Söömisest

Viasat explorer mu lemmikkanal ja üsna sageli satub sealt midagi huvitavat nägema, mis mingisuguseid emotsioone tekitab. Mida kahjuks enamasti ei saa öelda Eesti telekanalite kohta.

Sattusin siis mingi aeg tagasi nägema saadet sellest, kuidas Koreas süüakse elavaid kaheksajalgu. Pidi andma vaprust ja jõudu ja mida kõike veel. Ja siiralt usuvad sellesse. Ja kui keegi "kõva mees" nendega samastuda tahab, siis peab ka julgustükiga hakkama saama ja elava kaheksajala nahka pistma.

Noh, mugisid siis neid seal kaamera ees ja ei tundunudki midagi õõvastavat olevat. Eks ta selline sitke tüüp ole, et närida ikka keeruline. Kui meenutada, siis isegi keedetult on ta selline kummjas. Vast küpsetatult on vähemvintske.

Mis aga asjast julgustüki teeb, on tegelikult reaalne võimalus selle kätte surra... Jabur mõelda, kuid toit võib sind tappa viisil, et ajab oma kombitsad sulle neelu ja lihtlabaselt lämmatab su. Kätega seda sitket ja libedat olevust ju kurgust välja ka ei sikuta.

Näitena räägiti lugu mehest, kellele olevat elusad kaheksajalad olnud lemmikroaks ning naine tahtis meest taaskord rõõmustada ja pakkus noid, kuid see kord jäi vennikesele viimaseks. Lihtsalt surub oma kombitsad sulle kurku ja sa ei saa ei neelata ega välja sikutada.

Mulle küll meeldib mõte proovida veidraid palakesi, kuid elav kaheksajalg jääks vast minu menüüst välja. Ok, kurku kinni tõmmata õnnestub tal end mitte liiga tihti ja see polegi hirm, kuid neelamisel hakkab ta vastu alati ja mingil määral keele külge imeb end ikka kinni. Ja kuidas ma neelan toitu kui see hoiab end mu keele küljes kinni? Ei aitäh! Ma arvan...

Samas ei ütleks ma ära nt mao lihast (tea kas meenutab konna oma? konn on küll maitsev) ja ka aasias populaarsed tulel küpsetatud tirtsud ja ritsikad oleks vast brood. Samuti küpsetatud skorpionid jmt. Miks mitte proovida. Hobune ja känguru ei tekitaks ka probleeme. Küll aga koer-kass-rott on vastuvõetamatud ja siis kõikvõimalikud silmamunad ja munandid ja sellised prussakad, kellest voolab hammustamisel löga (on vist Madagaskari prussakad nood ja hiigelsuured, kuid kohalikud lapsed söövad neid nagu kommi.... - sibab maas, haare ja amps!)

Ajan siin hullult toidujuttu... Mis teha, otsustasin et teen nüüd mõnda aega korra nädalas veepäeva (ja nüüd on nälg!). Neljapäeviti siis. Kevad tuleb ja mul energiavarud nullis. Tavaliselt selline väike puhastumine on aidanud ja saan energia tagasi.

Teate et täiskasvanud inimene (lihatoiduline) kannab iga päev enda käärsooles kaasas 2,5+ kg puhast paska? Sellist rõvedat jäänukit... Mädaneb või ma ei tea mida teeb seal sooles... See mõte tundub nii rõve ja ma tahan puhtaks saada! Korra aastas vähemalt.

Vanasti rahvas paastus Vastlapäevast Suure Reedeni. Ok, eks ta võis olla sellest, et talveks varutu hakkas otsa lõppema, kuid tegelikult on ju kõik looduses sellal värskenemas ja kõik puhastub, et siis täie rauaga õide puhkeda.

Nii mõtlesin ka mina ja olles seda juba aastaid kavandanud, võtan sel aastal julguse kokku ja lähen nädalaks paastulaagrisse. Arvestades milline meeletu õgard ma olen, ei ole ma sugugi kindel et seal vastu pean, kuid ma vähemalt üritan. Ja võin ju alati sealt põgeneda, kui liiga hulluks läheb:)

Et veepäevad siis eeltreeninguks või nii...
Kardan et ma muutun seal kurjaks, kuna alati kui mul on kõht tühi, muutun ma kurjaks. Võtan vist mitu paksu raamatut kaasa ja pühendan end aja unustamisele. Tegelikult ma vist olen segane, et seda teen, kuid tõepoolest on mul tunne, et vajan igasugustest mürkidest vabanemist. Mine tea, äkki mõjub hästi. Ma ju ei saa teada kuni järele pole proovinud:)