laupäev, detsember 10, 2011

Segased tunded

Tõenäoliselt mitte kunagi ei ole võimalik harjuda olukorraga, milles on tegemist leinaga...
Mida kauem ilmas elada, seda sagedasem see kokkupuude on, kuid siiski ei usu ma, et see kuidagi harjumuspäraseks ja stoiliselt võetavaks muutub. Või muutub?

Täna hommikul ärkasime punkt kell 9. Samal ajal ärkas üks meil külalistetoas ööbinud sõpradest ja hakkas ringi kolistama. Lihtsalt ärkas, kuigi olime magama läinud alles kell 4 öösel, peale pikka õhtust lõbusat koosviibimist.
Külalised on vahvad. Meil ööbib neid pea iga nädalavahe ja hommikud nendega on sellised mõnusalt laisad ja soojanoodilised.

Erinevalt tänasest. Täna hommikul, peale hommikusööki ja pikemat lobisemist/naljaviskamist/päevaplaanide tegemist lülitas too varakult ärganud külaline oma telefoni sisse ning saabunud kõnele järgnes šokk. Teade isa ootamatust surmast ei saa mõjuda kuidagi muudmoodi kui šokina. Väljaravitud nakkushaiguse tüsistused... Järsku, mitte mingeid eelhoiatusi andmata... Kell 9 hommikul...

Täiskasvanud mees ei ela oma sellelaadseid tundeid enamasti väga väljenduslikult läbi ja seda hullem on tajuda emotsiooni ennastkontrolliva pinna all. Näha, et on nii kuradi valus ja ikka tõsine ehmatus. Ehmatus, mis ei taha kohalegi jõuda.
Mida öelda, mida teha? Siin ei olegi mitte midagi öelda ega teha. Aga tahaks ju... Kainelt mõeldes tead, et tegelikult ju ei saa. Ja siis püüadki lihtsalt olemas olla, et vajadusel kuulata. Mitte mingil juhul kuidagi peale pressides ja olukorda haledaks muutes. Lasta olla, lasta taibata. Vahel mõnd veidi suunavat küsimust esitades, kui tundub, et ehk oleks tarvis paisu tagant miskit välja lasta võimaldada. Anda privaatsust ja lasta teisel korraldada, asjatada, lähedastega suhelda ja teha endast olenev, milles iganes see vajalik peaks olema. Olla olemas. Teadmata, kuidas olla. Püüdes tajuda piire.

Minu jaoks on see esmakordne kogemus olla kellegi kõrval täpselt selsamal hetkel. Nii hirmsasti tahaks ju aidata, kuid sõnad kõlavad tühjana ja hädine pilk oleks veel eriline koorem. Kus on piirid ja millised need on?

Igatahes said vajalikud suhtlemised siit meie juurest suheldud ning sõber nüüdseks tagasi pealinnas. Ja minul valatud pokaali klaas punast veini, et mõtiskleda elu üle, leppida elu paratamatu ringkäiguga, olla tänulik, et mu elus on alles nii palju suurepäraseid elavaid-hingavaid tegelasi (millest ka kiire kõne saarekodustele) ja süüdata küünal ühe suurepärase ja andeka inimese hingele. Lisaks teistele suurepärastele ja andekatele hingedele, kes mu elu kuidagi puudutanud on.
R.I.P.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Piire kui selliseid ei ole eestlaste kultuuris otseselt välja kujunenud. Erinevalt slaavi kultuurist, kus need on väga täpselt olemas.
Mõned nn rusikareeglid siiski on.
Kui leinaja ei soovi mingit infot/detaile jagada, siis võiks seda aktsepteerida.
Enne igalepoole lehtedesse kaastundeavalduste riputamist võiks enne 3x kui mitte 10x mõelda, kas inimene seda ikka sooviks. Või kas lahkunu oleks seda soovinud.
Abistada soovides tee ise ära need asjad, mille juures näed/tajud, et abi on vaja. Küsimus "Kas ma saan kuidagi aidata?" on üks jubedamaid küsimusi - sellele ei oska reageerida ning nagunii ei ole võimeline adekvaatselt mõtlema ja abi paluma.
Abistades mõtle alati, kas abistad leinajat või teed midagi selleks, et endal kergem hakkaks.

Evelyn ütles ...

Minuarust on leinaja kõrvalt vajalik ka iseennast abistada, sest ka nö kõrvaltegelasena ollakse ju leinaja.. Küll teistmoodi, aga ikkagi. Ja kui saad teha midagi, mis abistab mõlemat, on see väga hea. Olen selle läbi teinud ja kui ma poleks nö pealeinajat abistades aidanud ka endal selle surmaga toime tulla, poleks minust kellelegi mingit kasu olnud. Aga nö 2 in 1 toimis hästi ja aitas meil mõlemil asja üle elada.

mama de montagne ütles ...

Tjah, raske teema. Kui ma ise olen olnud leinaja rollis, siis ma olen tajunud, et inimesed tõesti ei julge küsida. Aga kuna ma olen naine, siis ma ise ikka räägin ka ja ütlen, kus mu piirid on. Aga meestel on kindlasti teistmoodi.
Olen nõus, et "kas ma saan aidata" on raske küsimus aga ma ei usu, et see on ebaviisakas. Mis sa muud ikka küsid? Vägisi ju ei aita. Kõige parem mis sa saadki teha on olemas olla ja kui inimene räägib, siis räägib.

Mu kommentaar venib juba pikaks, aga minu kõige õudsem kogemus oli see, kui ma olin nn leina lõpufaasis ja sõbrannale ütlesin ka, et mu parim sõber läinud. Esimene viga, mis ta tegi, oli see, et arvas et ma pean oma leinaga diilima nii nagu tema seda teeks. EI PEA, igaüks diilib omamoodi. Teiseks, ainus asi mis ma palusin tal teha, on act normal ja et äkki ta aitab mul mõtteid distractida - nt järgmisel päeval poodlema minna. Ja siis ta helistas mulle järgmine hommik ja ütles - MUL on nii palju muresid ja kuidas küll nii palju asju MINUGA juhtub? - ei saanudki mind toetada, sest ta võttis mu leina "üle". Ma pole seda siiani andestanud - või ei saa sellest aru. Arvan, et lein on personaalne,ja valu ei ole numbrites mõõdetav, kuid ma ei hakka kunagi suruma enda "tehnikat" peale või suurendama enda leina teise ja vähendama teise leina enda arvelt.
Nii et ma arvan - sa tegid õigesti. Just by being there.

Anonüümne ütles ...

Mina siis see esimene Anonüümne kommenteerija. Viimase kommenteerijaga selles osas nõus, et "kas ma saan aidata" ei ole ebaviisakas küsimus. Küll aga minu kogemus oli, et olles äsja väga lähedase inimese kaotanud ja niigi nagu puuga pähe saanud, ei suutnud ma sellest küsimusest aru saada ega reageerida. Tegelikult on oma iva selles, et asi sõltub ka väljendusviisist. Näiteks on vahe sees, kas inimene ütleb: "Kui ma midagi teha saan, siis anna teada" (ehk siis andes mõista, et ta on olemas, aga andes mõtlemisaega) või: "Mida ma sinu heaks teha saan?" (ehk eeldades kohest vastust ja sundides mind kellegi teise peale mõtlema hakkama).