Pealkirja ei ole

Nonii, ei olegi kulunud kauem kui vaid veidi üle kuu, et ma end taas ilmutaksin:) Igavesti lahe ju:)

Millest siis kirjutada... Tegelikult on järje peal olemine tunduvalt lihtsam kui järjekordne taasalustamine. Ja enda puhul pean ma kuuajalist vahet isiklikust maailmast kirjutamises nii suureks vaheks küll, et alustada on keeruline ja edasi lükata tunduvalt mõnusam. Kuni jälle jõuan selleni, et lõpetaks üldse ära ning kuni jälle jõuan selleni, et endal natuke kahju ja erinevate lähedaste ootusi petta (oma elust veidigi aimu anda) tundub päris jama. Sest jah, hoolimata mu eeldatavast/kujuteldavast/oletatavast ekspressiivsusest hoian tegelikult tohutult palju endasse ning isegi lähedased saavad sageli hakata suunavaid küsimusi esitama alles peale blogipostitusi, kuna muidu lobisedes kipun vaid tühja ajama ning tegelikke niidiotsi sageli kätte ei anna. Ei teagi mis sorti isiksusehälve see veel on... Ilmselt sama sorti kui see, mis mind siin üle ühe postituse sunnib halama, et lõpetaks aga ei saa, lõpetaks aga ei saa. Võta ennast kokku, tüdruk (ok, tänaseks tõenäoliselt küll keskealine "tüdruk") ja otsusta ära - kirjutad või ei kirjuta, mida kuradit sa halad. Aga ma natuke aega ikka halan veel, jube lahe on vahelduseks:)

Ma nüüd saan teile rõõmustades teatada, et juba märtsis-aprillis (ühesõnaga, millalgi ammu) sain oma hädakisale poose linnaratta teemal abikäe Thela keha küljest, tänu kellele mul on nüüd igati äge naiselik kärtslilla ja korviga linnaratas:D:D:D Teate kui poose tunne on varahommikul ratta selga hüpata (ja seda sirge seljaga, mitte köötsakil nagu mu sportrattaga), ridikül ükskõikse liigutusega korvi heita ja tööle kimada:) Geelsadulaga ja puha, et mu juicy ass ei peaks mõningaid ette tulevaid teekonarusi enesele destruktiivseks pidama:)
Igatahes on mul jube hea meel ja Thela lubas siiakanti sattudes ja mind mööda rattateed vuhisemas märgates lehvitada:)

Vahepeal olin aga hea jupp aega emotsionaalselt rivist väljas. Nii väljas, et pean häbiga tunnistama, et mul on pikka aega lugemata ka kõiksugu mu blogilistis olevad tegelased. Eks ma nüüd üritan vaikselt hakata taas järje peale saama ning end eludega kurssi viima.
Vahepealse madalseisu põhjuseks oli aga Vanamees. Nimelt see va sõge elukas pidi veel vanas eas ronima karates meistrivõistlustele, kus vastasteks täis elujõus ning energiast pulbitsevad 20-aastased ja 2-meetrised-100-kilosed lihasmäed. Et tal vaja nad kõik võita ja meistritiitel enda nimele lasta kirjutada. "Sõge mis sõge", mõtlesin endamisi ning "Kui sa tunned, et sa pead seda tegema, siis loomulikult mine ja tee neile tuul alla", ütlesin valjusti.
Läkski. Ja kakles kui bulldog (krt, on see ühe või kahe "L"-iga???). Kuni arst teatas, et pronksimatšile ta teda ei luba. Süda ei rahunenud maha. Vaidles ja jonnis seal, kuid õnneks jäi arst peale ja koju saabus elus Vanamees. Üks trennikaaslane tal näiteks istus tunde kiirabis... On polk, ma ütlen! Aga mis sa teed, igal "poisil" (ka ilma jutumärkideta) on oma hobi(d) ja selle vastu ei saa, kui just ei taha nende vaimu nüristama hakata oma ketramisega. Aga seda ma ei taha, kuna ma ootan, et ka minu vaim ketrusvabaks jääb, eksole.
Igatahes järgevad paar nädalat oli tüüp sisuliselt audis. Ja mina kappasin iga lõuna apteeki mõne järjekordse arsti poolt soovitatud medikamendi järele ning seejärel koju, et seda patsiendile viia. Põhjuseks rindkere põrutus ja sellest tulenevad meeletud seljavalud (ainult valuvaigistite najal eluleski) ning erinevad kahjustused sisikonnas, mis vajasid maharahunemist ja paikaloksumist. Et kere taas töötaks nii nagu ette nähtud.
Ja siiralt, see oli aeg, kus ma kartsin. Kartsin, et kui ma ei helista talle paar korda päevas või ei kontrolli öösel, et kas hingab, siis kaotan ta. Kaotan kellegi, kellega saan end tunda vabalt, kellega saan lõpmatult palju naerda, kelle kohta tunnen, et kui ma vaid lasen, siis kantakse mind kätel ning kellega mul on lihtsalt pingevabalt hea. Kellegi, kes sammhaaval täidab mu unistusi ning kes ei väsi mind üllatamast. Ja ma ei olnud nõus. Seepärast helistasin, jälgisin, sebisin ja püüdsin aidata niipalju kui võimalik. Huhh, ellu jäi:) ... ja plaanib minna aasta pärast taaskord meisritiitlit püüdma... Sõge, ei muud!

Aga ma nüüd vaevlen ülesöömise käes. Õgardlus on selle nimi.
Asi sai alguse mõni aeg tagasi, kui kaks šveitslast (isa ja poeg) meid sööma kutsusid. Tahtsivad kangesti oma tänu väljendada selle eest, et me poja unistuse realiseerimist igati abistamas oleme. Nimelt saabus meie kanti möödunud suvel too poeg koos sõpradega ja olles oma elu jooksul väga-väga palju rännanud ja maailma avastanud, armus ta meie kanti niiväga ära, et otsustas oma vanaemalt saadud päranduse (õigemine küll trustfond) realiseerida meie lähedal maa ostmisse ja sinna jahimajakese ehitamisse. Vanamees mul aitab tal materjale ja tööjõudu sebida, samal ajal muid olulisi Eestit puudutavaid asju korraldada (alates maatüki leidmisest ja notarisse prantsuskeelse tõlgi otsimisest kuni suhtlemisega vallaga, kohaliku mobiilinumbri, postkasti, pangakonto jmt tegemisest - jube palju on ikka välismaalasel vaja rohkem sebida) ning mina tegin ainult majakesele joonised, mis vallast kinnituse said. Ehk siis samapalju nagu ikka sõpra aidataks. Küll aga on mingil kummalisel põhjusel järjest ja järjest viimase aasta jooksul laekunud meie koju punased veinid (kuna kuskil jutu sees sai mainitud, et armastame mõlemad kuiva punast) ning nüüd siis oli isa poja üllatavat valikut üle vaatamas (ja talle meeldis:))) ) ja leidis, et ta kindlasti peab meid õhtusöögile viima.
Ütleme nii, et mulle on alati meeldinud vestelda intelligentsete inimestega, kes näevad maailma veidi laiemalt kui vaid läbi oma lukuagu, püksiluku või umbrohtu kasvanud mätta ning seda need tegelased on. Haritus ja maailmavaade on need, mis inimese sobivust mulle kinnitavad ning on ütlemata rõõmustav näha, et ela sa tillukesel Eestimaal või pea sama tillukesel, kuid oluliselt teistsuguse ajalooga Šveitsis, siis vaated ja jutud võivad klappida ikka très bien.
Ühesõnaga, tol pikale veninud õhtusöögil sai manustatud palju. Ikka kohe väga palju... Mille tõttu ilmselt magu välja venis ja järgmisel õhtul oli vaja kodus teha laar imemaitsvat pastat. Ja sellele järgneval õhtul suur hunnik ahjulõhet. Jne jne jne. Ja nüüd olen ma ses rattas, kust tahaks välja pääseda, kuid kuidagi ei oska... Mul pole seda kogust söödavat ju vaja! Miks ma siis söön? Stress?

Tegelikult on ses omajagu õigust. Eks söömine ole suuresti asendustegevus ja hetkel on mul vaja asendada vaba aja puudumist. Aja, mille saan planeerida meeldivale niisama olemisele, mitte millegi tegemisele.
Täna on nii, et kui lõpetan oma päevatöö, siis laekun koju ja pühendun mitmeks tunniks teisele tööle. Mhmhh... Mingi kummalise olukorra läbi ja tõenäoliselt tänu omaenese infonäljale (käsi-pulsil-tunne) olen ma enesele kaela mananud ka teise töökoha. Mitmeaastase lepinguga. Õnneks on see töö kodust tehtav (või ükskõik kust), tegemist nimelt veebi toimetamisega. Ehk siis maakondlik veeb on tarvis hallata ning suureks üllatuseks on huviga pöördumisi teinud ka teised maakonnad (meil olevat ainus toimiv ja igati efektiivne maakonna veebivärav Eestis - aga eks sai ju päris uus tehtud ka:D), mis tekitab tunde, et ehk peaks ükspäev enesele mitu maakonda toimetada võtma ja miks mitte ka koolid ja miskid muud asutused, kus eraldi inimest selle peal ei ole mõtet pidada ja seetõttu need justkui surnult seisavad. Idee mulle meeldib:) Saaks vahelduseks kodust tööd teha... Mmmmm...

Aga ok, aitab tänaseks küll, päris pikaks sai see jutlemine siin.
Püsige rõõmsad:)