Neljas puhkusenädal

Nädal, mis algas 27.ndama juulikuu päevaga ja on selle puhkusesatsi viimaseks. Seega saab minu seekordse puhkuse (pikima viimase dekaadi jooksul!!!) meenutus läbi. Aga on ikka hea küll selline mugav päeviku pidamise võimalus – hiljem, kasvõi aastate pärast, saab misiganes perioodi lugedes tunda kui hetke sulandumist, eriti kuna ka pildimaterjali saab lisada. Jäädvustab emotsiooni.
Puhkuse kestes kippusid sissekanded ilmuma kahenädalase viivitusega, nüüd taas tavapärases rütmis ja arvuti taga ning postitused vast ajakohasemad.
Küll aga kribasin ma vahel mustandisse sissekandeid ja märksõnu teha ning neile tuginedes ja veidi täiendades saab ka viimane nädal päevikusse talletatud.
.
Alustuseks kopin lõigu neljanda nädala esimese päeva sissekandest mustandis:
… on esmaspäeva hommik, istun õues ja päike kütab lagipähe. Kirjutan blogisse 2. puhkusenädala meenutusi. Ilmaveebid ajavad mingit kägu - näitavad, et sajab ja on u. 16 kraadi. No ma ei tea - meil üle 20 kraadi ja küpsetab nii, et tõmbasin igaks juhuks arvutile katteks seeliku pähe...
… ennist lugesin natuke põõsa poolvarjus päikesetekil lebaskledes. Ja Freddi, meie ülbik hunt, platseerus keelamisest hoolimata tekile ja riidlemise peale tegi nägu nagu ta ei kuulekski mind. Kui alla andsin ja kõhuli viskasin, toetas koer mõnusasti pea mu pehmele taguotsale ja lasi silma looja. On alles elu!!!
… huvitav kas Tallinn on veel oma koha peal? Pole isegi uudiseid sirvinud, ajalehtedest käin kauge kaarega mööda, telekat satun avama vaid vahel tulutult und oodates umbes-täpselt „Tuvikeste“ ajal…Ilmaelu on na võõraks jäänud, kuid tuleb vaikselt end vajalikule lainele suunama hakata. Hellalt, esiti ikka hellalt…

Aga lähen meenutustega edasi.
Räägin natuke meie koduloomadest. Koerast olen juba mitmes viimases kandes jahunud, nüüd siis kassidest ja siilist.
.
Nimelt on meil siil. Talle meeldivad piim ja kalarapid. Kui kalarapid asetada kiviaia äärde ja siil sööma tuleb, peavad teised eemale hoidma. Vahel ikka kassid või koer tahavad ka ampsama minna (rappe, mitte siili), kuid kui nina juba kausi ligi, siis siil turtsatab puhisedes ja teised peavad aupaklikult eemale tõmbuma.

Küll aga saavad toidukausi jagamisega hakkama kassid ja koer. Kassid, väikesed pätid, tahavad vahel uudishimulikult koera noosist osa saada. Eriti valge. Libistab siis ka nina koera toidukaussi, kuni koer on sunnitud ta koonuga eemale lükkama, et enesele ruumi juurde teha. Mõne aja pärast hiilimine kordub…
.
Öösel käivad kassid oma hämaraid radu mööda, päeva põõnavad enamasti kas toas või mõnes kuuris maha. Küll aga võib õhtuti kella nende järgi õigeks panna. Nimelt on kell 20.30 rivistuse aeg. Olgu kassid või terve öö ja järgneva päeva kadunud, kell 20.30 venivad nad kusagilt kohal. Siis on konservi saamise aeg (krõbinad pole pooltki ju nii huvitavad, kuna need kogu aeg ees ning samuti on nende endi poolt varustatav toidulaud pidevalt kaetud hiirte ja muu söödavaga).
Oodatakse, sabad püsti ja vahel üksteist ka teretavalt musitades. Kõigepealt saab koer oma kausitäie rooga ja seda nähes muutuvad kassid vallatuks. Kepslevad kohapeal ringi, lausa tantsisklevad ning eemale minna ei raatsi. Teavad, et kohe-kohe tuuakse välja konservipurk ja end mööda söötja (enamasti isa) jalgu hõõrudes suundutakse söömapaika.

Ronja stiilinäide magamisestTeinegi...

Bella teab, kuidas valget kasukat esile tõsta - lilleiluga, loomulikult

Mis mulle meie aia juures väga meeldib, on mõistlikkus. Palju on vaba murupinda ning marjapõõsad, viljapuud ja väikene peenarde ala on koondunud enam-vähem kindlasse areaali. Vanad õunapuud välja arvata, neid on maja ees ka alles.
Seega kõike on võimalik vastavalt oma maitsele aiast võtta, kuid midagi pole nii palju, et tüütaks ära selle eest hoolitsemine või hilisem mure mida valminud produktidega peale hakata. Ega keegi viitsi ju lõputult neid sisse teha ega ausalt öelda korjatagi. Pigem on hea see oma käega noppimise ja suhu pistmise rõõm. Kõik elementaarne on olemas, vähemelementaarsest vast vaid viinamari kasvuhoones, kuigi ka see juba suht tavaline nähtus. Isegi kartul on meil olemas, kuid mitte põlluna (no sorry, keegi ei viitsi neid ju suvi läbi kõblata!) vaid mõnevaolise peenrana. Hea värsket maast võtta (ma ei tunne kunagi kartulist puudust, kuigi söön seda ja minu poolest võib ta olemata olla üldse me toidulaual, kuid see värske suvine/sügisene – vot seda söön isegi mina naudinguga) just täpselt niipalju korraga kui potti paned. Talveks kartulit säilitada pole vajadust, seda saab poest kergema vaevaga.
Ja nii on kõigi asjadega – kui on hooaeg, on hea värsket võtta, naudingu pärast ehk ka miskit purki või sügavkülma panna ja kõik. Ei mingit muud mässamist.
.
Ainus, mille korjamisega tuleb tegeleda, on õunad. Need kannavad nagu hullud ja muudkui pudisevad. Aga kevadel on see õitemeri nii võrratu, et neid ei raatsi ka suurt vähemaks võtta. Võetud juba küll ja ka allesjäänuid lõigatakse tagasi, kuid ikkagi on õunu meeletult. Suve lõpust sügise lõpuni tuleb üle päeva ämbrite, pesukausside ja käruga mahapudisenud õunu kokku koguda. Õnneks on meil neile rakendus olemas – naabriks mitmesajapealine lambafarm ja õunte tänulikud tarbijad ongi lambad. Neile siis viiakse karjamaale paar head kärutäit õunu korraga ja tulemuseks on õuntes marineerinud lambad. Hea, et ma lammast ei söö!

Kevadine õitemeri õunapuul

Aga teisipäeval käisime seenel:) Kukekal. Naabrinaine kaasa ja metsa.
Koht, kuhu meie sattusime, oli korralikult juba üle käidud. Näha, et seeni on palju olnud, kõik kohad samblast piiluvaid seenejalgu täis, kuid mida pole, on kübarad.
Käime ja koperdame mööda metsa, ninapidi maas seeni otsides. Küll aga on lademetes metsmaasikaid ja eriti rohkelt mustikaid. Kahju, et nende tarbeks ei taibanud anumaid kaasa võtta. Selle asemel saame kõhud kohapeal korralikult täis.
Mets andis ka aimu heast tulevas pohlasügisest:) Mõned juba värvusid, tooreid marju oli aga palju-palju.
.
Vahel leiab mõne seene ka. Eriti just väiksemaid, kes alles kasvama jõudnud hakata peale eelmisi metsaaluse tühjakskorjajaid. Õnneks ongi väikesed maitsvamad ja tuleb lihtsalt rohkem korjata:)

.
Ema ja naabrinaine kogenud korilastena muudkui liiguvad kusagile, mina oma lille- ja liblikalapseliku meelega viskan iga huvipakkuvama lille ja marja juures kõhuli ja uudistan. Selle tempoga kaovad teised pidevalt kusagile puude taha ning varsti hakkab kostma seeneliste hõiklemist:
„Laaaps, kus sa ooleeed?“
Kus ma olen, kus ma olen… Juurikate vahel maas rooman, üritades seebikaga imetillukesi õisi jäädvustada. „Siin olen!“
Natukese aja pärast jälle: "Krissuuu, kuhu sa jäääääd?“
„Kohe tulen!“
Vahepeal näen erksavärvilisi pluuse vilksatamas ja kuna olen juba lähedal, saan taas kõhuli visata ja järgmist objekti uudistada. Teised samal ajal kaugenevad asjalikul sammul puude vahel tiirutades. Ja jälle kostab: „Laaaps, kus sa ooleeed?“
„Seenel olen!“
„Miks sa nii kaua tuled?“
„Tulen aeglaselt!“
No mine veel sellistega metsa:D Rahus loodust nautida ka ei lasta... Samas igati loogiline ju, et metsas peab sidet säilitama - ega me keegi suuremad asjad orienteerujad ole.

.
Lõpuks hakkasime natuke ka seeni leidma. Olgem ausad, eks see rohkem metsaskäigu mõnu ole, korilus vaid tore kaasnev tegevus ja vahva kui miskit omakorjatut ka pannile saab.
Kokkuvõttes saime emaga paari tunniga paari kilo ringis kukekaid korjatud ja sellest täiesti piisas õige mitmeks pannitäieks. Võis kodu poole sõita.

Metsavana ragulka

Mustikaid oli palju...

... ja maasikaid...

... ja metsaalune täis võrratuid tibatillukesi roosasid õisi (kas keegi tunneb neid? mina mitte)

Mida ma lisaks lähedastele kodu juures väga armastan?
Vaikust.
Tõeliselt nauditav on vaikus, kus kuuled lähenevate suvitajate jutuvada juba kaugelt eemalt, kus mööduv auto sunnib pead pöörama, kus lindude vidistamine ja metstuvi koogamine on põhiline taustaheli lisaks tuule kohinale kõrgel puude latvades, kus eemalt karjamaalt kostab vaikset lambakarja omavahelist suhtlust määgimise näol jne jne jne. Sellest paremat ei ole. Vaikus laeb mind. Mu sees on nii palju tormi, et vaid vaikiv ümbrus suudab mind korralikult taaslaadida.

Sel aastal on kuidagi eriti palju metskitsesid liikvel. Aia taga põldudel elavad meil küll juba aastaid rebased, kuid minu meelest on kitsede populatsioon ka märgatavalt tõusnud. Jalutad teel ja vaatad, kuidas keegi tasakesi oma tallekest jalutab või keegi sops-sops heinapallide vahel saba väristab.
Õhtul jalutama minnes (nauditav on jalutada eemalt paistvate tulede ning kuu ja tähtede ja valge teelindi kuma valgel, kuna tänavavalgustust siin ju elementaarselt ei ole) ema vahel karjub. Siis, kui juuskullid ringi lendavad. Minu meelest nii armsad olevused. Ma nende ametlikku nimetust ei tea, on sellised suuuuuured putukad, kes tiibade särinal ringi vuhisevad, suht plöriseva häälega. Ema kiljub, kui need juustest mööda lendavad, endal poisipea! Vot kui pikkadesse lokkidesse kinni jäävad, siis oleks kiljumine võib-olla arusaadav… Ehh:)
.
Ahjaa, teisipäeva õhtul valmis meil osa majatagusest terrassist:) Maja ees oleval grillimiskohal on tuule korral jahe, maja taga on aga kolmest küljest suletud ala, kuhu oli plaan ehitada korralik suur terrass. Nüüdseks on enamus laudu maas ja teisipäeval saime seal esimese õhtusöömaaja pidada:) Eks ta nüüd jupiti hakkab arenema ja mõne aja pärast peaks seal ilus õiteküllane terrass olema.
.
Õhtul tulid mulle jällegi külalised. Naersime nii, et maja kajas ja vaevalt et ülejäänud magada said:) Aga neidki külalisi polnud juba pool aastat näinud ja no lihtsalt mõne inimesega klapid kohe hästi, kui huumorisoolikas sama koha peal.
Ja endiselt ei saa ma hõiskamata jätta kui tore on kooki küpsetades minna mõõdunõuga aeda ning noppida marju vastavalt tujule ja täpselt õige ports. Nii värskeid kui üldse olla saab:)

Järgmisel päeval sai seenenotti tehtud. No taevas küll, tol hetkel oli küll tunne, et seenenott just korjatud tuhliga on parim roog võimalikest. Lisaks igasugu gurmeekatsetustele leiad vahel, et lihtsuses peitub tõeline võlu:)
Järelejäänud seened jagasime võrdselt ja minu jaost saab veel kaks portsu tummist notti. Külma panema neid ei hakka, värske ikka kõige parem.

Olin plaaninud millalgi nädala sees end Tallinna poole asutama hakata, et jõuaks aklimatiseeruda ning poleks sellist „sumaki vette“ tunnet. Isa sätitas siis ka omad toimetamised mulle sobivaks ning leppisime kokku, et minek on neljapäeva hommikul. Temal Tln-s töiseid toimetamisi ja mina saan oma kodinatega ilusti koju ukse ette. Tassitakse tavaar veel tuppa kah:)
Seega oli kolmapäev minu viimaseks saarepuhkuse päevaks.
Nukrus hakkas vaikselt ründama, kuid surusin selle endast eemale. Ei veel, las tuleb homme!
.

Hommikul sai hommikukohvi nautida värskel terrassil. Päike lõõskas juba hommikul nii, et riideid seljas hoida ei kannatanud. Aga oli ikka mõnus küll see hommikusöök uues kohas;)

Lapik koer

Koera terrassil valmisid rippmaasikad. Koeraga koos läksime neid siis mekkima. Koer, vana kaval, näppas mu peost ühe eriti ilusa eksemplari ja pistis põske. No tere talv! Ülejäänud sõin tema valvsa pilgu all veidi narritades siiski ise ära:)

Teate ju kui hea on oma käega korjatud päikesest veel soe tomat? Neid võin ma lõpmatuseni süüa, lapsepõlve taha jääb suvesid, mil august möödus pea ainult tomatitest elades. Niiväga armastan ma noid. Need külmad kummi moodi punast värvi asjandused, mida poodides tomati nime all müüakse, ei ole õrnalt ka väärt seda nime kandma. Ja nüüd, minu viimasel puhkusenädalal, saab juba igal hommikul mõne mahlase isendi kasvuhoonest lauale tuua. Paradiis:)

.
Titepätid olid minu viimaste päevade auks õied lahti löönud! On ikka ühed ilusad lilled mu meelest:

Mesilane arvab sama

Peale järjekordset rooside lõikamist pidin ikka veel aiaelu jäädvustama. Hiljem albumeid lapates hea suve lõhnasid vaimusilmas nuusutada.

Hosta Noorherilane

Mardikas moonil

Korra sai rannas kah käidud ja isegi päikest võetud:) Lebades kõrges heinas, nina ees raamat ja karbike kirssidega. Tavaliselt rannas päevitamas ei käi ja see oli nüüd selle suve esimene kord.

Korjasin enesele natuke aiasaadusi kah kaasa. Kooki tahaks teha ja mitte selleks poodi marssida. Ja nosides puhkusetunnet veidigi pikendada… Koer kah aitas korjata – tõmbas aga naks ja naks kobaraid. Üleüldse ei lase ta mind iseseisvalt liikuma, ükskõik kus ma aias liigun või vedelen, peab ta vahetus läheduses viibima. Ju ma siis vajan niiväga kaitset:)

Kiisudega jätsin juba õhtul hüvasti, neid ei pruugi hommikul kohata. Ronja leidis, et äramineku takistamiseks on hea viis pool õhtut süles vedeleda, siis ei pääse liikuma:)

Õhtul taaskord uuel terrassil väike grillipidu vahuveiniga (homme vanemate 32. pulmaaastapäev) ja nii mu saarepuhkus läbi saigi.

Neljapäeva hommikul start Tallinna poole.

Esimese käiguna hunnik kotte Humana kastidesse (ebanormaalne mu meelest, et saarest peab Tallinna vedama, kuna saares pole mugavat kohta kuhu ära anda) ja siis koju.
Võtan ette käigu poodi, kuna köögikappides ulub tuul. Esimese asjana torgib kõrvu tohutu müra – meeletu siblimine, kiirustamine, undamine, kihutamine. Teisena torssis näoga müüja, kes praktiliselt loobib mu asju peale hädavajaliku piiksu kättesaamist. Kolmas on üllatavalt tõsised ja asfalti põrnitsedes kiirustavad inimesed, kes ei naerata kasvõi lihtsalt ilusa ilmagi peale. Pole enam sellistega harjunud. Vajuvad ka minu suunurgad allapoole ja kiirustan kodu turvaliste seinte vahele.
Lükkan ahju pannitäie muffineid. Olen tubli ja lõikan maha oma seekord eriti pikaks vohanud küütsakad, teen pediküüri, pesen paar masinatäit pesu. Välja enam ei lähegi.
.
Olime A-ga kokku leppinud, et kui tagasi pealinnas, läheme loomaaeda. Selleks päevaks kujunes siis reede.
Saame loomaaia väravas kokku, mina suvise ilma puhul, nagu ikka, üleni valges. Viimasel hetkel kraban igaks juhuks kaasa ka vihmavarju ning suure sooja õlasalli.
Jõuame ringi uudistada umbes veerand tundi kui hakkab sadama. Oleme täiesti lagedas paigas ja ei jää üle muud, kui varjuda suure puu alla. Titevankrile kate peale, ise kahekesi ühe vihmavarju alla pressitult loodame, et ehk kohe jääb järele. Aina hullemaks aga läheb ja juba laseb ka meid kaitsnud puu korralikult läbi. Teeme raske otsuse ja lippame elevantside majja vihmavarju. Kohale jõudes oleme läbi vettinud ja valge riietus oli mul taaskord „õige“ valik…
.
Elevantside majas uudistame vante ja usse ja no pole seal ju pikalt midagi teha. Söödame last ja vahetame nurgas mähkmeid (no mida sa hädaga teed?). Vihma ikka kallab.
Kui pilv väheke leebub, koperdame järgmisse punkti – troopikamajja. Ja nii see päevake siis möödus – suurt midagi ei näinud:) Veetsime seal kokku 4 tundi ja kasutegur oli pea olematu.
Aga vähemasti on tore vaadata, et loomaaed areneb. Lisaks mugavamatele areaalidele loomade tarbeks on ehitatud armsaid käiguteid ja istutatud palju taimi (ka õitsevaid). Silm kohe puhkas, niipalju kui väljas maldas olla.

Kaamelid olid ainsad, kelle vihmavabalt ära vaadata jõudsime

Päevitab

Uni

Mul ka ikka tarvis vankriga poseerida - unistada ju võib;)

Kroku

Läbi banaaniga määritud klaasi

Ühed mu vaieldamatud lemmikud loomariigis - surikaadid.

Suhtlesime hoolega läbi klaasi. Kahju, et peegeldas koledal kombel.

Solaariumis

Kella 18-ks saan koju. Teen esimese laari tuhlist-seenenotti ja valutan pead. Hommikust saadik vaevab migreenipoeg (päris migreeni pole vist teismeeast alates õnneks enam tundnud ja loodan väga, et ei tunne ka, juba see poeg on jube – äravõtmatu valu päevade viisi ja tugev iiveldus ning ainus talutav olek on magamine), mis mind vahel, nii paar korda aastas hirmutamas käib.
Tea mis see siis nüüd on – raske kohanemine või??? Alati saabub ta ennustamatult ja seostada ei oska millegagi.
.
Laupäeval migreenipoeg austab mind oma kohalolekuga terve päeva. No ei taha sellist austust ja olen mingis ebareaalses poolunes terve päeva. Mälestusi null, ei teagi kas ja mida üldse sõin. Vihma vist sadas, kassid kükitasid vaheldumisi rõdul ja nurrusid mureliku näoga mu kaisus.
.
Peavalu taandub pühapäeva lõuna ajal ning taas on inimese tunne. Meisterdan kergendunult „Hüvasti, puhkus!“ koogi, korrastan oma retseptiraamatuid ja õmblen kaks igavaks muutunud toppi tillukeste klaaspärlite abil uueks ja ilusaks.
.
Ja otsa ta saigi. Minu 4 nädalat jõudeolekut ja tegelemist täpselt sellega, mis parasjagu pähe tuli:) Järgmise korrani!

Kolmas puhkusenädal

Kollane liilia

Nädal, mis algab 20.ndama kuupäevaga ja jätkub endiselt kodusaarel.
.
Esmaspäeval oli ilm alguses veidi tatine, päeva peale tahenes ja sai juba õue askeldama minna. Olin saanud emalt (kes muidu koos minuga puhkab, kuid esmaspäeviti siiski tööl käib – raamatupiduri karm elu…) korralduse tema ära olles India reisikirja kirjutada (endiselt vaid pool valmis) ja kuna miskit asjalikumat teha polnud, siis kribasingi. Sai jälle jupi valmis. Veel kulub mõningaid inspiratsioonihõngulisi ajaauke ning siis saan postitada ka lõpuks. Paganama pikk saab see olema:)

Tavapärasest tiba jahedam hommik

Mis siis veel eelmisse ja käsilolevasse nädalasse mahtunud lisaks kodustele askeldustele? Paar raamatut läbi näritud, iga mõne päeva tagant end veidi rohkem vaatamisväärseks vuntsitult linna peal ostlemas käidud, õmblejal lasin meisterdada enesele valge linase jaki ning kuna mulle meeldis ühe emal seisma jäänud kleidi riie, siis sellest sai mulle extreme makeover’i tulemusel üks asjalik suvine tulpkleit.
.
Lisaks olen üle päeva ümarat rannavormi (poi teatavasti ei upu ära, kui vette satub) taotlevalt kooke küpsetada vihtunud, kuna pidevalt külalisi võõrustada tuleb või siis ise, kook kaenlas, vaja külla minna. Nägu on varsti taas sama ümar kui mu lemmik koogivorm:)

Sibul on nunnu!

Vahepeal on natuke ka naabritüdrukuid nähtud, kelledest kaks õekest aprillis nädal+ vahega oma teised beebid ilmale tõid. Njah, hea kohe vaadata kui rahulikud ja rahulolevad on emmed, kes sünnitamise ajal enam teismelised ei ole. Ja lapsed ka naerusuised ja rahulikud. Natuke küll kriibib südame all, kui seda rahulikku õnne vaatad… aga ei sest miskit:)
.
Kolmapäeval saime vanaemaga lõbutseda. Otsustasin minna külla oma nõole, kes sai kevadel 18 ja nüüd suvel oma noormehe juurde kolis. Ikka jube raske on "vanainimesel" selle mõttega harjuda:D Ei olnud väga ammu see aeg, mil Liisul mähkmeid sai vahetatud ja nüüd elab juba noormehega koos… Ok, ise olin ka ekskaasaga kokku kolides 18 aga ikkagi!!! Natuke naljakas on harjuda, kuid elu läheb oma rada.
Aga tore noormees tundub olevat. Oli lausa Liisu ema käest küsima läinud, et millal Liisu tema juurde võiks kolida. Mitte nii, et seatakse vanemad fakti ette ja kõik. Nii saigi mu onu Selveri müüjannale, kes tuttavlikult hakkas pakkima 5-t kanakoiba (peres 3 last + vanemad), teatada, et „Eiei, seekord võtame 3. Masu aeg, me osa perekonnast koondasime ära“ :D Üks läks riigi leivale (sõjaväkke) ja üks mehele:)
.
Ajaks, mil mina Liisu juures olin, viisin vanaema teise Saaremaa otsa ühele vanemale sugulasele külla. Las jutustavad.
Olin ema autoga ega tundnud seega bensiininäidiku piire. Enda auto puhul tead täpselt, milleks jagub, ema omaga paistis, et vabalt käib ära ja ei hakka sellepärast ringiga linna tankima minema.
Tagasiteel koju hakkas tuluke põlema. Helistan emale, et palju sellega saab. Noh, kuna automaatkast, siis arvasid isaga kahasse, et 40km umbes. Hmm…. Ei piisa, kuidagi ei piisa. Koduni pikem tee. Kus võiks olla lähim tankla? Nüüd selgus huvitav tõsiasi, et tanklaid polegi. Terve Kuressaare nimelt erinevaid tanklaid täis, kuid mujalt otsi tikutulega taga. Ja meie tee peal mitte ühtegi.
Egas’s midagi, hoiatasin isa, et kui uuesti helistan, olgu stardivalmis minema linna ja meile bensiini tooma (automaadi puhul ei julge/saa ju ka võõrast hääletada ja sleppi võtta) ja meie veereme niikaua ühtlaselt niikaugele kuni jõuame.
Sõitsin siis hästi sujuvalt (õnneks vaid maanteesõit) ja vanaemaga kahasse palvetades ja suunurgast itsitades (pole veel iial bensiini lõppemise pärast teele jäänud ja vaja ju see blondiininali kah ära katsetada) linna poole. Vanaema nõnda õitses, et jälle üks huvitav asi mida mäletada (no lahe ju kui vanaemad pole pabistajad vaid seiklushimulised) ;)
Nii me siis veeresime ja lausa hõiskasime, kui lähimasse tanklasse sisse keerasime. Veel inertsist ja sisekurvi kasutades. Mõõdik näitas 66 ja eks see lõpp pigem aurude peal kulges:)
.
Õhtul onu sünnipäevale. Neil lisaks kahele suurele koerale pisike toaloom, keda tema kus-on-saba-kus-on-pea välimuse tõttu õhtu otsa klõpsutama pidi:) Siin pildil ajab mind muigama minu meelest suht sarnane näoplaan:DDD Mõlemad nagu panniga saanud.

Ilma üle pole taas kurta. Päike särab ja õhk on soe. Ega päikese käes paljalt kaua järjest olla ei kannata – mine tea millal nahk otsustab irduma hakata ning kuna eelistan ilusat jumet ripnevale nahale, tuleb igati mõõdukaks jääda. Kuigi nii lihtne oleks ju päikeses vaid lebada ja kassi kombel nurruda, jahutav jook ja raamat kõrval.

Mina muidugi rooman nagu ehtne linnavurle oma seebikaga mööda lilli ja putukaid ringi – justnagu poleks enne näinud:)

Petuunia kärbselisandiga

Võõrasema

Aed täis erinevaid roose ning kuna praegune aeg eriliselt õiterohke, tuleb äraõitsenud nuppe muudkui tagasi lõigata. Kui esimese korvitäie lõigatud sain, jätsin korvi õhtuks terrassile vedelema – nii ilus oli vaadata:)
Üle paljude aastate külastas meid taaskord üks mu keskkooliaegne klassiõde. Brünetist on saanud blond, tugevast tüdrukust nääpsuke ning lõputust pidutsejast kahe lapse pühendunud ema:D Oh seda elukest:)
.
Küpsetamisest hakkab juba siiber saama… Ega see ihu pea nagu saiatainas kerkima, kuid kus sa siis saad kui muudkui vaja kokata:D Ükspäev sai lihapirukate jaoks suts liiga palju tainast tehtud, nii et see muudkui aga kerkis ja paisus ja lisaks suurele kogusele pirukatele tuli teha muudki, mis pähe tuli. Osale taignale sai rakendus leitud jäägikoogi näol ehk siis sinna sai lapitud küll kõike, mida kapis leidus. Alustades kohupiimast ja kirssidest ning lõpetades kondenspiima ja aprikoosidega. Hiiglaslik sai ning mitu päeva sai teist järatud… Ja kuna tainas muudkui edasi paisus, tuli lõpp tuleviku tarbeks lausa sügavkülma pista - lihtsalt ei jaksanud enam küpsetada sama kiirusega kui see hull end juurde tootis:D

Jäägikook

Reedel otsustas ka meil sadama hakata. Muudkui aga kuuled, et sajab kõikjal või on selline pilvealune ilm, kuid meil sirab päike. Asume Kuressaarest 15km kagus ja poolsaare otsa peal ning ajal kui „pealinnas“ ilm pilvitas, säras meil päike:) Poolsaarel elamisel on tõsised võlud. See on vana teada nali, et kui mujal sajab, siis meie kastame voolikuga, et taimed pisutki vett saaksid.
.
Kuna sadas, hakkasime koristama. Poolenisti suurpuhastuse moodi ehk siis sai suurt külalistetuba remondiks ette valmistatud ning riidekapid Humana jaoks tühjemaks korrastatud. Ragistasime ajusid ka suvetoa elamiskõlblikuks muutmise osas, kuna kipub juba nii kujunema, et külalised ei mahu majja ära. Kui käib, siis ikka korraga, kuna suved meil ju lühikesed.
.
Aga vot laupäev oli üks kummaline päev. Vajab veidi pikemat peatumist.
Nimelt sattusin ma ooperisse…
Jap. Mina, kes ma ei pea end kohe kindlasti mitte piisavalt kultuurseks, et seda nautida võiks.
Tegu siis Saaremaa Ooperipäevadega ja pole ma kunagi aru saanud neist välismaalaste hordidest, kes tollel nädalal saare üleküllastanud on.
.
Siin pildil suvaline interneedusest tõmmatud pilt (oli vist EPL) avatud telgist. Ise unustasin fotoka koju:
Minu vanemad ikka satuvad sinna. Olid ka sel korral juba piletite müüki tulles esimeste seas (ja esimesse ritta, kust miimika ja dirigent hästi näha) laupäevasele Verdi ooperile „Trubaduur“ (Il Trovatore) piletid võtnud. Endile ja mu ekskaasa vanematele, kes selleks ajaks väikese saardesõidu planeerisid. Pidid koos kultuuri nautima minema.
.
Juhtus aga nii, et onu 50. juubeli ametlik pidu sattus just samale ajale. Seega oli mul valida – kas lähen juubelile peret esindama või asendan isa ooperis. Kuna isa on meil andunud tantsulõvi ja ikkagi tema vennaga tegu, siis esindama läks isa. Mina plaanisin otsida välja kõrvatropid ja neid juuste all varjates esireas vaikselt tukkuda.
.
Tropid unustasin maha ja tukkumiseks ei olnud võimalust.
Ma nimelt üsna vaimustusin… Enese suurimaks üllatuseks…
.
Vahepeal kippus festival varjusurma vajuma, kuid Aivar Mäe teeneks võib lugeda sellele hinge sissepuhumist ja ka lihtinimesele arusaadavaks tegemist.
Nimelt meeldis mulle väga tõlge. Ma võin ju seda kava vaadata ja püüda aimata, mida nad seal itaalia keeles parasjagu asjatavad, kuid ega ikka täpselt minusugune võhik asjast aru saa. Seisavad ja laulavad, ok. Mingi tegevus ka toimub, kuid teatriga võrreldavat liikumist ja miimikat ju ei ole ega saagi olla. Seega lava kohal lae all jooksev rida-realt tõlge on super mu meelest! Detailideni saad jälgida ja kaasa elada. Ei hakkagi igav ega kipu und peale.
.
Telk ehk Ooperimaja vinge. Korraliku järsu tõusuga, istekohti nii pooleteise tuhande ringis ja kõik toolid kaarest põrandani valgete katetega. Nägid välja kui tugitoolid ja just see säravvalge toon jättis väga hea mulje. Samuti on meie kliimas oluline, et katus oleks pea kohal. Lisaks suured lillevanikutega paadid lae all rippumas jne.
Nii sisenemisel kui peatelgi ja samuti hiiglasliku kohvikutelgi vahel olid maas punased vaibad, nii et päris pidulik tunne tekkis. Hea, et olin end silmale vaatamiseks kõlbulikuks teinud, mitte enda arvates vabaõhukontserdile läinud. Daamid olid ikka pidulikult ja mehed enamasti ülikondades. Heledates suve omades – nämma!
Samuti oli kohvikus palju erinevaid müügilette, igaühe taga palju näitsikuid. Seega said võimalikult paljud külastajaid vaheajal oma kohvi ja konjaki kätte. Samuti valgete linadega lauad valges telgis, põrandad kaetud punaste vaipadega… Ning veel oli toitlustamise koha pealt super, et enne etendust võisid enesele nt salati, supi, prae vmt ära tellida ning kokkulepitud numbriga lauas ootas sind vaheaja alguses tellitud roog – ei mingit sabatamist enam ja muretsemist kas jõuab süüa või mitte.
Korralduslik pool oli kõva!
.
Aga jah, etendus ise avaldas muljet. Ainus, mida ma ei saanud kommenteerimata jätta ja mille peale ema pisarateni naeris, oli tõik, et minu meelest Leonora, kes oli miskisel rüütliturniiril oma trubaduuri armunud ja toda nüüd igatsedes ootas, ootamisest vanaks jäänud – et ju see turniir toimus siis nii ammu:D No mis ma teha sain et selline asi pähe kargas – kujuteldav näitsik oli raudselt minust vanem… Ikka oli kohe.
Ja silmi pööritama ajas koht, kus trubaduur lõpuks peale võitlusi oma neidise rõdu alla jõudis ja laulma hakkas, astus vanaldane neiu trepist alla ja esimese asjana kukkus tänitama, et „Kus sa nii kaua olid, ma juba ammu ootasin“. No halloo! Sa ei tea tüübi nimegi veel, igatsed ja unistad võhivõõrast ja kui siis unistatu ilmub, siis rõõmustamise asemel kukud tänitama…
.
Rahvale igatahes väga meeldis. Peale aariaid kõlasid nii tugevad aplausid kui braavotamised. Dirigenti oli vahva jälgida – oli nii õnnelik seal veheldes ja tugevama aplausi korral õitses kui lilleke:) Noor mees oli. Aga ilmselgelt pingutas kõvasti seal kuumuses – higi voolas näolt ojadena…
.
Kui etendus läbi, ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda. Muudkui aplodeeriti ja aplodeeriti. Loogiline järeldus, et ju siis meeldis. Samas, kui miski väga meeldib, siis minule teadaolevalt antakse sellest lisaks aplausile märku ka püstitõusmisega. Nagu austusavaldus või nii. Kuuleme siis, kuidas rahvas õhutab üksteist, et tõuseks püsti. Ja keegi ei julge alustada, muudkui ässitavad üksteist.
Mul hakkas juba piinlik. Vahtisin seal siis ringi ja ei jäänudki muud üle kui krapsasin end esimesena püsti. Ilusti esimeses reas ja kõigile nähtavalt. Mõne hetke pärast seisis kogu saal, aplaus võimendus veelgi ning lauljate ja orkestri näod lõid särama. Huhh!
.
Öösel, kui eksämma/–äiaga muljetatud, vein joodud ja külalised magama suunatud, istusime emaga veel hea jupp aega juutuubis ja klikkasime trubaduuri muid esitusi.
Tulemus – ma läheks teinekord veel:) Täitsa vabatahtlikult.
.
Pühapäev naeratas meile taas päikesepaistes. Kuna õhtuni olid meil külalised, siis tol päeval miskit erilist ette ei võtnudki, tšillisime niisama:)
.
Eelmises postis kirjutasin koera kammimisest. Seekord siis ka fotojäädvustus tegevusest ja peab tõdema, et koer naudib seda ikka südamest kohe. Kõrvad lidus, keel ripakil ja silmis nii armunud pilk...

Peale kammimist väike dušš veemängude näol:

Karate?

Vahelduseks keerutan end kiire vurrkannina, veejuga ees ning metsiku kiirusega kappab koer seda läbi hammustada üritades – ohtlik koht, kuna suurest hasardist võib ta näppudele liiga lähedal oma lõuad kokku lõksatada. Senimaani siiski õnnelikult läinud:) Ja koer pigem kukub kurnatusest pikali kui vabatahtlikult mängust loobub:)

Ja muru niitmine on endiselt fun!!!