Killukesi naabrite juurest

Ilm oli meil siin pikka aega kõike muud kui suvine. Et suve saada, tuli sõita enam kui pooltuhat kilomeetrit põhja poole.

Pagan, ma ei väsi imetlemast Põhjamaade loodust. Soomes pean ma Helsingit täiesti mõttetuks kohaks, sealt läbi liikununa avaneb aga täiesti teine maailm. Ükskõik siis millise teeotsa valid.

Mul ei saa kunagi küll sealse looduse kargusest. Kaljuseinad, lõputud veekogud ja valdavalt kuused turnimas kõikvõimalikes kohtades. Ikka tõsiselt vähenõudlikud puud.

Lusto metsamuuseumis sai põhjalikult uuritud palkide vedu. Kuidagi väga retro tundub see palgilasu transportimine mööda veekogusid. Kuigi jah, eks ta ole praktilisem kui maad mööda. Aga jutu mõte selles, et muuseumis köitis see keskmisest suuremalt mu tähelepanu ja vähem kui 24h hiljem sain seda oma silmaga näha! Väike mootoriga laevuke ees popsutamas ja selle järel pika köie/trossi otsas vähemalt kilomeeter pikk ja mitukümmend meetrit lai palgikoorem järele ujumas. Minu jaoks tõsine elamus:)

Ilmad olid küll kuumad. Sain ninale joodikupäevitusegi. Raske oli seda mitte saada kui vedelesin pool päeva laevatekil. Palju mugavam viis teekonda läbida oli mööda vett kui see oleks olnud mööda maismaad.

Samuti õnnestus läbi sõita kahest lüüsist, kust esimeses tõsteti laeva 80cm ja teises 2,4m. Seegi oli mulle esmakordseks elamuseks:)

Lapsepõlves olen õnge leotanud, kuid spinninguga pole kunagi kalastanud. Lõpuks sai ka see viga parandatud. Ja pagan, mulle hakkas asi ikka hullupööra meeldima! Mitmeid tunde loopisin lanti ja ühtki kala ei saanud, kuid siiski nautisin väga.

Ühes koselaadses kohas juhtus miskit veidrat. Silikoonist lant jäi kinni. No ei saa jääda, allavett ei saa konks ka kivisse haakuda ja muu osa on ju silikoon, mis kinni ei jää. Kedagi läheduses polnud ja nii ma siis mässasin seal. Andsin veidi järele, et viib vool ehk lanti allavett ja saan tagasi kerida. Hetkeks vabanes ja siis oli jälle pinges. Mis jama toimub? Surin oli tamiilis sees, kahtlustasin et seda teeb voolav vesi. Lant muutis ka asukohta, vahepeal oli suundunud ülesvoolu. Aina enam hakkas tekkima kahtlus, et kala otsas. Aga ei julgenud kedagi hüüda ka, tahtsin ise hakkama saada. Ritv oli ka paindes ja spinnil pool andis vaikselt järele, ehk siis nagu lant natuke eemaldus. Muudkui sikutasin ja sikutasin seal. Oma veerand tundi kindlasti. Et kui kala, siis väsitan teda, kuna välja tõmmata tõepoolest ei suutnud. Lõpuks hakkasin siiski kahtlema ja tegin rumalasti – asusin tugevalt tõmbama. Peale mõningast võitlust käis naks ja lant oligi läinud. Kirjeldasin olukorda kohalikule, kes meid seal juhendamas oli ja tema oli ka veendunud et mul oli kala otsas. Oi kui loll et rohkem teda ei väsitanud või kedagi targemat appi ei hõiganud!
Esimest korda elus käisin ka raftingul. Kokku oli neli koselaskumist, muu aeg kaeti vahemaid mootoriga, kuna muidu oleks end lolliks mõlanud. Hehhee, mõned kohad olid ikka päris mõnnad! Veesein viskab üle paadi, ühtki kuiva kohta pole enam ammuilma. Siis vehid hoolega mõlaga, et lainest välja saada ja avastad et kaabid hoopis õhku ja veepind kaugel all. Kahest kohast läksime läbi tsenrifuugina ehk siis päripäeva pööreldes:DDD Väägadi lahe!

Viimase kosekese lõpus sai ujuma minna. Jalad ees ja kiiverdatud peanupp veest paistmas triiviti rahulikult kalda poole. Nagu poide väli:) Ei, hästi vahva elamus:)
Tagasi kodumaale naastes avastasime õnneks ka siit ilusa ilma:) Ok, loodame et ka mujal Euroopas soe püsib, kuna peale kahte tööpäeva taas reisile minek.