Vereimejad

Hommikusöögiks (kell on 12 ja veidi peale) valge šokolaad küpsise- ja maasikatükkidega kahe tassi kohvi kõrvale. Kirsijogurt (mu lemmik) seisab lauanurgal ja visuaalsest ahvatlusest hoolimata suuni ei jõua.
Peale hommikusöögi lõpetamist läheb piparkookide küpsetamiseks. Et ikka seda va kaitsekihti talvekuudeks koguneks.
Jumal tänatud, et pohmelli ei ole. Kuigi natuke pelgasin selle võimalikkust (olen seda nii 5-6 korda elus kogenud ja nüüd kardan kui kurja), kui kell 4 öösel kambakesi läbi uinunud linna kodu poole sai kobistatud, terve pudel punast veini keres.

Vampiirid... Ei saa mina aru nende promomisest. Veel mõned aastad tagasi olid vampiirid koledad kollid, kellele tuli tappa anda (keegi blond Buffy madistas nendega) või tobedad tegelased, kes peegli ees tantsu keerutades oma varju ära kaotasid (Leslie Nielsen Draculana). Tarantinol oli vist ka mingine pahade vereimejate film (pole näinud, kuid millegipärast on veendumus, et kuskil garaažis käis tegevus:DDD).
Täna aga on vampiirid õnnetud tegelased, kes peavad südantlõhestavaid võitlusi oma pahaduse ja hiiglasuurte niutsuvate tunnete vahel. Tahan-aga-ei-saa, armastan-aga-ei-tohi jne jne jne. Et siis samane krokodillipisaratega Ladina-Ameerika seep mitte enam päevitunud tegelastega peaosas.

Ok, oli mingine film või filmid, mis maailma noored naised hulluks ajas ja mingi heledasilmse kuti ilmselgelt kõigest sellest segadusse ja sassi ajas, nii et tema intervjuusid lugedes tõusevad kulmud pealaele kokku. Ok, see selleks. Võib-olla on lahe ja erinev süžee ja igasugu uued huvitavad mõttekäigud muidu suhteliselt etteaimatavas filminduses on teretulnud nähtus.

Küll aga tekitab minus sügavat arusaamatust nendesamade vereimejate idealiseerimine ja hingeliseks muutmine. Tänaseks on seis selline, kus vampiir olla või sellist unelmate objekti omada on popp. Filminduses siis. See müüb ja kogub vaatajaskonda. Justnagu suured tunded ja päriselt keegi väga sügav olemine eeldab siseheitlusi vampiir olles. No halloo, noh! Inimesed massidena on tuimad ja lollid, vampiirid on hingelised ja vaesekesed, kes ei saa ja armastavad ja ei tohi jne jne jne. Klikka mõnele suvalisele seriaalikanalile, et tuima näoga pulti pigistades lasta silmadel virvendaval ekraanil "puhata" ja mitte millelegi mõelda, kui vastu vahib armupiinades vaevlev vampiir. Olen suutnud tuvastada juba kolm praegu jooksvat sellesisulist seriaali. Ja kui mina juba kolme olen märganud, peab neid ikka väga palju hetkel jooksmas olema.

Ma ei tea, minu meelest on see haige. Idealiseerida sellistes mastaapides midagi, mis peaks idee poolest olema halb. Ehk siis leiame igas halvas head ja püüame õigustada. Mingi suure eesmärgi nimel. "Ta ju on selline, ta ei saa sinna midagi teha". Mhmhh.... Narkar on ka "selline, ta ei saa sinna midagi teha" ja järgmisel hetkel suskab sulle süstla kannikasse. Ajukääbikud liikluses on ka "sellised, nad ei saa sinna midagi teha" ja sõidavad järjest ja järjest inimesi surnuks. Teeme nüüd järgmised seriaalid nendest või ja hakkame idealiseerima? Kihutab armupiinades oma armuobjekti poole, süstal peos ja inimesi lendab teelt kahte lehte. Tal on vaja minna...
Uus vaatenurk asjale.

Samal ajal diskrimineerime inimesi ja oleme rassistid ning antisemitistid jne. Kas siin ei ole mingit lõnka sees?
Ma ei tea, mind selline asi häirib. Kuigi ei peaks. Aga häirib.
Samuti nagu häirivad mind sellesisulised uudised enamrahvastatud aladelt, kus sedasama vampiirindust on hakatud nii popiks pidama, et kammib korralikult ära ja hakatakse jäljendama... Ja ohverdama... Ja... Ütleme nii, et meie keskel on liiga palju liiga nõrga adumisvõimega inimesi ja sääraste suurte massimõjutusvahenditega igasugu jama idealiseerimine on minu arvates liiga õhuke jää.