Vahel on nii halb olla, et tunned et hakkad surema.
Tegelikult muidugi ei sure. Aga tunne on selline. Iga pisimgi ruutsentimeeter su kehal ja kehas valutab. Vaheldumisi on palav ja kananahk külmast.
Päev läbi keedad endale vaarikamoosi ja meega kuuma vett; ikka nii, et pool tassi on moosi ja mee all, ülejäänud pool annab ruumi veele.
Paratsetamoolist saab su parim sõber, kuna vaid teatava annuse kütkes olles suudad mingilgi määral inimese nägu olla.
Süüa ei taha nähagi. Ainus mida sööd, on puhas sidrun. Vitamiinid. Sidrun on üsna toores alles. Süda läheb väga pahaks, kuid sunnid end mitte enne alla andma kui kogu sidrun on söödud.
Köhida ei julge. Kui köhima hakkad, ei saa enam pidama. Siis on rinnus meeletu valu, justnagu tahaksid torud (bronhid) läbi kurgu välja lennata.
Kodumaa ei tervitanud mind hästi. Siin oli mu puhkuse ajal väga soe olnud. Ja just nüüd keeras talveks kätte. Tiskres olid üleeile isegi hanged maas. Rahehanged. On varemgi sellise temperatuuri juures jõule peetud.
Nii palju plaane oli seoses tagasitulekuga. Trennid, keelekursused, motokoolituse järg, sõprade külastamised... Nüüd olen suutnud vaid Urmast ja Annelit külastada, sedagi nende viimasel Eestis viibimise õhtul. Pragu nad juba lendavad tagasi Austraaliasse. Ja ähvardavad enne 4 aastat mitte taas tulla. Et nüüd on meie kord sinna minna... Tegelikult tahaks küll.
Kohutav tunne on haige olla. Väga kohutav. Aga paistab et hakkab taanduma see needus, tunnen juba maailma vastu vaikselt huvi. Isegi Kanteri kullavõidu otseülekannet kuulasin huviga kõrvaklappidest. Aitäh Vikerraadiole ülekande eest:)
Eile ei pidanud vastu ja tulin töölt paar tundi varem ära. Kahtlustasin et muidu tõesti suren. Nii jube oli olla. Magasin kodus ja sellest oli vägagi kasu. Täna hommikul ärkasin enam-vähem inimesena. Hea on ringi vaadata ilma, et silmamunadest tuld lööks. Ja hea on liikuda ringi ilma tugeva külmavärinata, teades, et hunniku riiete all peidab end päris kõrge palavik. Täna on palavik väike. See juba sobib. Homme on kindlasti üsna inimese tunne ja hakkan ehk ka kontaktivõimeliseks saama. Nii palju on igas vallas vaja teha, nii palju.
Tegelikult muidugi ei sure. Aga tunne on selline. Iga pisimgi ruutsentimeeter su kehal ja kehas valutab. Vaheldumisi on palav ja kananahk külmast.
Päev läbi keedad endale vaarikamoosi ja meega kuuma vett; ikka nii, et pool tassi on moosi ja mee all, ülejäänud pool annab ruumi veele.
Paratsetamoolist saab su parim sõber, kuna vaid teatava annuse kütkes olles suudad mingilgi määral inimese nägu olla.
Süüa ei taha nähagi. Ainus mida sööd, on puhas sidrun. Vitamiinid. Sidrun on üsna toores alles. Süda läheb väga pahaks, kuid sunnid end mitte enne alla andma kui kogu sidrun on söödud.
Köhida ei julge. Kui köhima hakkad, ei saa enam pidama. Siis on rinnus meeletu valu, justnagu tahaksid torud (bronhid) läbi kurgu välja lennata.
Kodumaa ei tervitanud mind hästi. Siin oli mu puhkuse ajal väga soe olnud. Ja just nüüd keeras talveks kätte. Tiskres olid üleeile isegi hanged maas. Rahehanged. On varemgi sellise temperatuuri juures jõule peetud.
Nii palju plaane oli seoses tagasitulekuga. Trennid, keelekursused, motokoolituse järg, sõprade külastamised... Nüüd olen suutnud vaid Urmast ja Annelit külastada, sedagi nende viimasel Eestis viibimise õhtul. Pragu nad juba lendavad tagasi Austraaliasse. Ja ähvardavad enne 4 aastat mitte taas tulla. Et nüüd on meie kord sinna minna... Tegelikult tahaks küll.
Kohutav tunne on haige olla. Väga kohutav. Aga paistab et hakkab taanduma see needus, tunnen juba maailma vastu vaikselt huvi. Isegi Kanteri kullavõidu otseülekannet kuulasin huviga kõrvaklappidest. Aitäh Vikerraadiole ülekande eest:)
Eile ei pidanud vastu ja tulin töölt paar tundi varem ära. Kahtlustasin et muidu tõesti suren. Nii jube oli olla. Magasin kodus ja sellest oli vägagi kasu. Täna hommikul ärkasin enam-vähem inimesena. Hea on ringi vaadata ilma, et silmamunadest tuld lööks. Ja hea on liikuda ringi ilma tugeva külmavärinata, teades, et hunniku riiete all peidab end päris kõrge palavik. Täna on palavik väike. See juba sobib. Homme on kindlasti üsna inimese tunne ja hakkan ehk ka kontaktivõimeliseks saama. Nii palju on igas vallas vaja teha, nii palju.
5 kommentaari:
Ka mind hakkab haigus ründama, kuid kiiret paranemist sulle :)
Tuleva haiguse korral on jube efektiivne asi Citrosept. see on greibiseemne ekstrakt, tugev looduslik antibiootium. Sisse tuleb võtta koos apelsinimahlaga, muidu ei ole minuarust võimalik. Kui haigus tulema hakkab, tuleks kohe võimsalt lajatada ja päevas miski 30-40 tilka 3 korda võtta. Nõrgemal organismil võib see muidugi kõhu lahti lüüa (mul pole veel teinud), aga külmetus läheb tagurpidi tagasi. See on ka üldine organismi tugevdav vahend, sellisel eesmärgil tasub võtta päevas kokku ca 20 tilka.
See tuli vist nüüd nagu miski müügijutt, aga minu puhul aitas see värk ainsana väga efektiivselt :)
Sellisel juhul peaksid sina, Punapea, seda rohtu proovima:)
Mina õnneks juba jupphaaval tervenen, vähemalt palavik andis järgi. Küll varsti saan ka bronhid välja köhitud:DDD
Nii, homme asun kohe seda rohtu jahtima :) apteegist ikka, eks?
apteegist jah
aga Sipsik, sulle on see ka hea sügisel organismi tugevdamiseks, nö profülaktikaks :)
Postita kommentaar