Ohjahh...

... kus on mu pisike beebs?
Täna, 4 kuu sünnipäeval, ronis välja esimene nõelterav kiku...


Kasvab ikka hirmsa mühinaga. 3. kuu "ülevaatusel" selgus, et samade parameetritega olin mina 5-kuusena. Kuna oma arst puhkas, siis asendusarst pidas poissi palju vanemaks, kui nägi ooteruumis issi põlve otsas valju häälega naerda lagistavat Väikemeest. Ja oli päris imestunud, et 3-kuune.
Näis, mis nüüd öeldakse, homme 4. kuu läbivaatus.

Hirmus jutupaunik on. Ja eriline naerukajakas :D Ja oi-oi kui vali see naer on :D

Omaette enam jätta ei saa. Ok, keerama hakkas küll veidi üle kuu tagasi, kuid nüüd juba nihverdab end edasi. Ja see on ohtlik ning ega eriti omapead jätta ei saa, et "lähen pesen nt nõud ära". Pikim maa, mille on suutnud edasi ukerdada, on enda kehapikkus. Tagumik püsti ja nina maad kündmas (käed ju ei kanna veel sedapalju) ning hirmsa riidlemise saatel muudkui läheb ja läheb. Nagu tigu - aeglaselt ja limase rajaga. Sest see kikude tulemine tähendab ju hullemat sorti tativoolu - pidevalt on kett suunurgas ripakil :D

Njah, niipalju siis minu äsjasest ponnistamisest seda tegelast enda seest välja pressida. Nagu polekski see eile olnud.
Varsti lõpetab juba ülikooli ja astub oma teed...