Suved meie moodi

Naeratav mallikas sai pildile püütud juba aastal 2010, kui teine hommikuvalguses rannal peesitas

Sel aastal mõtlesime veendunult, et kuna titt alles nii pisi ja eneselgi see vanas eas ümberharjumine eeldatavasti just sõrmenipsuga ei käi, siis võtame rahulikult ja veedame suure osa suvest omanuhti. Ise omaette toimetades ja harjudes. Ok, Suur Laps suviseks lisandiks küll talvisest argipäevast erinevalt, kuid tema on pere ja saab ise endaga hakkama ehk siis tema ei ole külas vaid oma teises kodus.
Et siis plaan oli olla suur osa suvest pereringis.

Niisiis, titevaatlejad intensiivkorras aprilli lõpuni graafikujärgselt erinevatele nädalavahetustele  paigutatud/majutatud, pidi järgnema suvi vaid üksikute külalistega.
Nojahnoh :)
Meil ju mõlemal pea kõik "omad" inimesed pealinnas ja no ikka tahad näha üht ja teist ja ajada omi jutte ühega ja teisega... Suvi on meil siin sel aastal küll imeline, kuid siiski vaid piiratud arvu päevadega ja inimestel puhkustki saada teatud arv aega ja suur osa sellest sätitakse ikka suvele.

Nüüd ongi nii, et tegelikult olen ma hetkel ikka juba päris väsinud. Väsinud suvest ja suhtlemisest. Samas ei tahaks seda üldse tunnistada, kuna kõik valitud külalised on olnud äärmiselt oodatud ja nendega on olnud igati fun, kuid siiski, kokkuvõttes olen ma väsinud.

Väikese näitena meie elust võiks tuua siis perioodi alates viimasest blogisissekandest. Kaugemale ei viitsi enam meenutada.
3.juuli veetsime siis pealinnas. Väikemees oli väga vahva reisisell, meil temaga oli väga tore koos mööda linna ja poode jõlkuda, kuni Vanamees omi asju ajas. Ja kuna E reageeris mu siinsele postitusele kohe varahommikuse smssiga, siis õnnestus ka temaga koos veidi oleleda :)
Õhtul hilja jõudsime koju.

Neljapäeval saabus pere kahe lapsega. 5- ja 7-aastane poiss olid väga mitteeakohastena Väikemehest täiesti vaimustuses. Tohutu tähelepanu ja nunnutamine pidevalt :) Ütlemata armas oli vaadata näiteks sedagi, kui järjekordsel ringituuritamisel Väikemees mul kõhukotis oli ja 7-aastane meie kõrval truult pisil käest hoidis :D Muidu parajad marakratid, kuid titte nunnutasid nii et... :D
Päevad täis tuuritamist ja külalised lahkusid laupäeval.

Samal ajal liikus meie poole järgmine perekond kahe lapsega. Nemad lahkusid pühapäeval.

Pühapäeva õhtul laekus Vanamehe parim sõbrants, kellega taasord tuuritamine pihta hakkas. Temagi oli puhkusel ja lahkus neljapäeval.

Reedel sõitsime Saarde, kuhu saabus ka Suur Laps. Natuke külalisi, natuke niisama toimetamist ja kahel päeval linna peal kohvikute nautimist.
Esmaspäeval Suur Laps kaasa ja tagasi koju.

Teisipäeva olime siis omaette. Sai kassikarvadki tolmuimejaga kokku koguda. Äge :)

Kolmapäeval saabus A koos 4-aastase tütrega. Üksjagu jutlemist ja veidi kulgemisi ning nemad lahkusid reedel.

Laupäeval saabusin läbi seikluste koos Väikemehega pea nädalasele puhkusele taas Saarde. Vanamees ja Suur Laps jäid omi asju ajama.
Umbes tund-poolteist pärast meie kohalejõudmist saabusid üllatuskülalised.
Öösel saime siis lõpuks ka sauna :D

Pühapäev oli täiesti oma pere päralt. Üllatus missugune :)

Täna õhtul olid kahed külalised ehk 5 nägu titevarbaid vaatlemas ja muidu jutlemas. Homme onu sünnipäevale. Ülehomme saabuvad eksämm ja -äi, kes lahkuvad reedel. Ülehomme õhtul siis vanem generatsioon ooperisse ja kui ilm ilus, siis meie Väikemehe, E ja tema lastega kontserdile. Ja neljapäeval seiklen mina taas koju.

Rohkem edasi ma ei viitsi hetkel kirjeldada.

Et siis jah, selline on elu suvituspiirkonnas ja rohkelt vahvaid sõpru-tuttavaid omades :)
Et täna küll siin vahel tunnen, et olen pidevast trallist ja külaliste voodipesu pesemisest/söögipoolisele ja lõbustamisele mõtlemisest väsinud, kuid vanas eas olnut meenutades ja siinset abivahendina kasutades on vast hea tunne tagasi vaadata. Sest karta on, et sel ajal on seda suhtlemist oluliselt vähem ja siis on iga külalise voodipesu pesemine ehkt suur asi :)

Aga jah. Et siis palun mitte pahaks panna, kui ma aktiivselt ei suhtle. Ehk millalgi hakkan jälle jaksama. Eks see 5-kuune tittgi võtab kõvasti energiat ja kohe mitte ei taha teda kusagile tahaplaanile suruda - ikkagi kaua tehtud kaunikene teine ja tahan väärtustada iga hetke temaga. Kõiges selles meeletukiires kasvamises ja arengus aktiivselt juures olla.
Ja kes tahab, suhtleb ise :) Ma hea meelega kontakteerun, lihtsalt enese algatus on praegu nõrk. Energia saavadki enesele need, kes ise aktiivsed ;)