Kohe varsti!

Njah, kodune töölaud blogimisteemadega post-it kleepekatest kuhjas, kuid milleni kuidagi ei jõua, on blogimine.
Tegelikult mitmest kasvõi viimase aja olulisemast sündmusest tahaks siiski kirjutada, kuid ikka on neil pikkadel pimedatel õhtutel raamat palju ahvatlevam, sorry :)
Aga lähiajal mõnest neist siiski kirjutan, päris hallituskorraga taaskord minema visata ju ei raatsi, mis mõte sellel veebipäevikul siis ikka on.
Seniks aga lihtsalt hea point eluks:

Valge mögin

Pilt kuskilt kunagi ringelnud loodusfotode meilist, ma arvan...

Hihii, täna hommikul oli küll eriti naljakas autot lumest otsida:) Isegi kella pole veel keeranud, kuid juba sajab lörtsi ja rahe segu horisontaalis ja nii, et ümbritsevat pole nähagi.

Öösel igatahes oli tunne, et rahe peksab magamistoa akna puruks - no ikka nii korralikud kõmakad olid!

Aga tegelikult on jube lahe. Lapsed ehitavad hiiglaslikke lumememmesid ja inimesed käivad ringi nagu kubujussid. Aurava teetassiga väreleva küünlaleegi valgel on ikka jube mõnus siin õhtuses videvikus akna taga olevat ilu vaadata... Mii laiks vaheldus :)))

Ja no nüüd tuli jälle kuuma vanni isu peale...

Silmad võtavad normaalasendit tagasi :)

Et siis mida on Sipsikulaadsel tegelasel üksi kodus vedeledes vaja selleks, et tuju paraneks?
A) virtsavesi endast välja puristada
B) elamine põlevaid küünlaid täis panna
C) hiiglaslik tassike kuuma teed rohke mee ja piimaga ligi võtta
D) kaks nurruvat kassi käeulatuses oma uniseid silmi vidutamas
E) teadasaamine kui toreda, tubli, kalli jne jne jne inimesega ikka tegemist on :)

Need siin ei ole valikvastused vaid vajalikud kõik. Ja sündmuste järekord ajaliselt korrektne. Ehk siis A sai siin mõni tunnike tagasi maha laetud, seejärel sai ära korraldatud B ja C, siis ronisid ligi elemendid variandist D ja E puhul saabus kõne eemal olevalt Vanamehelt ning lihtsalt niisama otsustasin lahendada värvide nägemise testi. Näoraamatus mõningad lahendasid ja ma siis proovisin ka. Ise sellesse suurt uskumata, kuna tean, et näen värve (õiges valguses) okeilt, kuid et lausa ideaalselt, vot see oli mulle hiiglaslikuks üllatuseks:))) Vastuseks saadud "You have perfect color vision" (ülal pilt minu tulemusest:D:D:D) ajas mu silmad ikka õite suureks ja nii need enam sinna va tuka taha põrnitsema ei mahtunudki. Proovi ka, test on siin!

Põrnitsen altkulmu

Täna olen ma millegipärast kuri. Ise ka ei saa aru, miks. Kui tavaliselt suudan alati kaine rahu säilitada enam-vähem igas olukorras ja pisiasjadel end üldse ärritada ei lase, siis täna olen kuri. Isegi paar korda olen lasknud häälel poole pügala võrra valjeneda. Et kui mul muidu on suhteliselt hjele hjääl, siis kurjaks saades see tumeneb ja muutub madalaks. Ja täna on siis paar korda mu madalamat häält kuulda saadud.

Kui nüüd kaine olla, siis täna ei ole mitte ainsatki põhjust endast rohkem läbi lasta kui tavaliselt. Enamasti keeran oma hanerasvaga kaetud selja ette ja las siis niriseb maa suunas kõikvõimalik virtsavesi, mina vaid muigan või kehitan õlgu. Täna aga rusikad valmis ja justnagu ootaks, et noh, läheb juba andmiseks või... kaua ma ootan?

Või on minuni täna jõudnud lihtsalt kordades rohkem lausrumalust ja/või kretinismi? Koostööpartnerite viitsimatust mõelda lootuses, et kui ei tegele, siis pole probleemi olemas? Ja et lükkame kõik ülehomsesse? Aga vot ei lükka, kui seda mulle põhjendada ei oska!

Ja veel ajab mind täna marru mõningate inimeste oskamatus aega planeerida. Jah, eraelus jään ma isegi ajaga vahel jänni ning alustan kusagile sättimist või minekut liiga hilja, kuid sellevõrra pean siis rabeledes mõned kiiremad liigutused/sammud tegema. Ja lõpptulemusena saab asi siiski õigeaegselt korda (mõni case välja arvata). Aga kui tegemist on tööga ja kellegi ajaplaneerimisest sõltub tohutult palju seonduvat, siis... Mismõttes sa hakkad üht asja südaamerahus nokitsema, kui millegi järgmise tähtaeg kohe-kohe kukub? Ja siis on tegemata või on paanika ja mina pean jõudma teha. Oma tähtaegu sealt kõrvalt kriitilise pilguga hinnates ja prioriteete seades. Sest jah, vastutus võib ju olla kellegi teise kanda mingis kindlas lõigus, kuid lõppvastutus on minul ja ma ei saa kellelegi kolmandale öelda, et asi jäi tegemata, kuna keegi liigutas oma kaarte vales järjekorras.

Brr. Vahel on küll tunne, et räägi palju sa tahad, õpeta palju sa tahad, palu kainelt ja loogiliselt mõelda, palju sa tahad - sellest kõigest ei ole kasu. Kuni pole lõppvastutust, seni pole ka suurt pilti ja siis ongi kõik illallaa-trullallaa (ainult et palk on ikka alati ka illallaa-trullallaa eest väike, eksole). Ja siis viskabki mul lõpuks kaane pealt. Ma ka ei jaksa lõputult olla toetav ja julgustav. Mind ei julgusta küll keegi - ma lähen ja teen/saan seda, mida vaja, isegi kui keps all väriseb. Sest seda on vaja üheks või teiseks. Mille kuradi pärast siis ümberkaudseid niiväga situtada on vaja? Suured inimesed ju kõik ja potilkäik peaks selge olema.

Oehh.... Täna lihtsalt on selline kummaline päev. Otseselt nagu miskit viga ei ole, kuid mingi anum on ilmselgelt kriitilise piirini täis. Tundub, et täna mulle eriti ette ei maksa jääda, mistõttu on kõige targem mul lasta vann mõnusalt sooja vett täis, võtta ajakiri kaasa ja lihtsalt olla. Sest ega teised pole süüdi selles, et ma alati ei jaksa olla meeldiv ja mõistev.
Ehk aitab ka see urin siin veidi. Et endast välja ja nii. Ja siis saan edasi särada, nagu harjumuspärasem...

Ja ei mitte ainsatki naerumärki seekord minu tavaliselt nii irv-nägusid täis postituste seas...

Hea tuju

Ma ei ole eriline lõkerdaja tüüp, eksole. Irooniaga segatud kõigeteadja muie on pigem minulik, helisev naer on ikka teiste kadestamisväärseks pärusmaaks jäänud.
Viimasel ajal olen aga juba palju kordi sattunud kerge üllatusega end kõrvalt kuulma, kui miski mind naerma ajab. Olen hakanud naerma täiesti avatult ja lausa lõkerdades!?!?! Suu kõrvuni pärani (lugege mu plommid kokku, jah palun) ja häält ikka tuleb.
Kohe mitte ei saa aru mis juhtunud on. Kus ja millal ma selle naerulinnu ometi alla olen neelanud? Ei saa aru...
Vaatan kas viitsin sellel teemal oma peakest edasi vaevata ja püüda sotti saada või lagistan süüdimatult edasi :)
Aga kuidagi vabastav on...

Tänase päeva kõrghetk saabus minu jaoks siis, kui helistasin E-le, et lähen viin ta lapse kindad Smartposti. Siin nädalavahetust veetes ununesid kindad meile ning teatasin möödunud nädalal, et panen teele. Kuna aga ilmad olid mitte just kõige nauditavamad niisama jalutamiseks ja autosse olin suutnud kuskilt mingit jama bensiini saada (ja seetõttu auto seisis, kuna võis suvalisel hetkel välja surra ja enam mitte niipea käivituda), siis asi venis.
Täna siis telefonis teatasin, et "Kle, viin need kindad nüüd Smarti, siiamaani ei viitsinud end liigutada ja auto ju ka seisis", mille peale õigustas E oma blondi juuksevärvi suurepäraselt teatega: "Okei, kuid sa oleks võinud ju mind ära kasutada kui mina autoga seal olin..." Õnneks hetk hiljem taipas ka ise, et mille pagana pärast oleksin ma pidanud tema siinolles tema lapse kindad pakiautomaati viima? :D
Sellistel hetkedel tekib küsimus, et kuda ometi on nii vastutusrikkale tööpostile nii blondina ronitud :D

Päikeselise pühapäeva hommik

Vahepeal suutsime juba hoiduda traditsioonilistest pühapäevastest pannkoogihommikutest, kuid nüüd, sügise saabudes, on need tagasi hiilimas:)
Möödunud nädalavahel, kui E ja M siin olid, taastasime traditsiooni ning ka täna, mil ma siin klaviatuuri klõbistan, säristab Vanamees köögis pannkookide kallal. Ta sõber oma pojaga, kes sel nädalavahel meile seltsi pakkumas, alles põõnavad. Lõhnad juba levivad :D

Aasta lõpus saab natuke puhkamist ette võetud, tunnen juba eriliselt suurt vajadust selle järele. Eile õhtul, kui ülejäänud seltskond kalal oli, nautisin mina üksinda olemist ikka kohe täiel rinnal. Pleed põlvedel end diivaninurka  kerinud, lisaks aurav teetass ja raamat. Ühel hetkel tõstsin silmad, vaatasin enese ümber ringi ja sain aru, et mul ei ole hetkel VAJA mitte kui midagi teha... Saan lihtsalt olla ja nii, et miski kuklas ei kobise. Neid hetki ju vahel ikka on, kuid tahaks suuta rohkem neid märgata. Teadvustada, et seeläbi hetke nautida. See on sama, nagu kohustustevabal hommikul veel voodis lesida ja TEADA, et ma vedelen, et mul pole vaja rapsides tõusta.

Sellistel hommikutel on üks väike kiusumoment ka ikka sees. Nimelt enamasti ärkan ma üles, võtan tassi kohvi ja kerin end elutuppa raamatut lugema. Vahetevahel aga jään voodisse, keeran end näoga Vanamehe poole ja jään teda üksisilmi jõllitama. Varsti tunneb ta seda läbi une, hakkab siplema ja mõne aja pärast avab luugid. Ja siis vaatan mina silmade särades talle otsa ja teatan: "Mul on igav!" Nagu väike laps, ma tean, kuid nii vahva on ju vahel kiusata:) Siis on ta sunnitud ärkama, et mulle tähelepanu pöörata. Lahe, mis :D?

Hommikupostituse lõpuks kaks väljaütlemist 3,5-se vennatütre suust.

Ükspäev mässab oma patsilise nukuga ja küsib emalt: "Emme, kas Nupsi juukseid saab ka Timosenkosse panna?" Uskumatu ikka see lapse mälu ja seostamisvõime:D Viimasel ajal on tõepoolest taas too viljavihk-patsidega naisterahvas erinevates meediaväljaannetes figureerinud:)

Teine lugu pärineb septembrikuiselt Saares-viibimiselt. Tõusen hommikul üles ja ühinen allkorrusel ärganud naisperega. Preili tuleb ligi ja eputab vanaema kaelaehtega. Märkan kohe ja imetlen. Veidi aja pärast ärkab esimese meespereliikmena Vanamees, tuleb alla, vaatab kekutavat preilit ja ei sõnagi ehte kohta. Selle peale teatab neiu: "Mehed on pimedaks ehitatud naiste ehete suhtes!" :D:D:D Kas saab tal rohkem õigus olla :D Vähemalt hea, et juba praegu asjast aru saab, vanemas eas pettumustunnet vähem:)

Mukkimisest

Näoraamatus jagati väga-väga head pilti koera kostüümist :) Midagi pole teha, minu meelest kannab see pilt selle teema idiootsust lausa suurepäraselt edasi :)

Ja-jaa, ei ole hea hinnanguid anda, kuid minu meelest on tittede mukkimine/solaariustamine/missitamine ning koertele kleidikeste/satsikeste/pitsikeste/traksipükste/vääriskivide selga/jalga/kaela ajamine tittede/loomade piinamine omaenese tühjusest tulenevalt. Lihtsalt et ei oska kohe muidu enese mingeid fantaasiaid rahuldada ja siis peab seda endast nõrgemate, kes ei jaksa vastu hakata, peal rakendama. Kas selle peale ka mõeldakse kas see titele/loomale kuidagi vajalik on? Ehk siis mida head ja kasulikku see väikestele ohvritele teeb?

Hoopis teine asi on väikesed koerad, kellel nii mõneski kliimavöötmes ilmselgelt külm on. Loodetavasti on see enesestmõistetavalt arusaadav. Kuid ka need vestikesed annab neile ju viisakad selga ajada, kui need vaid tervist säilitavast vajadusest tulenevad. Aga need vaesed printsid/printsessid koera nahas... Oijahh...
Seetõttu säärane pildil olev idiootsus mulle niiväga meeldibki :)