kolmapäev, veebruar 22, 2017
Küll on hea...
... et ma täna mannergul ei ole! Sageli ju olen, täna õnneks mitte.
Poolest päevast lõpetasid praamid sõitmise. Jää kanalis liigub ja surub praame madalikule.
Kell 19 tuli esimene praam mannergult saare poole välja hoiatusega, et ei pruugi suuta silduda ja siis minnakse tagasi.
Tuisk meil on jõhker. Keskpäevast alates. Korralike naeladega rehvidega ei sõitnud ma koju kiiremini kui 60km/h. Tühi koht-vaal-tühi koht-vaal-tuul surub-tuul ei suru. Jõhker ilm! Lageda peal majast autoni juba oli suht võimatu minna.
Nii. Oleks mannergul, tuleks äkki lennukiga? Neee.... Kella 17-aegne lennuk väljus lõpuks saare suunas kell 19. Ja siis keeras otsa ringi ja läks tagasi.
Selline see meie saareline elu on :) Ei ole nii, et trotsin ilma ja lähen, kui tahan. Kui ikka üle mere ei saa, siis ei saa ja kõik.
Poolest päevast lõpetasid praamid sõitmise. Jää kanalis liigub ja surub praame madalikule.
Kell 19 tuli esimene praam mannergult saare poole välja hoiatusega, et ei pruugi suuta silduda ja siis minnakse tagasi.
Tuisk meil on jõhker. Keskpäevast alates. Korralike naeladega rehvidega ei sõitnud ma koju kiiremini kui 60km/h. Tühi koht-vaal-tühi koht-vaal-tuul surub-tuul ei suru. Jõhker ilm! Lageda peal majast autoni juba oli suht võimatu minna.
Nii. Oleks mannergul, tuleks äkki lennukiga? Neee.... Kella 17-aegne lennuk väljus lõpuks saare suunas kell 19. Ja siis keeras otsa ringi ja läks tagasi.
Selline see meie saareline elu on :) Ei ole nii, et trotsin ilma ja lähen, kui tahan. Kui ikka üle mere ei saa, siis ei saa ja kõik.
teisipäev, veebruar 21, 2017
Mure
Kell on pool kümme õhtul. Sammud trepil.
"Miks sa ei maga?" on issi kuri.
"Tahan emmega rääkida", kostab tõsise näoga nädalajagu neljane ja naaldub mu vastu.
"Millest sa minuga rääkida tahad?"
"Emme.... Kui ma ära suren, siis ma ei taha et mind maa sisse maetakse..."
??????????????????
"Okeiii... Kas sa hakkad surema?"
"Ei. Aga kui ma vanaks saan ja ära suren, siis ma ei taha maa alla minna"
"Olgu siis nii. Kui sa vanaks saad ja surema hakkad, siis sa ise saad enne öelda, mida sa edasi tahad"
Siuksed mured. Pole ime, et ei taha uni tulla, kui tulevikus terendab väljavaade maa alla maetud saada...
Tundub nii, et ma ei peaks temaga ikka ausalt ja selgelt igasugu asjadest rääkima, kui tal küsimused tekivad. Peaks vist keerutama ja pilvejuttu ajama.
"Miks sa ei maga?" on issi kuri.
"Tahan emmega rääkida", kostab tõsise näoga nädalajagu neljane ja naaldub mu vastu.
"Millest sa minuga rääkida tahad?"
"Emme.... Kui ma ära suren, siis ma ei taha et mind maa sisse maetakse..."
??????????????????
"Okeiii... Kas sa hakkad surema?"
"Ei. Aga kui ma vanaks saan ja ära suren, siis ma ei taha maa alla minna"
"Olgu siis nii. Kui sa vanaks saad ja surema hakkad, siis sa ise saad enne öelda, mida sa edasi tahad"
Siuksed mured. Pole ime, et ei taha uni tulla, kui tulevikus terendab väljavaade maa alla maetud saada...
Tundub nii, et ma ei peaks temaga ikka ausalt ja selgelt igasugu asjadest rääkima, kui tal küsimused tekivad. Peaks vist keerutama ja pilvejuttu ajama.
reede, veebruar 17, 2017
Kui see on needus...
... siis on see ikka eriti jabur needus.
Teatavasti tuleks lapsega käia silmakontrollis 3. ja 4. eluaasta vahel. Piisavalt väike, et jõuab enne kooli vajalikud korrigeerimised/toetamised teha, piisavalt suur, et arsti küsimustele vastata osata.
Meenus see mulle Vanema Poisi 3,5-aastaseks saades. Ehk augustis.
Broneerisin koheselt aja kohalikus polikliinikus. Sain teada, et ka silmaarst käib saarele mandrilt ning esimene saadaolev aeg on 17.veebruaril.
Ok, mis teha, broneerisin aja.
Küll aga ei andnud mulle rahu, et ooteaeg on 6 kuud ja äkki saab kiiremini. Helistasin Lastepolikliinikusse. Seal sain suhtumise osaliseks, et "Kuidas te ei tea, et meil avatakse ajad broneerimiseks iga kuu 1. tööpäeval? Helistage 1.septembril uuesti".
No sorry, et olen maalt ja "hobusega" ega tea linnapolikliinikute peenmehhanisme.
Helistasin 1.septembril. Rippusin vist mingi tunnike ooteliinil. Aga sain aja! 14.detsembriks.
Mõtlesin küll kohaliku veebruari-aja ära öelda, kuid miski sundis seda siiski säilitama.
Lähenes detsember ja olin juba lapsepäevagi planeerinud võtta, et see sõit ära teha. Siis selgus, et tööl on ammuilma oodatud suur muudatus planeeritud justnimelt päevadesse, mille sisse jääb ka 14. kuupäev. Mandrilt hunnikutes inimesi kohale tulemas, mööblid-tehnikad-erilahendused ja et kõigile ühiselt sobinud justnimelt see periood. Ja kuna "minu majaga" tegu, siis pole mõeldavgi, et ma ise kõrvale jään.
Ohverdasin Tallinnasse silmaarstile sõidu ja rõõmustasin et tark olin ja veebruarikuise kohaliku aja alles jätsin. Detsembrikuu aega ka niisama ei tühistanud vaid andsin selle ühele 11-kuusele tüdrukule, kelle ema süllekukkunud võimaluse üle ääretult tänulik oli. Mul ka hea meel :)
Nii. Täna siis ilus kuupäev - 17.02.2017. Laps lasteaeda ei lähe, võtan ta hommikul tööle kaasa, et kella 9-10 ajal arstil ära käia. On parajalt tüütu, kui ta kaasas on, kuna ei tema vaikselt püsi - ikka käib kas teistega suhtlemas või seletab minuga nii, et meilegi lugeda ei saa. Aga noh, mõistlik ajakasutus, kuna arst hommikupoole ja kodu 20km eemal.
Ilusasti tööl, kui heliseb telefon. Udu ja lennuk ei lenda. Arst ei saa saarele.
What??????? Mismõttes?????
Tore hommik. Jälle 20+20km (laps koju + tagasi tööle).
Seekord sai järgmise aja kohe kiiresti. 31.märtsiks. Kas mingit osa aegasid antaksegi neile, kellel vastuvõtt lennu-nihu läinud?
Vaatame kas saab selle lapsega silmakontrollis käidud või tuleb mõni uus nali vahele. Ta sai juba 4. Kas nüüd saan etteheite osaliseks stiilis "Miks te varem ei tulnud?"
Teatavasti tuleks lapsega käia silmakontrollis 3. ja 4. eluaasta vahel. Piisavalt väike, et jõuab enne kooli vajalikud korrigeerimised/toetamised teha, piisavalt suur, et arsti küsimustele vastata osata.
Meenus see mulle Vanema Poisi 3,5-aastaseks saades. Ehk augustis.
Broneerisin koheselt aja kohalikus polikliinikus. Sain teada, et ka silmaarst käib saarele mandrilt ning esimene saadaolev aeg on 17.veebruaril.
Ok, mis teha, broneerisin aja.
Küll aga ei andnud mulle rahu, et ooteaeg on 6 kuud ja äkki saab kiiremini. Helistasin Lastepolikliinikusse. Seal sain suhtumise osaliseks, et "Kuidas te ei tea, et meil avatakse ajad broneerimiseks iga kuu 1. tööpäeval? Helistage 1.septembril uuesti".
No sorry, et olen maalt ja "hobusega" ega tea linnapolikliinikute peenmehhanisme.
Helistasin 1.septembril. Rippusin vist mingi tunnike ooteliinil. Aga sain aja! 14.detsembriks.
Mõtlesin küll kohaliku veebruari-aja ära öelda, kuid miski sundis seda siiski säilitama.
Lähenes detsember ja olin juba lapsepäevagi planeerinud võtta, et see sõit ära teha. Siis selgus, et tööl on ammuilma oodatud suur muudatus planeeritud justnimelt päevadesse, mille sisse jääb ka 14. kuupäev. Mandrilt hunnikutes inimesi kohale tulemas, mööblid-tehnikad-erilahendused ja et kõigile ühiselt sobinud justnimelt see periood. Ja kuna "minu majaga" tegu, siis pole mõeldavgi, et ma ise kõrvale jään.
Ohverdasin Tallinnasse silmaarstile sõidu ja rõõmustasin et tark olin ja veebruarikuise kohaliku aja alles jätsin. Detsembrikuu aega ka niisama ei tühistanud vaid andsin selle ühele 11-kuusele tüdrukule, kelle ema süllekukkunud võimaluse üle ääretult tänulik oli. Mul ka hea meel :)
Nii. Täna siis ilus kuupäev - 17.02.2017. Laps lasteaeda ei lähe, võtan ta hommikul tööle kaasa, et kella 9-10 ajal arstil ära käia. On parajalt tüütu, kui ta kaasas on, kuna ei tema vaikselt püsi - ikka käib kas teistega suhtlemas või seletab minuga nii, et meilegi lugeda ei saa. Aga noh, mõistlik ajakasutus, kuna arst hommikupoole ja kodu 20km eemal.
Ilusasti tööl, kui heliseb telefon. Udu ja lennuk ei lenda. Arst ei saa saarele.
What??????? Mismõttes?????
Tore hommik. Jälle 20+20km (laps koju + tagasi tööle).
Seekord sai järgmise aja kohe kiiresti. 31.märtsiks. Kas mingit osa aegasid antaksegi neile, kellel vastuvõtt lennu-nihu läinud?
Vaatame kas saab selle lapsega silmakontrollis käidud või tuleb mõni uus nali vahele. Ta sai juba 4. Kas nüüd saan etteheite osaliseks stiilis "Miks te varem ei tulnud?"
teisipäev, veebruar 14, 2017
Sõberid
 |
| 9 aastat sõprust. 9- ja 13-aastane |
Vähemalt kassloomad tuletavad meelde, et võiks ka teisiti olla :)
esmaspäev, veebruar 13, 2017
4
No tõepoolest, varsti on nad koolis.
4 aastat tagasi sai avaldatud selline pilt:
reede, veebruar 10, 2017
Mehine jutuajamine
Vanamees ja poisid teevad süüa.
Vanamees teeb ja poisid juhendavad.
Vanamees: "Kas paneme kastme sisse karrit või india segu?"
Poisid: "India segu!"
Vanamees: "Kas paneme tšillit või cayenni?"
Noorem Poiss: "Tillit!"
Vanem Poiss: "Paneme mõlemat! Emme on ju Tallinnas!"
Vanamees teeb ja poisid juhendavad.
Vanamees: "Kas paneme kastme sisse karrit või india segu?"
Poisid: "India segu!"
Vanamees: "Kas paneme tšillit või cayenni?"
Noorem Poiss: "Tillit!"
Vanem Poiss: "Paneme mõlemat! Emme on ju Tallinnas!"
kolmapäev, veebruar 08, 2017
Lapsevanemad vahetustega
Meil on kujunenud selline "tore" graafik, kus perena koos me eriti aega ei veeda. Just viimasel ajal, sügisest alates.
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.
Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.
Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)
Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.
Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.
Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D
Sügisel võttis Vanamees aastakümnete-pikkuse lepinguga rendile muinsuskaitsealuse maja, kuhu rajas kontori ning kaasneva. Tähendab see kohustust seda säilitada ja taastada ja muud jutud.
Otse loomulikult on selliste vanade ja auväärsete majade soojapidavus enne renoveerimist enam kui küsitav. Mis tähendas terve sügise (ja seal oli päris külmi päevi piisavalt sees) jooksul pidevat kütmaskäimist. Ka nädalavahetustel, kui mina ja lapsed kodus olime. Siis oli Vanamees ikka pool päevadest oma majakest kõbimas ja soojendamas.
Ok, see on tänaseks lahendatud õhksoojuspumba näol, kuid jaanuaris siis need haigused.
Reeglina on meil kokkulepe, et laste haiguste ajal on nendega kodune Vanamees. Tema saab oma aega sättida, mina sõltun 8-17 graafikust. Ehk siis tema lastega kodus päeval, mina laekun peale oma tööd, kiire infovahetus ja temal minek. Naaseb hilisõhtul, kui meie juba voodis. Enamasti.
Vahel on temal olulised kohtumised, siis olen mina hoolduslehel. Päeva kaupa.
Jaanuaris oli aga Vanamehel ka kaks peaaegu täisnädalat vaja Tallinnas olla. Eks ma siis neil aegadel olin kas lastega kodus või hoidsin hommikul lapsi esimeste seas lasteaeda viies hinge kinni, kas helistatakse või mitte. Oli nii- ja naasuguseid päevi :)
Kõige lahedam logistika oli minu jaoks jaanuari lõpust alates: viimasel laupäeval sõitsin poistega Tallinna, tagasi olime pühapäeva õhtul. Mõned tunnid koos perega, esmaspäeval varahommikul kes tööle, kes lasteaeda. Lõunast sõitis Vanamees Tallinna ja naasis neljapäeva õhtul. Reede hommikul kell 6 startisin mina Tallinna. Aga selleks ajaks käis veebruar juba täie rauaga ja eks see igapäevane aegade kokkusättimine toimu jooksvalt kogu aeg.
Tean-tean, et paljudel töötavad mehed kusagil kodust kaugel või ei osale nad üldse laste igapäevalogistikas, mina aga olen harjunud pigem koostoimetava peremudeliga. Ja nüüd on veidi harjumatu tunnetada, kuidas suhtlemine toimubki peamiselt vaid transpordikorralduse/lapsehoidmise teemal.
Minu jaoks intensiivsemaks teeb selle kõik mitu asjaolu: esiteks on meil vahel meri ja jubepikk praamisõit (mida ma muidugi siin nii vara hommikul toksiks, kui mitte praamil aeega veetes), mis ei lase sõita siis kui tahad vaid pead arvestama. Lisaks tohutu ajakulu. Ja äkilisi minekuid välistab seegi, et kui ikka praamile ei mahu, siis ei mahu! Seega praktiliselt alati ikka etteostetud piletiga sõit. Teiseks ei ole meil tugivõrgustikku ehk lapsehoidjaid. Sugulased, kelle juurde lapsi saata või kes kohapeal saaksid lapsi hoida, ei ole. Meri vahel igas suunas. Seega õhtul kahekesi aega veetma minna ei ole mõeldav. Üle mere lapsehoidja toomine on eriti ajakulukas. Ja kolmas pidurfaktor on maal elamine. Ei ole nii, et kui üks auto hommikul suurte miinuskraadide juures ei käivitu (minu diisel nt andis eile hommikul -15 juures alla), siis astud hopsti bussi peale. Buss on selleks ajaks ammu läinud ja järgnine tuleb mitme tunni pärast.
Ja jälle mängid logistika ringi. Kiirelt.
Nt täna hommikul oli meil esialgu variant, et kui minu auto käima ei saa, siis sõidan Tallinna Vanamehe autoga.
Täna hommikuks aga oli selge, et Vanamees peab kindlasti tööle minema päeva ajal. Seega ka lapsed lasteaeda saama.
Minul praam kell 6:30 (muidu ei saa kuidagi kell 10 Tallinnas olla). Enne seda lapsi lasteaeda viia ei saa. Bussiga ka neid viia ei saa, ei lähe sellist bussi. Seega kui mina võtan Vanamehe auto, on tema lastega kodus lõksus.
Siis leiutasime täna hommikul kella 5 ajal lahenduse, et kui minu auto ei käivitu, helistan lennujaama ja uurin piletite olemasolu. Kui on, pean juba enne 7:30-t olema pooletunnise sõidu kaugusel lennujaamas. Ehk siis lapsed varakult maast lahti, lasteaiavormi ja kambakesi koos emmet lennujaama viima. Siis tagasi kodulähedasse (3,5km) lasteaeda ja siis Vanamees tööle. Lennujaama poole saare serva :D
Niisiis, auto käivitamine kell 5:20 - selleks, et krokodillidega kapoti ligi päseda, on vaja auto teise kohta nihutada. Parajalt suur buss, külm ja libe ja no ei jaksa. Kuigi Vanamehel peaks nagu jõudu olema. No ei liigu masin.
Maastur minu bussi taha, nöör külge ja sikutama. Mina öösärgis-hommikumantlis-jopes roolis, et pidurdada. Nii, paigas. Maastur ronis siis üle võsa minu tagant ette, krokodillid külge ja.... käivitus nagu naksti!
Paistab, et talveoludeks vajab mu auto võimsamat akut lihtsalt, et jaksata.
Nüüd ma siin nõiun omaette, et ehk sai ikka piisavalt soojaks mootor praamile sõites, et see 1,5 tundi külmas praamis laseb tal taaskäivituda :D
teisipäev, veebruar 07, 2017
Jaanuar hullumajas
Nonii. Jaanuar oli "põnev".
Pläga-plögane ning kõiksugused erinevad toredad viirused liikvel. Lisaks pime ja sopane.
Kui muidu on poisid sügisest saadik üllatavalt tublid ja terved püsinud (kui mõni väiksem periood ära unustada), siis jaanuaris tehti kõik tasa. Kuhjaga.
Alguse sai kõik juba 4.jaanuaril, kui Vanem Poiss jäi tuulerõugetesse. Täpselt kaks nädalat pärast teda jäi Noorem Poiss. Mõlemad kusjuures olid oma lasteaiarühmas viimaste nakatunute seas. Oh imede imet.
Kahede tuulerõugete vahele jäi kolm kõhuviirust. Noorem Poiss, Vanamees, Vanem Poiss. Et ikka pinge püsiks, siis mitte korraga vaid ükshaaval.
Kui teisedki tuulerõuged (mis olid päris karmikujulised) olid ära põetud, langes jälle Noorem Poiss kõhuviiruse küüsi.
Jaanuari oli järele jäänud nädalajagu, kui tundus, et kõik igati okei ja otsustasime siiski riskida Tallinnasse vennatütre 2a sünnipäevale minna. Mõeldud-tehtud-mindud.
Tallinna-ööl öökis Vanem Poiss alates varahommikust. Ei tahtnud teisi ka äratada ja nii ma selle teemaga seal öövaikuses maadlesin.
Hommikul oksendas esiku täis.
Pühapäeva õhtul koju jõudes tundus tal kõik okei olevat. Mina tundsin end halvasti.
Esmaspäeval oli minu kord. Ja mu ema kord. Ja venna 7-aastase tütre kord. Ja vennanaise kord. Ja venna 2-aastase tütre kord. Täpselt sellises järjekorras. Ehk siis pea terve pere sai ära nakatatud.
Teisipäeval saime õnneks kõik jälle jalad alla. Ja noh, oligi jaanuar läbi :)
Ahjaa, vahepeal sain mina mingi eriti karmi seljanärvipõletiku auväärseks peremeesorganismiks. Pooleteiseks nädalaks. Nii, et ei saa ei istuda, ei astuda, ei seista, ei lamada. Lihtsalt valuvaigistite all. Ja eriti jabur oli, et üks jalg kadus suvalisel ajal alt. Et mismõttes nagu???
Pläga-plögane ning kõiksugused erinevad toredad viirused liikvel. Lisaks pime ja sopane.
Kui muidu on poisid sügisest saadik üllatavalt tublid ja terved püsinud (kui mõni väiksem periood ära unustada), siis jaanuaris tehti kõik tasa. Kuhjaga.
Alguse sai kõik juba 4.jaanuaril, kui Vanem Poiss jäi tuulerõugetesse. Täpselt kaks nädalat pärast teda jäi Noorem Poiss. Mõlemad kusjuures olid oma lasteaiarühmas viimaste nakatunute seas. Oh imede imet.
Kahede tuulerõugete vahele jäi kolm kõhuviirust. Noorem Poiss, Vanamees, Vanem Poiss. Et ikka pinge püsiks, siis mitte korraga vaid ükshaaval.
Kui teisedki tuulerõuged (mis olid päris karmikujulised) olid ära põetud, langes jälle Noorem Poiss kõhuviiruse küüsi.
Jaanuari oli järele jäänud nädalajagu, kui tundus, et kõik igati okei ja otsustasime siiski riskida Tallinnasse vennatütre 2a sünnipäevale minna. Mõeldud-tehtud-mindud.
Tallinna-ööl öökis Vanem Poiss alates varahommikust. Ei tahtnud teisi ka äratada ja nii ma selle teemaga seal öövaikuses maadlesin.
Hommikul oksendas esiku täis.
Pühapäeva õhtul koju jõudes tundus tal kõik okei olevat. Mina tundsin end halvasti.
Esmaspäeval oli minu kord. Ja mu ema kord. Ja venna 7-aastase tütre kord. Ja vennanaise kord. Ja venna 2-aastase tütre kord. Täpselt sellises järjekorras. Ehk siis pea terve pere sai ära nakatatud.
Teisipäeval saime õnneks kõik jälle jalad alla. Ja noh, oligi jaanuar läbi :)
Ahjaa, vahepeal sain mina mingi eriti karmi seljanärvipõletiku auväärseks peremeesorganismiks. Pooleteiseks nädalaks. Nii, et ei saa ei istuda, ei astuda, ei seista, ei lamada. Lihtsalt valuvaigistite all. Ja eriti jabur oli, et üks jalg kadus suvalisel ajal alt. Et mismõttes nagu???
esmaspäev, veebruar 06, 2017
Eeee... kus mu laps on?
Igaõhtune rutiin:
Lähen magamistuppa, riietun. Lülitan telefonil sisse taskulambi funktsiooni (meil ei ole akna taga ainsatki lampi, kottpime loodus vaid) ning lähen poisse üle vaatama. Reeglina tekid tagasi peale, salamusid ja tagasi oma tuppa.
Tänane ei erinenud millegi muu poolest kui vaid et ma ei näinud kägaras teki sees ega all Vanemat Poissi. Vaatan ringi - no ei ole põrandale ka end sahminud... Hmm... meie voodis ka ei olnud, sealt ma just tulin...
Vaatan Noorema Poisi voodit ja seal nad kahekesi nohisevad... ilusti kõrvuti ja nii rahul.
Süda kohe heldis ja ei hakanud ringi ka tõstma, katsin vaid tekiga. Eks mõne aja pärast lähe nagunii nügimiseks (mõlemal ju tüüpilised kitsukesed pikendatavad lastevoodid) ja siis kolitakse meie kaissu. Senikaua aga las olla :)
Lausa nii väga läks korda, et viitsisin seda üles tähendada teki all telefoni näppides :D
Lähen magamistuppa, riietun. Lülitan telefonil sisse taskulambi funktsiooni (meil ei ole akna taga ainsatki lampi, kottpime loodus vaid) ning lähen poisse üle vaatama. Reeglina tekid tagasi peale, salamusid ja tagasi oma tuppa.
Tänane ei erinenud millegi muu poolest kui vaid et ma ei näinud kägaras teki sees ega all Vanemat Poissi. Vaatan ringi - no ei ole põrandale ka end sahminud... Hmm... meie voodis ka ei olnud, sealt ma just tulin...
Vaatan Noorema Poisi voodit ja seal nad kahekesi nohisevad... ilusti kõrvuti ja nii rahul.
Süda kohe heldis ja ei hakanud ringi ka tõstma, katsin vaid tekiga. Eks mõne aja pärast lähe nagunii nügimiseks (mõlemal ju tüüpilised kitsukesed pikendatavad lastevoodid) ja siis kolitakse meie kaissu. Senikaua aga las olla :)
Lausa nii väga läks korda, et viitsisin seda üles tähendada teki all telefoni näppides :D
kolmapäev, veebruar 01, 2017
Nostalgitsen
 |
Tänasest on ta 2,5-ne kleenuke tegelane, kes on meie peremudelis nii pisi-pisi ja ikka see nunnuke (seda väga hästi ka ise teades ja ära kasutades:D)
Ohh, aeg, kuhu sa küll kappad?
Tellimine:
Postitused (Atom)