;)

Huvitav on jälgida milliste otsingusõnadega on minu blogini jõutud.

Väljendid kokkukirjutatult alati mu blogis ei eksisteeri, vahel on allpooltoodud lausejupid moodustunud lehel asuvatest erinevatest sissekannetest, kuid seda huvitavam on vaadata mis kokku kujunes.

Sagedamini leitakse mind tänu sellistele väljenditele nagu "tüdrukuteõhtu", "viinistu", "sõidueksam", "õppesõit". Sageli kohtan ka selliseid nagu "vertigo", "lahkuminek", "ark".

Üksikud sõnad pole aga pooltki nii huvitavad kui väljendid. Toon siin mõned ka esile, mis mulle enim itsitamist on pakkunud.

Ehk siis otsetee minu blogini on leitud järgmisi väljendeid kasutades:

1. millised võivad olla tagajärjed mootori ülekoormamisel?
2. järelkäru esmane juhiluba
3. piinlikud küsimused
4. hea rokilugu
5. soovitan keeltekool
6. hambad Tartu
7. punased ämblikud
8. mina tropp
9. prillid beibed
10. positsioneerimine purjelaud
11. ruumiline mõtlemine
12. komplimendid meestele
13. kassil kõht lahti
14. Dagö peaminister kolli
15. tuli jah ühel ilusal päeval selline tuju
16. kuidas mängida trummi
17. astmelise tulumaksu mõjust ettevõttele
18. tagurpidi slaalom
19. jurmala spa muljed
20. nauding
21. löökkoormus jõuülekandes

Huvitav on vaadata mis väljendeid kasutades inimesed otsingumootoreid tarbivad:)

Out

Vahel on nii halb olla, et tunned et hakkad surema.
Tegelikult muidugi ei sure. Aga tunne on selline. Iga pisimgi ruutsentimeeter su kehal ja kehas valutab. Vaheldumisi on palav ja kananahk külmast.
Päev läbi keedad endale vaarikamoosi ja meega kuuma vett; ikka nii, et pool tassi on moosi ja mee all, ülejäänud pool annab ruumi veele.
Paratsetamoolist saab su parim sõber, kuna vaid teatava annuse kütkes olles suudad mingilgi määral inimese nägu olla.
Süüa ei taha nähagi. Ainus mida sööd, on puhas sidrun. Vitamiinid. Sidrun on üsna toores alles. Süda läheb väga pahaks, kuid sunnid end mitte enne alla andma kui kogu sidrun on söödud.
Köhida ei julge. Kui köhima hakkad, ei saa enam pidama. Siis on rinnus meeletu valu, justnagu tahaksid torud (bronhid) läbi kurgu välja lennata.

Kodumaa ei tervitanud mind hästi. Siin oli mu puhkuse ajal väga soe olnud. Ja just nüüd keeras talveks kätte. Tiskres olid üleeile isegi hanged maas. Rahehanged. On varemgi sellise temperatuuri juures jõule peetud.

Nii palju plaane oli seoses tagasitulekuga. Trennid, keelekursused, motokoolituse järg, sõprade külastamised... Nüüd olen suutnud vaid Urmast ja Annelit külastada, sedagi nende viimasel Eestis viibimise õhtul. Pragu nad juba lendavad tagasi Austraaliasse. Ja ähvardavad enne 4 aastat mitte taas tulla. Et nüüd on meie kord sinna minna... Tegelikult tahaks küll.

Kohutav tunne on haige olla. Väga kohutav. Aga paistab et hakkab taanduma see needus, tunnen juba maailma vastu vaikselt huvi. Isegi Kanteri kullavõidu otseülekannet kuulasin huviga kõrvaklappidest. Aitäh Vikerraadiole ülekande eest:)

Eile ei pidanud vastu ja tulin töölt paar tundi varem ära. Kahtlustasin et muidu tõesti suren. Nii jube oli olla. Magasin kodus ja sellest oli vägagi kasu. Täna hommikul ärkasin enam-vähem inimesena. Hea on ringi vaadata ilma, et silmamunadest tuld lööks. Ja hea on liikuda ringi ilma tugeva külmavärinata, teades, et hunniku riiete all peidab end päris kõrge palavik. Täna on palavik väike. See juba sobib. Homme on kindlasti üsna inimese tunne ja hakkan ehk ka kontaktivõimeliseks saama. Nii palju on igas vallas vaja teha, nii palju.

Väsimus

Niiiiiiii kohutavalt väsinud olen...
Pikk puhkus ja pikk reis vajavad puhkust peale puhkust. Eile peale maabumist sai pea terve päev magatud ja midagi pole teha - vajan veel...
Ei tea kas ja millal jõuan mingeid mõtteid-muljeid-heietusi üles tähendada. Hetkel küll inspiratsiooni peal pole.
Vaatab siis millal tagasi reele saan. Praegu tahaks vaid puhata...

Puhkus!!!

Lõpuks ometi puhkama.

Esimene pärispuhkus peale 2003.a. sügist. Jee!!! Tagasi kodumaal alles 26.-ndamal augustikuu päeval.

Kas vahepeal blogi magab või viitsin sissekandeid teha, eks see selgub.

Juba homme algab meie autotrip. Sai ammuilma sõpradega kokku lepitud, et teeme noorus-nostalgilise reisi väikebussiga. Varasemalt sai ikka hoolega reisitud, nüüd hirmsasti mugavaks läinud ja kui kuhugi minna, siis ikka lennukiga. Seega tekkiski mõte veel korra nostalgitsema minna. Hiljem enam tõenäoliselt ei viitsi.

Igatsen oma lemmikute juurde. Praha – läbi dekaadi minu lemmiklinn maailmas, kus olen käinud ikka väga palju ja kus absoluutselt iga kord on väga fun. Seda polegi võimalik seletada. On inimesi, kes armuvad sellesse linna laksust ja on neid, kes selles suurt midagi ei leia. Mind aga kisub sinna alati tagasi. Sa lihtsalt kas tunned seal olles „seda“ või mitte.
Oma regulaarne ööbimispaik, omad lemmikrestoranid, poekesed kus alati harjunud käima, kerge eine keskväljaku treppidel, ööklubi jõe kaldal ning keskpäevane aerutamine Vltaval. Aerutamisest eredaimalt on meeles kord, kui olin veel hapra kehaehitusega ja metsiku juuksepahmakaga erkoranzhis tillukeses kleidis verinoor tütarlaps ja seetõttu paatide vahel hästi silmahakkav. Kuna tahtsin alati ise aerutada, siis mu paadikaaslased, kaks noormeest, lasid seda rõõmuga teha. Ivar lebas paadi ninas ja rüüpas õlut, Pärts istus päras ja mängis trummi. Kui siis sellise komplektina Karli sillale lähenesime, kogunes rahvas üle serva meid vaatama ja aplodeerima:D Veidra kolmiku meeldejääv paadisõit:)
Oehh, igatsen Prahat! Pole enam palju igatseda jäänud, neljapäeva lõunast peaks kohal olema:)

Samuti fännan ma Monacot. Minu silmis maailma puhtaim linn. Okeonograafia muuseum, suur akvaarium, jaapani aed, eksootika aed, linn täis treppe... Minu meelest on see linn kus sa pead teadma mida teha. Niisama sihitult seal koperdades võib see ronimine kurnavaks osutuda ja elamused saamata jääda. Ok paleed on ka toredad, kuid mulle meeldivad sealsed aiad rohkem. Sealt tahaksin ka reisi ajal koledal kombel läbi hüpata...

Amsterdamis kavatsen samuti aega veeta. Eelmisel korral oli seal üliveider. Ok, klassikaline Punaste Laternate tänav on nagu ta ikka on, kuid muu on eredamalt meeles. Nt klassikalised coffee shopid. Meil astud ajaveetmiskohta sisse ja melu käib ja kurdistab. Seal astud sisse ja vaatad kuidas kõik seisab. Baarmen puhastab kriiksatuste saatel tuimalt joogiklaase, üksikud kliendid, kes ruumis aega veedavad, tõstavad viitsimise korral pea leti servalt, vaatavad sind tühjal pilgul ja asetavad pea endisesse asendisse tagasi.
Amsterdamis proovisin ka space cake’i. Hallutsinogeenseid seeni sisaldav keeks. Hmm, peale selle söömist magama minnes oli kogu öö tunne et kihutan pea ees meeletu kiirusega mingis tunnelis...
Njah, lahe linn, mida kindlasti taas külastada tahan!

Ahjaa, paar sihtpunkti huvitavad mind veel väga. Nimelt Kataloonia piirkond Hispaanias (pole sinna veel jõudnud) ning Normandias asuv dessandipaik. See on ikka nii ajalugu ja kuidagi hirmsasti mulle alati hinge läinud. Vaatan siis selle koha ära lõpuks.

Killukesi naabrite juurest

Ilm oli meil siin pikka aega kõike muud kui suvine. Et suve saada, tuli sõita enam kui pooltuhat kilomeetrit põhja poole.

Pagan, ma ei väsi imetlemast Põhjamaade loodust. Soomes pean ma Helsingit täiesti mõttetuks kohaks, sealt läbi liikununa avaneb aga täiesti teine maailm. Ükskõik siis millise teeotsa valid.

Mul ei saa kunagi küll sealse looduse kargusest. Kaljuseinad, lõputud veekogud ja valdavalt kuused turnimas kõikvõimalikes kohtades. Ikka tõsiselt vähenõudlikud puud.

Lusto metsamuuseumis sai põhjalikult uuritud palkide vedu. Kuidagi väga retro tundub see palgilasu transportimine mööda veekogusid. Kuigi jah, eks ta ole praktilisem kui maad mööda. Aga jutu mõte selles, et muuseumis köitis see keskmisest suuremalt mu tähelepanu ja vähem kui 24h hiljem sain seda oma silmaga näha! Väike mootoriga laevuke ees popsutamas ja selle järel pika köie/trossi otsas vähemalt kilomeeter pikk ja mitukümmend meetrit lai palgikoorem järele ujumas. Minu jaoks tõsine elamus:)

Ilmad olid küll kuumad. Sain ninale joodikupäevitusegi. Raske oli seda mitte saada kui vedelesin pool päeva laevatekil. Palju mugavam viis teekonda läbida oli mööda vett kui see oleks olnud mööda maismaad.

Samuti õnnestus läbi sõita kahest lüüsist, kust esimeses tõsteti laeva 80cm ja teises 2,4m. Seegi oli mulle esmakordseks elamuseks:)

Lapsepõlves olen õnge leotanud, kuid spinninguga pole kunagi kalastanud. Lõpuks sai ka see viga parandatud. Ja pagan, mulle hakkas asi ikka hullupööra meeldima! Mitmeid tunde loopisin lanti ja ühtki kala ei saanud, kuid siiski nautisin väga.

Ühes koselaadses kohas juhtus miskit veidrat. Silikoonist lant jäi kinni. No ei saa jääda, allavett ei saa konks ka kivisse haakuda ja muu osa on ju silikoon, mis kinni ei jää. Kedagi läheduses polnud ja nii ma siis mässasin seal. Andsin veidi järele, et viib vool ehk lanti allavett ja saan tagasi kerida. Hetkeks vabanes ja siis oli jälle pinges. Mis jama toimub? Surin oli tamiilis sees, kahtlustasin et seda teeb voolav vesi. Lant muutis ka asukohta, vahepeal oli suundunud ülesvoolu. Aina enam hakkas tekkima kahtlus, et kala otsas. Aga ei julgenud kedagi hüüda ka, tahtsin ise hakkama saada. Ritv oli ka paindes ja spinnil pool andis vaikselt järele, ehk siis nagu lant natuke eemaldus. Muudkui sikutasin ja sikutasin seal. Oma veerand tundi kindlasti. Et kui kala, siis väsitan teda, kuna välja tõmmata tõepoolest ei suutnud. Lõpuks hakkasin siiski kahtlema ja tegin rumalasti – asusin tugevalt tõmbama. Peale mõningast võitlust käis naks ja lant oligi läinud. Kirjeldasin olukorda kohalikule, kes meid seal juhendamas oli ja tema oli ka veendunud et mul oli kala otsas. Oi kui loll et rohkem teda ei väsitanud või kedagi targemat appi ei hõiganud!
Esimest korda elus käisin ka raftingul. Kokku oli neli koselaskumist, muu aeg kaeti vahemaid mootoriga, kuna muidu oleks end lolliks mõlanud. Hehhee, mõned kohad olid ikka päris mõnnad! Veesein viskab üle paadi, ühtki kuiva kohta pole enam ammuilma. Siis vehid hoolega mõlaga, et lainest välja saada ja avastad et kaabid hoopis õhku ja veepind kaugel all. Kahest kohast läksime läbi tsenrifuugina ehk siis päripäeva pööreldes:DDD Väägadi lahe!

Viimase kosekese lõpus sai ujuma minna. Jalad ees ja kiiverdatud peanupp veest paistmas triiviti rahulikult kalda poole. Nagu poide väli:) Ei, hästi vahva elamus:)
Tagasi kodumaale naastes avastasime õnneks ka siit ilusa ilma:) Ok, loodame et ka mujal Euroopas soe püsib, kuna peale kahte tööpäeva taas reisile minek.