Ma ei ole eriline lõkerdaja tüüp, eksole. Irooniaga segatud kõigeteadja muie on pigem minulik, helisev naer on ikka teiste kadestamisväärseks pärusmaaks jäänud.
Viimasel ajal olen aga juba palju kordi sattunud kerge üllatusega end kõrvalt kuulma, kui miski mind naerma ajab. Olen hakanud naerma täiesti avatult ja lausa lõkerdades!?!?! Suu kõrvuni pärani (lugege mu plommid kokku, jah palun) ja häält ikka tuleb.
Kohe mitte ei saa aru mis juhtunud on. Kus ja millal ma selle naerulinnu ometi alla olen neelanud? Ei saa aru...
Vaatan kas viitsin sellel teemal oma peakest edasi vaevata ja püüda sotti saada või lagistan süüdimatult edasi :)
Aga kuidagi vabastav on...
Tänase päeva kõrghetk saabus minu jaoks siis, kui helistasin E-le, et lähen viin ta lapse kindad Smartposti. Siin nädalavahetust veetes ununesid kindad meile ning teatasin möödunud nädalal, et panen teele. Kuna aga ilmad olid mitte just kõige nauditavamad niisama jalutamiseks ja autosse olin suutnud kuskilt mingit jama bensiini saada (ja seetõttu auto seisis, kuna võis suvalisel hetkel välja surra ja enam mitte niipea käivituda), siis asi venis.
Täna siis telefonis teatasin, et "Kle, viin need kindad nüüd Smarti, siiamaani ei viitsinud end liigutada ja auto ju ka seisis", mille peale õigustas E oma blondi juuksevärvi suurepäraselt teatega: "Okei, kuid sa oleks võinud ju mind ära kasutada kui mina autoga seal olin..." Õnneks hetk hiljem taipas ka ise, et mille pagana pärast oleksin ma pidanud tema siinolles tema lapse kindad pakiautomaati viima? :D
Sellistel hetkedel tekib küsimus, et kuda ometi on nii vastutusrikkale tööpostile nii blondina ronitud :D
2 kommentaari:
Blondid hetked on kõigile lubatud :-) ja mõtle, päev oleks ju kohe sellevõrra igavam olnud. Me, ametnikud, ikka pingutame selle nimel, et rahva päevad meeleolukad oleksid ;-)
Ma tean, noh:D Sellepärast olidki sa mu päeva rosinaks:) Tükk aega veel itsitasin tagantjärele:)
Aga kindad alustasid eile teed, seega varsti peaks olema piiks-piiks-kindad-laekusid:)
Postita kommentaar