi...
Aga üks märk sügise saabumisest on küll kindel - minu igaõhtune must tee rohke mee ja piimaga. Suuuuur kruusitäis. Nii kui mu keha seda nõutama hakkab, on kalendrisse vaatamata selge, et käes on sügis.
2 kommentaari:
Minul on kindlaks sügisekuulutajaks piparmünditee meega ja mitte see paki oma, vaid ikka värske!
No ei saa küllalt sellest :))
Hihi, kass on lahe! Kui vanemad jõlguvad niisama maja peal ringi ja vahivad tuima pilguga, siis põnn jälitab igal sammul ja annab mõista, et niisama passida on igav. Teeks midagi, kasvõi koristaks..
Ma omalt poolt lihtsalt tahtsin öelda, et nii tore on näha Sind! :) Missiis et pisike pilt ja et mitte päriselt, a ikkagi.
Selle aastanumbri sees vist ei kipu päriselt-päriselt nägema enam? Aga hiljemalt järgmine aasta kindlasti?
Postita kommentaar