Jaanist

Tänapäeval sõidavad saarte ja mandri vahel teatavasti uued, suured, uhked ja vägagi mahutavad praamid, eksole. Mis omakorda tagab ka pühade ajal suhteliselt lühikese ooteajaga üleveo kõigile soovijatele.
Enamasti eelistame küll piletid ette ära osta, et puuduks ka lühike ooteaeg (ikka nii, et sõit tõkkepuudeni, telefonikõne ja suht kohe praamile), kuid kui ajakava pole päris paigas, siis tuleb end lihtsalt väikesele ooteajale häälestada ja jälle on kõik lill:)

Enne jaani oli risti-rästi läbi Eestimaa sõitmist ning Saaremaale jõudmise kellaaeg alles lahtine. Sõltus mitmete ürituste/kokkusaamiste ajakavadest ning enne jaani peab ju saartele sõiduks piletid ära ostma kuid varem. Mistõttu häälestusime mõningasele ooteajale ja võtsime vabalt.

Miski hetk selgus, et samal päeval oleks Saarde tulemas ka venna pere ja nii sai sätitud siis ka nende pealenoppimine (mis see ca 150km ring siis ära pole:D). Mis tähendas tagapingil kahte täiskasvanut ja ühte kolmeaastast ning eriliselt kuuma suveilma. Pole hullu, piiga pidas hästi vastu ja mängis meile tagapingilt isegi suupilli:D
Kõige vahvam oli hetk, kus piiga hakkas laulma, hetke pärast ühines temaga Vanamees ja seejärel vend - päris pull oli sõita, kui auto vallutas meeshäälte madal duo ja sinna keskele õrn lapsehääl. Mõne laulu pärast ühinesime ka vennanaineja mina ning see oli küll hetk, mida oleks tulnud filmida:D Spontaanne pereansambel missugune:) Isegi pisipiigal vajus suu ammuli ja kuulas kangestunult :)

Naudin sõitmist teedel, kus ei ole suurt liiklust. Varasem rullnokk minus on kuhugi ära kadunud ja naudin seda, kui olen mina ja ümbritsev maastik, üksikud autod vahel lisaks. Ok, Vanamees küll kobiseb, et päris normaalne ma veel ei ole, kuna nii kui näen eemal kurvide taga mõnd eesliikujat vilksatamas, pean ma minema ja ta mõne aja pärast ära "noppima", kuid muidu kulgen ikka normaalselt ja närvitsemata.

Pool teed sõidetud, sattusime suurema liiklusega aladele. Autosid tuli vastu ikka viuh ja viuh ja siis need idioodid, kes vastassuunas viimase hetkeni kellestki mööduda üritavad (ise kindlad olles, et ju ma vastutulijana lauba vältimiseks piisavalt tee äärde tõmban). Ja siis ärkas loomulikult ka minu rullnokk üles. Tean ju, et praamile on saba ja kedagi endast mööda lasta ei saa, samas kõik, kes ei kihuta samaväärselt, tuleb noppida. Ja nii ma siis olin hammastega roolis ja kimasin nii, et auto hüppas. Mõni lennuk sai must mööda ka, nii palju ikka oli oidu peas, kuid üldjoontes tuli kimada. Ja oi kuidas ma seda ei nautinud vaid hoopis päris häiritud olin. Paistab, et vaikses ja rahulikus paigas elamine on ka mind ennast korralikult maha rahustanud ja midagi pole teha - kui võimalik, valin rahulikuma liiklusega teed.

Lõpuks jõudsime sadamasse. Ja enese suureks üllatuseks jäime seisma täpselt 3km kaugusele praamist. Et mismõttes nagu??? Pole enam väga palju aastaid sellist saba näinud, seisime nimelt kaugema tuulikupargi juures. Olime arvestanud tunni-pooleteisese ootamisega...
Egas midagi, noor pere haaras lapse kukile ja jalutas praamile, kuhu isa vastu tuli, meie Vanamehega jäime autot üle viima. Ilm oli fantastiline ja see ootamine polnudki midagi. Kokku ootasime 3,5 tundi ja selle aja sees sai arvutist filmi vaadatud, kõhud jama täis söödud, jutustatud ja muidugi iga natukese aja tagant autot edasi liigutatud.

Kusjuures, alguses me ei adunudki kui kaugel me oleme. Tundus, et 1-1,5km ja mis see ikka ei ole. Nii andis Vanamees järgi mu silmapööritusele rämpstoidu järele ja suundus seda otsima. Tagasi oli tsut vähem kui tunni pärast:D No oli ikka üksjagu maad ju minna ka ja otse loomulikult tuli tal vahetevahel tee peal peatuda ja mõne vahvamat sorti auto omanikega lobiseda, kuna kuidas sa muidu otsesest allikast infot saad, eksole:) Poisid ja nende mänguasjad:D

Hamburger polnud küll miskine kokanduslik šedööver, kuid tol hetkel täpselt see mida tarvis. Lisaks oli väga lahedaks mõtteks panna kogu selle saba ulatuses reklaam tööle ja nii käis ringi mitu meeskonda Tuc'i Näljapatrulle. Suured seljakotid seljas, mõõtsid nad sauaga kõhu pealt nälja astet ja nälga tuvastades soristasid kotist korraliku nutsaku Tuc'i küpsiseid, täitsa niisama (ok, reklaami kuludest). Mulle meeldis:)

Mõned jõmmid olid küll sellised, et vaata ja imesta. Jaanide ajal liigub ju saartele igasugu imelikku rahvast, ei saagi aru, miks. Et nagu üks laul meeles lapsepõlvest (linalakad Saaremaa heinamaadel) ja siis ettekujutus, et "tegija" läheb jaaniks Saarde? Igatahes üks selline oli ka meie lähistel. Oli miskise ront-750-se bemmiga jämedakaelaline tüüp (750 üldiselt ei ole ront, kuid see oli), kellel edasiliigutamiste tõttu mõne aja pärast enam aku ei käivitunud.Tõenäoliselt tal endal ka mitte, kuna tulukesi ei paistnud kuskil põlemas, kuid seekord ikka autost jutt. Ja siis kauples enesele miskid poosema bemmiga tšikid särtsu andma, mille juures kuulsime tüübi selgitust, kuidas ta oli selle auto alles eile ostnud 1500-ga, et saaks Saarde jaanile minna. Et sinna minnes peab bemm olema. No ma ei tea... Kui sa ostad 750-se bemmi 1500-ga, siis sa ei saagi eeldada, et ta liigub ju:D
PS: Olgu öeldud, et muidu oleks mul kama tema kaelast ja suhtumisest ja rondist, kuid negatiivselt arvustamist väärib ta absoluutselt kõiges seiga tõttu, et peale õlle lõpetamist viskas ta purgi süüdimatult põõsastesse ja selliseid tüüpe ei saa ma mitte iial mitte kuidagi tolereerida ja kõik, mis nad teevad, on automaatselt nõme.

Igatahes, veidi enne kella poolt ühtteist õhtul saime praamile ja juba kolmveerand kaksteist olimegi Saarekodus:) Vähemasti sama kuupäeva sees:)

Vihmaga meil isegi vedas. Terve öö sadas meeletult, hommikul ka ning lõunaks andis järele. Õhtul saime juba õues grillida ja vaid vahetevahel sadas peent udukat, muidu püsis ilus kuiv. Kuulduste järgi mujal Eestis oli tunduvalt sajusem olnud, meil aga see lõuna-Saaremaa värk, et sajab ikka väga harva.

Igatahes jaanik sai tore ja vahva oli olla koos perega:)

On see meie asi kobiseda või ei?

Vahel ei tea kuidas suhtuda.
Vahel tahaks ka ise maailma "parandada" või õigemini veidi viisakust õpetada, kuid siis jälle leian, et mis see minu asi on jne. Samas, kui me kõik suhtumegi nii, et mis-see-minu-asi-on, siis paljunevadki matslikud maneerid me ümber, eksole. Aga jälle - kes olen mina, et hakkan teisele inimesele ütlema kuidas on õige?

Ses mõttes ma ühtaegu imetlen oma Vanameest ja teisalt jälle tahaks vahel punastades eemale joosta.
Tema nimelt lähtub sellest, et keegi peab ju vaest õnnetut matsikest suunama, siis on maailm ilusam ja matsikesel ehk ka tulevikus sellevõrra lihtsam.
Ja nii ta siis "parandab" kaaskodanike käitumist ja mina neelan punastamist. Kuigi õnneks ei tee ta seda sageli - on ennast ohjama õppinud - kuid vahel siiski.

Konkreetne juhus, mis mind siingi kribama sunnib, oli mõni päev tagasi, kui õhtusel ajal ühelt kontserdilt tulime ja kiirelt poest läbi hüppasime. Kassas oli noor nägus näitsik, kes eriti laiade lõugadega nätsu järas. No sorry, aga no oli ikka vastik vaadata küll. Klienditeenindajalt eeldad ju meeldivat, viisakat, puhast ja-mis-iganes olemust/käitumist, kuid see laiade lõugadega mälumine oli pehmelt öeldes rõve. Kohe karjuvalt riivas mu silma. Ma ei tea, miks selline asi mind häirib, kuid häirib.

Minu poolest oleks too noorik võinud oma lõugu laiutama jäädagi, kuid olin poes koos Vanamehega. Ja tema juba sellist asja ei kannata. Jõuab siis kätte tema kord maksta ning vaatab näitsikule sügavalt silma ja teatab selge kõlava häälega: "Pean Teile ütlema, et nätsu mälumine ei sobi Teie näo kujuga". Tšikk muidugi lahvatas näost punaseks ning isegi lõug tõmbus hetkeks tiba koomale, kuid kes teab kas sest ka tegelikult kasu oli...

Mina muidugi avaldasin pärast arvamust, et kas see ikka oli vajalik, Vanamees oponeeris, et "keegi peab ju talle seda ütlema". Samas kas ikka peab? Aga meid kui kliente see häiris ja usun, et nii mõndagi veel ning ehk ongi hea, kui varakult asjast aimu saab... Ma ei teagi kohe. Siiamaani mixed feelings:)

Pealkirja ei ole

Nonii, ei olegi kulunud kauem kui vaid veidi üle kuu, et ma end taas ilmutaksin:) Igavesti lahe ju:)

Millest siis kirjutada... Tegelikult on järje peal olemine tunduvalt lihtsam kui järjekordne taasalustamine. Ja enda puhul pean ma kuuajalist vahet isiklikust maailmast kirjutamises nii suureks vaheks küll, et alustada on keeruline ja edasi lükata tunduvalt mõnusam. Kuni jälle jõuan selleni, et lõpetaks üldse ära ning kuni jälle jõuan selleni, et endal natuke kahju ja erinevate lähedaste ootusi petta (oma elust veidigi aimu anda) tundub päris jama. Sest jah, hoolimata mu eeldatavast/kujuteldavast/oletatavast ekspressiivsusest hoian tegelikult tohutult palju endasse ning isegi lähedased saavad sageli hakata suunavaid küsimusi esitama alles peale blogipostitusi, kuna muidu lobisedes kipun vaid tühja ajama ning tegelikke niidiotsi sageli kätte ei anna. Ei teagi mis sorti isiksusehälve see veel on... Ilmselt sama sorti kui see, mis mind siin üle ühe postituse sunnib halama, et lõpetaks aga ei saa, lõpetaks aga ei saa. Võta ennast kokku, tüdruk (ok, tänaseks tõenäoliselt küll keskealine "tüdruk") ja otsusta ära - kirjutad või ei kirjuta, mida kuradit sa halad. Aga ma natuke aega ikka halan veel, jube lahe on vahelduseks:)

Ma nüüd saan teile rõõmustades teatada, et juba märtsis-aprillis (ühesõnaga, millalgi ammu) sain oma hädakisale poose linnaratta teemal abikäe Thela keha küljest, tänu kellele mul on nüüd igati äge naiselik kärtslilla ja korviga linnaratas:D:D:D Teate kui poose tunne on varahommikul ratta selga hüpata (ja seda sirge seljaga, mitte köötsakil nagu mu sportrattaga), ridikül ükskõikse liigutusega korvi heita ja tööle kimada:) Geelsadulaga ja puha, et mu juicy ass ei peaks mõningaid ette tulevaid teekonarusi enesele destruktiivseks pidama:)
Igatahes on mul jube hea meel ja Thela lubas siiakanti sattudes ja mind mööda rattateed vuhisemas märgates lehvitada:)

Vahepeal olin aga hea jupp aega emotsionaalselt rivist väljas. Nii väljas, et pean häbiga tunnistama, et mul on pikka aega lugemata ka kõiksugu mu blogilistis olevad tegelased. Eks ma nüüd üritan vaikselt hakata taas järje peale saama ning end eludega kurssi viima.
Vahepealse madalseisu põhjuseks oli aga Vanamees. Nimelt see va sõge elukas pidi veel vanas eas ronima karates meistrivõistlustele, kus vastasteks täis elujõus ning energiast pulbitsevad 20-aastased ja 2-meetrised-100-kilosed lihasmäed. Et tal vaja nad kõik võita ja meistritiitel enda nimele lasta kirjutada. "Sõge mis sõge", mõtlesin endamisi ning "Kui sa tunned, et sa pead seda tegema, siis loomulikult mine ja tee neile tuul alla", ütlesin valjusti.
Läkski. Ja kakles kui bulldog (krt, on see ühe või kahe "L"-iga???). Kuni arst teatas, et pronksimatšile ta teda ei luba. Süda ei rahunenud maha. Vaidles ja jonnis seal, kuid õnneks jäi arst peale ja koju saabus elus Vanamees. Üks trennikaaslane tal näiteks istus tunde kiirabis... On polk, ma ütlen! Aga mis sa teed, igal "poisil" (ka ilma jutumärkideta) on oma hobi(d) ja selle vastu ei saa, kui just ei taha nende vaimu nüristama hakata oma ketramisega. Aga seda ma ei taha, kuna ma ootan, et ka minu vaim ketrusvabaks jääb, eksole.
Igatahes järgevad paar nädalat oli tüüp sisuliselt audis. Ja mina kappasin iga lõuna apteeki mõne järjekordse arsti poolt soovitatud medikamendi järele ning seejärel koju, et seda patsiendile viia. Põhjuseks rindkere põrutus ja sellest tulenevad meeletud seljavalud (ainult valuvaigistite najal eluleski) ning erinevad kahjustused sisikonnas, mis vajasid maharahunemist ja paikaloksumist. Et kere taas töötaks nii nagu ette nähtud.
Ja siiralt, see oli aeg, kus ma kartsin. Kartsin, et kui ma ei helista talle paar korda päevas või ei kontrolli öösel, et kas hingab, siis kaotan ta. Kaotan kellegi, kellega saan end tunda vabalt, kellega saan lõpmatult palju naerda, kelle kohta tunnen, et kui ma vaid lasen, siis kantakse mind kätel ning kellega mul on lihtsalt pingevabalt hea. Kellegi, kes sammhaaval täidab mu unistusi ning kes ei väsi mind üllatamast. Ja ma ei olnud nõus. Seepärast helistasin, jälgisin, sebisin ja püüdsin aidata niipalju kui võimalik. Huhh, ellu jäi:) ... ja plaanib minna aasta pärast taaskord meisritiitlit püüdma... Sõge, ei muud!

Aga ma nüüd vaevlen ülesöömise käes. Õgardlus on selle nimi.
Asi sai alguse mõni aeg tagasi, kui kaks šveitslast (isa ja poeg) meid sööma kutsusid. Tahtsivad kangesti oma tänu väljendada selle eest, et me poja unistuse realiseerimist igati abistamas oleme. Nimelt saabus meie kanti möödunud suvel too poeg koos sõpradega ja olles oma elu jooksul väga-väga palju rännanud ja maailma avastanud, armus ta meie kanti niiväga ära, et otsustas oma vanaemalt saadud päranduse (õigemine küll trustfond) realiseerida meie lähedal maa ostmisse ja sinna jahimajakese ehitamisse. Vanamees mul aitab tal materjale ja tööjõudu sebida, samal ajal muid olulisi Eestit puudutavaid asju korraldada (alates maatüki leidmisest ja notarisse prantsuskeelse tõlgi otsimisest kuni suhtlemisega vallaga, kohaliku mobiilinumbri, postkasti, pangakonto jmt tegemisest - jube palju on ikka välismaalasel vaja rohkem sebida) ning mina tegin ainult majakesele joonised, mis vallast kinnituse said. Ehk siis samapalju nagu ikka sõpra aidataks. Küll aga on mingil kummalisel põhjusel järjest ja järjest viimase aasta jooksul laekunud meie koju punased veinid (kuna kuskil jutu sees sai mainitud, et armastame mõlemad kuiva punast) ning nüüd siis oli isa poja üllatavat valikut üle vaatamas (ja talle meeldis:))) ) ja leidis, et ta kindlasti peab meid õhtusöögile viima.
Ütleme nii, et mulle on alati meeldinud vestelda intelligentsete inimestega, kes näevad maailma veidi laiemalt kui vaid läbi oma lukuagu, püksiluku või umbrohtu kasvanud mätta ning seda need tegelased on. Haritus ja maailmavaade on need, mis inimese sobivust mulle kinnitavad ning on ütlemata rõõmustav näha, et ela sa tillukesel Eestimaal või pea sama tillukesel, kuid oluliselt teistsuguse ajalooga Šveitsis, siis vaated ja jutud võivad klappida ikka très bien.
Ühesõnaga, tol pikale veninud õhtusöögil sai manustatud palju. Ikka kohe väga palju... Mille tõttu ilmselt magu välja venis ja järgmisel õhtul oli vaja kodus teha laar imemaitsvat pastat. Ja sellele järgneval õhtul suur hunnik ahjulõhet. Jne jne jne. Ja nüüd olen ma ses rattas, kust tahaks välja pääseda, kuid kuidagi ei oska... Mul pole seda kogust söödavat ju vaja! Miks ma siis söön? Stress?

Tegelikult on ses omajagu õigust. Eks söömine ole suuresti asendustegevus ja hetkel on mul vaja asendada vaba aja puudumist. Aja, mille saan planeerida meeldivale niisama olemisele, mitte millegi tegemisele.
Täna on nii, et kui lõpetan oma päevatöö, siis laekun koju ja pühendun mitmeks tunniks teisele tööle. Mhmhh... Mingi kummalise olukorra läbi ja tõenäoliselt tänu omaenese infonäljale (käsi-pulsil-tunne) olen ma enesele kaela mananud ka teise töökoha. Mitmeaastase lepinguga. Õnneks on see töö kodust tehtav (või ükskõik kust), tegemist nimelt veebi toimetamisega. Ehk siis maakondlik veeb on tarvis hallata ning suureks üllatuseks on huviga pöördumisi teinud ka teised maakonnad (meil olevat ainus toimiv ja igati efektiivne maakonna veebivärav Eestis - aga eks sai ju päris uus tehtud ka:D), mis tekitab tunde, et ehk peaks ükspäev enesele mitu maakonda toimetada võtma ja miks mitte ka koolid ja miskid muud asutused, kus eraldi inimest selle peal ei ole mõtet pidada ja seetõttu need justkui surnult seisavad. Idee mulle meeldib:) Saaks vahelduseks kodust tööd teha... Mmmmm...

Aga ok, aitab tänaseks küll, päris pikaks sai see jutlemine siin.
Püsige rõõmsad:)