Buum?

Einohjah, ei saa mitte vaiki olla...

.

Mõtlesin, et mis ma ikka väga hõiskan, kui üks sõbrants teatas, et ootab last. Normaalne ju meie eas.

.

Loetud nädalad hiljem tuli sama uudisega lagedale ka teine. Ahah, ülikõva ju!

.

Veel läheb nädal mööda ja kolmas teatab sama! Mis toimub, inimesed:D? Ma ei jõua teile kõigile korraga katsikule ju!

.

Hull värk ikka küll, eriti kui arvestada, et lähedasteks saan ma lugeda vaid käputäit naisolendeid. Ja nüüd neist mitu korraga kõhtu kasvatamas. Eriliseks komplimendiks ja rõõmuallikaks enesele pean ma seda, et lausa kahe puhul olin ma teine inimene kes asjast teada sai:DDD

.

Lihtsalt tuttavaid, kes hiljuti pudenenud/peagi pudenemas, ei hakka ma loendamagi, nende jaoks peaks vist ka varbaid loendisse kaasama. Räägin neist, kellega kas sagedasem või siis sõnadetagi lähedasem suhtlus. Tean jah, et iga selline, kuid et NII korraga... super! Paistab, et piisavalt vihmane ja vitamiinirikas suvi oli, mis sellise epideemia põhjustas:)

.

Igatahes palju õnne veelkord kõigile neile, kes end siin ära tunnevad:) Ja teistele tuttavatele, kes "eetriväliselt" küsimusi tahaksid esitada - ei. Ei räägi nimedest. Sry. Kui info avalikustub, siis avalikustub. Mina jagan lihtsalt oma rõõmu ja hämmastust:)

.

PS: Õigluse huvides kõigilt kolmelt enese mainimise nõusolek ka küsitud.

.

PS2: Ahjaa, lisaks siinsamas minu blogilistiski on juba kaks blogijat uue kodaniku saabumisest teavitanud:)

Meestest

MILLINE PEAKS OLEMA ÕIGE EESTI MEES?
Väljavõtteid Vanalinna Hariduskolleegiumi 3. klassi kirjanditest

Üks õige eesti mees peaks olema üsna töökas ja alati Eesti eest valmis.
Ta peaks olema tugev ja kaval. Rohkem ikka kaval, aga jõud tuleb ka kasuks.
DANIEL TAMM

Õige eesti mees peab käima iga päev. Ta peab oskama eesti keelt ja eesti keeles kirjutada. Tal peaks olema sinimustvalge lips ja kott. Ta peab armastama Eestimaad nagu kõik eestlased.
TRISTAN KREVALD

Mees peab olema väga kõhn ja tugev, kiire ja vallatu. Ta peaks olema prillidega ja tal oleks alati kaasas väike kohver, kus ta hoiab oma viit ilusat õuna. Talle meeldiksid ka makaronid.
RAUL HAAGENSEN
(Raul paistab olema asja enda jaoks ikka kohe peensusteni läbi mõelnud:))

Õige mees peab oskama laulda ja tantsida ja mingit sporti teha. Õige mees võtab ikka puhkust ka. Kui minu isa puhkust võtab, hakkab tal pea valutama.
JAN DUREJKO

Eesti mees peaks olema huumorimeelega ja teadma palju anekdoote. Eesti mees võiks palju lugeda. Elu jooksul vähemalt kaks romaani.
MARKUS MAARJUS AULYS

Üks õige eesti mees ei tohiks kindlasti vanu kombeid unustada, kuid ei tohiks ka vanaaegne olla. Korralikul mehel võiks ka väga hea auto olla, näiteks Ford Mustang või Hummer. Lahe oleks ka haagissuvila. Samuti võiks ta rikas olla ja selle raha, mis üle jääb, annetusfondidesse panna.
MATTHIAS KALEV

Õige eesti mees peaks oskama süüa teha. Siis saab pereema paar nädalat puhata. Mees peab oskama lastega tegeleda. Nendega õppima ja mängima.
JOHANNES VOLL

Eesti mees ei tohiks olla rikas ega ka vaene. Tal peaks olema auto ja traktor. Koduks peaks tal olema väikene majakene, kus on lõkkeplats ja laut. Ta peaks sööma eesti toitu ning olema oma loomade vastu lahke ja sõbralik.
Ta võiks olla kiire jooksja, et saaks püüda oma lambatallesid. Ta peaks tahtma elada ilusat elu ja austama oma lahedat kodumaad Eestit!
JOHAN ALEKSANDER KÖÖP

Langevarjust rattani

Vajan iseavanevat langevarju väiksemale kassile (kes ei olegi enam nii väike).

Lendles teine nimelt taaskord kolmandalt korruselt maapinnale.

... Pesin täna aknaid. Kassid muidugi uudistasid sealsamas. Kõigil toimetustel hoiavad nad oma ninanöpsusid tihkelt ligi - äkki muidu jääb millestki huvitavast ilma...

Rõdul ronivad mõlemad mööda rauast rinnatist ja mul enam ei käi kõhust jõnksugi läbi. Iga päev nad seal ju müttavad ja mis siis ikka. Las naudivad, kuni sooja on.

Aknalaud on aga huvitavam koht.

Nii ma siis kiirustasin oma aknapesuga, kuna vihma hakkas kallama ja aina tummisemaks sadu muutus. Olen juba lõpetamas, kui vaatan, et Rööbik võtab hoogu ja lendab... Plaan oli tal hüpata kõrvalasuva rõdu servale, kuid vihm oli selle juba märjaks leotanud ja mida sa sealt veeloigust ikka krabad. Nii ta otse mu silma all maapinnani vingerdas.

Ohjah. Papud jalga ja padavai alla. Istus vihma eest varjus keldriakna serval ja lõugas nagu ratta peal. Tõsine paanika. Vihma ka kallas korralikult kaela.

Seekord tundis mind ilusasti juba eemalt ära ja paaniliselt kisades ootas, et ma ta sealt minema viiksin. Võtsin oma vettinud kiiskavvalge looma kaenlasse ja tulime tuppa tagasi.

Natukene olid küüned viga saanud - olid murdunud, narmendavad ja õrnalt verised. Huule pealt oleks kah nagu veidike katki olnud, kuid häda ei paista keskit olevat. Sööb, nurrub ja maadleb suurega endise rõõmuga. Isegi ei lonka.

Huvitav kas ta millalgi õpib ka, et eriti ei maksa mingeid sööste teha? Või peaksin talle langevarju muretsema?

Vitja istub südamerahus ükskõik millisel avatud aknal ja pole seda ohtugi, et rabelema hakkaks. Loodan jätkuvalt, et Rööbikul tegemist kasvuraskustega ja ta areneb...

... Õhtupoole ajasin ratta välja. Pole paar aastat enam sõitmas käinud, ise ka ei tea miks. Kuidagi kättevõtmise asi.

Varemalt sai kõikvõimalikel kohalikel rattamatkadel käidud ja igal aastal ka korralisel Soome rattamatkal. Enam pole neidki külastanud.

Samuti sai varemalt juba aprillis ratas välja aetud ja süstemaatiliselt treenitud, nii et metsa all võis veel lundki näha, kui oma tavapärast trenni Tallinn-Keila-Tallinn ringil tegin. Mille tulemusel ei tekitanud sõitmine kunagi mingit vaeva ja oli vaid puhas nauding.

Mõtlesin siis, et miks on mul hirmhea ja kunagi hingehinda maksnud ratas kodus, kui lasen tal vaid seista. Ega ta kvaliteetvein ole. Ja ajasingi ta lõpuks taas välja.

Kõik tuli meelde. See, miks ma rattasõitu ja oma ratast armastan ning mis tunne on tuhiseda maanteeservas, nii et kõrvus kostab vaid säuh-säuh-säuh-säuh, kui jalad rütmiliselt pedaale sõtkuvad.

Kujutasin ette, et vormi pole enam mingisugust, kuid siin tulebki mängu hea ratas. Mitte mingisugust vaeva ega pingutust ei nõudnud mu 2-tunnine trenn, kuigi ma ei sõida mitte kunagi aeglaselt. Vaid Tabasalu künkast ülestõus võttis südame hetkeks puperdama ja hoo maha, kuid see oli ka ainus kord.

Nii ma siis vuhisesin seal, kuni pissihäda hakkas kojuminekut nõudma:) Aga oleks vist lõputult sõita võinud, tunne oli küll selline.

Tavaline asi ongi see, et kui sadulamaitse suhu saad ja kuni tunnikese oled sõitnud, siis muutub sõit kuidagi motoorseks ja ei tunne ei jalgu, ei väsimust, ei taguotsa. Siis võiks vist lõpmatult edasi kütta.

Igatahes kavatsen ma nüüd taas rattaga sõbraks saada/jääda, liialt suur nauding lihtsalt loobumiseks. Kahjuks küll hakkab sügis peale tulema, kuid pole hullu - vaja uued pikad mähkmetega (nii kutsun ma rattapükse) püksid muretseda ja kannatab küll. Lühikestega vist kaua enam treenida ei saa.

Abiellumisest

Täna siis järgmine masspulma kuupäev. 08.08.08.

Ise ma sellist sümboolset kuupäeva valida ei julgeks, kuid õnne ja jaksu neile, kes nii ebausklikud ei ole:)

Lugesin hoopis, et abielu olla siis õnnelik kui abiellumise aastal on pruudi sünnipäev pühapäevasel päeval. Deem, just sel aastal oli mul pühapäeval... :D

Teatavasti pea iga tüdruk unistab oma pulmadest. Millal ja kellega, see on vähemtähtis:D

Olen alati arvanud, et tahaksin kunagi teha suurt ja korralikku süldipulma. Mida aeg edasi, seda hirmutavamaks see mõte muutub...

Esimene kord abiellusin peale 4-aastast kooselu nii, et olime mõlemad üdini mustas ja vaid kahekesi. Peale abiellumist helistasime vanematele ja teatasime, et me nüüd abielus.

Edasi olen mõelnud, et teise korra teeks rahvarohke ja valges kleidis. Nagu "peab". Ehk siis ei järgne ka lahutust. Aitab ühestki korrast ju.

Kolm kiiksu on mul abiellumisega küll. Unistan abiellumisest septembris, Olustvere lossis (või mõis või mis ta on - ma lihtsalt jumaldan sealset õueala) ja et Mendelssohni "Pulmamarssi" kindlasti ei mängitaks.

Veel soovin ma, et peigmees ei näeks mu kleiti enne kui koos isaga tema suunas kõnnin. Jah, mul on see filmilik kiiks, et isa peab mu üle andma. Mis siis, et olen juba abielus olnud jne.

Lugu on mul endiselt valimata, kuid enim sümpatiseerib Schuberti "Ave Maria". Praegu.

Nüüd aga, aja arenedes, kardan ma suurt pidu. Minu meelest on nii kohutav, et kõik vahivad mind ja ma olen seal nagu veis laadal. No ma ei tea... Hirmutab, noh! Aina enam tundub, et tuleks taaskord teha vaikselt... Samas aga kardan paljude kerget solvumist, kuna enamikku siis ju ei kutsutaks. Aga keda siis kutsuda? Pere on elementaarne. Samas nii mõndagi sõpra (eriti need, kes titepõlvest saati ja mõni koolist ja ekskaas oma pere ja vanematega) ei saa kohe kuidagi kutsumata jätta, kuna kõik nimetatudki nagu pere. Ja kui siis hakkad servast kutsuma, siis veider kui mõne teise kutsumata jätad. Ja nii vaatadki, et miinimumarv kisub sinna 90-100 ringi. Aga see on ikka jube hulk inimesi ja karta on, et neid lähedasi ühtse massina nähes ütleks minu närv lihtlabaselt üles... Runaway bride.

Nii et kisubki sinnapoole, et tuulisel kodurannal koos kõige-kõige lähedasema perega... Äkki ma siis hiljem kahetsen? Kuid tõega - ma ei taha seda närvikulu...

Jääb vist kalevi alla see teema mõneks ajaks:) Kuni selgust saab mida ja kuidas.

Kleiti tahaksin igatahes sellist hästi lihtsat... Väga palju ei erine pildil olevast:) Ainult et keegi pole öelnud et see valge peab olema:)

Jehuu!!!

Juhhei! Pealikult tuli just teade, et lõuna ajal kõik see mees kodu poole, et jõuaks olümpia avamist vaatama:D

Kohe pidin rõõmu jagama:)

Ma ei saa aru ...

... miks rebivad ja lõgistavad inimesed tualettrummides uksi kui uks on ilmselgelt seestpoolt lukustatud?

... miks mulle rusikaid raputatakse kaasliiklejate poolt, kui otsustan kõrvalteelt tulija vahele lasta kuna paistab, et ta on seal juba hea jupp aega oodanud?

... miks signaalitab mulle tigedalt ilmselgelt ülbe autojuht, kui ma ei kavatsegi teda vahele lasta, kuna ta täie teadlikkusega kasutab ärakeeramiseks mõeldud rada ja õige raja algusesse jõudnult eeldab, et kannatlikult oodanud rivisolijad teda rõõmuga vahele tahavad lasta? Meil kõigil on sama suur tüdimus seal passimisest ja sama kiire kuhugi jõuda...

... miks ülekäiguraja ees peatudes tunnen end süüdlasena ja justkui vastutavana jalakäija elu eest? Saadan teda selle manöövriga ju otsesesse ohtu...

... miks Tallinnas inimesed ei naerata ja üksteise suhtes nii kurjad on? Trügimine, tõuklemine, sisisemine...

... miks ma nendest ja veel väga paljudest asjadest aru ei saa?

01.08 - 03.08 saares

Kodus jälle käidud, nagu niuhti!
.
Seekord suutsin end reedel täiesti õigeks ajaks lennujaama organiseerida. Tase!
Aga tegelik pull alles algas.
Nimelt oli lennul ka üks mu tuttav tütarlaps, kellega aega parajaks tegime ja väikse õlle manustasime, ise muudkui intensiivselt mokalaata pidades.
K on küll palju lennanud, kuid esimest korda oli ta Eesti-sisesel lennul. Ja siin kehtivad teatavasti teised (etteruttavalt öeldes - kummalised) reeglid.
Nimelt antakse piletit registreerides üks roheline paberilipik, kus kirjas lennu number. Ja kõik.
Nooh, hakkame siis lennukisse suunduma. K vaatab, et paprit ei kusagil. A no mis vahet seal ikka. Piletid ju tema käes ja nimi lehel kirjas. Isik tuvastatud, samuti see, et lennuõigus olemas.
Noormees uksel ajab sõrad vastu. Ilma selle paprita ei saa lennukisse. "Kas uut ei saa kirjutada?" "Ei, ei saa".
WTF? Piletid näpuvahel, nimi paberil ja ei saa lennukisse. Sest rohelist paberijuppi pole. No üle mõistuse asi.
Suundub siis K paberit taga otsima. Turvakontrollis pole, kohvikus pole, letis pole. Kempsus ka ei vedele.
Mina samal ajal veenan noormeest. Peaaegu hakkab juba nõusse jääma ja erandit tegema. Küsin, et kas lennuk ootab veel natuke, ma lähen appi. Jah, ootavad meid.
Jooksen äkilise heureka ajel kempsu ja laamendan kätekuivatuspaberi prügikasti kallal. Ja seal see roheline paistabki. Oli vist maha kukkunud ja keegi oli selle mõnuga ära kägardanud ja prügikasti visanud. Korralik inimene, vähemalt. Ei jäta prügi vedelema:)
Kiljatan rõõmust ja jookseme K-ga lennukile. Väljalend hilines meie pärast 10 minutit:) Jube pull tunne on:DDD
.
Saares on merepäevad ja rahvamassid liikvel. Ilm on kuum.
Laupäeval läheme emaga laatasid uudistama. Isegi ostleme seal:) Tagasi läbi linna jalutades on loomulikult hädatarvilik astuda sisse kingapoodi ja taas midagi soetada. See asi hakkab juba haiglaslikku ilmet võtma... Ma parem ei hakka oma jalavarje kokku lugemagi...
Vähemasti on see pahe mul emalt päritud:D
.
Mõlemal õhtul saab kodus veiniklaasi taga kõikvõimalikust lobisetud nii kaua, et hea et veel enne koitu magama jõuab. Hommikused ärkamised on siiski niiiiii rasked...
.
Nii mõnus on kükitada hernepeenra ääres ja noppida ja suhu toppida... Tühjadele kaunadele koha leidmisega pole probleemi - viska aga tagantkätt õhku ja enne maandumist jõuavad need koera lõugade vahele. Mõnus koristusmasin teine:)
.
Laupäeva õhtul toimub Arensburgi hotelli hoovil minu suure lemmiku, Jääääre kontsert. Ema on juba varakult laua broneerinud, seega satume istuma täpselt bändi vastu. Mugav on nii, kui ei pea pikas rivis pinkidel kügelema:)
Lööme vanematega end lille ja kontserti nautima. Väga hea köök on seal hotellis igatahes - isa tellitud lõhe paistab väga isuäratav ja meie salatid melonite-maasikate-ja-muu-hea-paremaga viivad keele alla. Paar kokteili ka ja nautlemine võib alata.
.
Nii kolmveerand tundi hiljem, kui oleme tellinud juba veini, hakkab tibama sooja suvevihma. Esialgu vaikselt. Siis aina enam. Tuuakse vihmakeebid rahvale. Igaks juhuks.
Varsti on selle kasutamine juba hädatarvilik. Pillid pannakse mõneks ajaks varju ja ootatakse vihma lõppemist.
No ei saa otsa. Rahvas hõigatakse siseruumidesse.
Pagan küll. Meil olid niivõrd head kohad ju. Nüüd aga seisa rahvamassis restorani laudade kõrval, kuna istuma said vaid esimesena tormajad. Ärritun.
Passin restorani külastajaid ja nii mõnigi tundub olevat lihtsalt hotellikülastaja, kes pole siia mitte kontserdi pärast tulnud. Mõne aja möödudes üks noorpaar tõusebki ja see laud saab meile, nui neljaks. Jumal tänatud, saigi!
Tellitud toorjuustukook viib igatahes keele kusagile väga alla...
.
Siseruumides on riietest õhkuv niiskus ja halb kõla, kuid kontsert saab lõpuni kuulatud. Oleksin ma pidanud seisma jääma, ei oleks ma lõpuni tõenäoliselt kannatanud. Ei ole sedasorti muusika ja tukka loopima ei kisu, seega intelligentse inimese kombel veiniklaasi taga istudes on see muusika parim.
Ööpimeduses auto poole jalutades on ka vihm suurema sabistamise lõpetanud.
.
Pühapäev on mõnusalt kodune. Küpsetame pirukaid, lobiseme niisama ja vedeleme verandal, kassid päikesepaistel süles nurrumas. Kaif!
.
Jõuab kätte lahkumise aeg. Lennujaama ootesaali jõudes võtab mind uksel vastu üks noormees ja alustab koheselt juttu. Käib saares golfi mängimas, lihtsalt meeldib siin käia. Viimase kahe kuu jooksul viies kord juba. Einoh, vahva ju!
Lobiseme maast ja ilmast ja suundume lennukile. Esialgu on kõik pilvitu ja selge, näen isegi erakordse selgusega kodumaja katuse ära. Nuuks!
Varsti hakkavad meist mööduma ilusad valged pilverünkad. Jumaldan seda vaatepilti. Jõuan alustada ka oma tavapärast kohvi.
Mõne aja pärast hakkab lennuk raputama. Ja aina korralikumalt. Stjuardess on sunnitud end oma toolile kinnitama. Minul kohvitass hüpleb käes, lauakesele seda panna ei saagi, siis lendaks üle ääre. Kuum on ka alles, ei saa ära kah juua.
Olen seal parajalt hädas, kui noormees küsib stjuardessilt kotikese, kuhu sisse mu kohv siis kaob.
Lennuk raputab Tallinnani. Ikka kohe pikemaid vabalangemise hetki tuleb ette. See ongi see, miks mulle väikelennukid meeldivad:) Ikka kohe tunned, et lendad...
.
Pisikest killukest näen ka vikerkaart ülalpool pilvi, kui mandri kohale jõuame. Ja ilm läheb aina pimedamaks...
Tallinnas maandudes tabab meid halb üllatus - oleme tulnud hetk tagasi päikeselisest Kuressaarest ja nüüd tervitab meid vihm ja sopp ja paks depressiivsus. Võehh.
.
Seekord ei ole mul kedagi lennuki vastas ja olen juba plaanid kojujõudmiseks teinud. Kaaslendaja-noormees küsib, kas ta võiks mind koju ära viia, kuid mina oma oskamatuses flirtida või tutvusi arendada vastan eitavalt. Noormees paistab natuke nõutu ja jätame hüvasti... Ja juba ma kahetsen... Tundus teine äärmiselt tore olevat ja miks mitte tutvuda? Mina aga välistan algusest peale edasise suhtlemise võimalused. Loll mina! Mis selles siis halba oleks? Küllap mind lihtsalt natuke ehmatas tema julgus... Olen harjunud, et mind peljatakse:)
Nüüd kahetsen. Aga ise olin loll.
.
Paar pilveülest pilti kah lõpetuseks:

Vikerkaar ülalpool pilvepiiri + natuke lennukitiiba:D

Tahaks sinna sisse pikali heita...
Natuke isegi maapinda veel näha

Meie loomapere saares

Väikene pildiülevaade meie loomade tegemistest saares.
Kassid, õde-venda Ronja ja (Onu) Bella said eeldatavasti juuli lõpus või augusti esimestel päevadel aastaseks. Tänavakassidest on saanud rõõmsad ja elunautivad kodukiisud. Ronja on hull murdja - iga päev tuuakse trepi ette pererahvale mõni hiir:DDD
Nende elu ja tegemisi on vaadata lihtsalt ülim lust!

Freddi Margman on kohe-kohe 3a ja 4k vana. Üks ütlemata sõbralik, rõõmsameelne ja peret kaitsev kuts. Ja kassidega saab suurepäraselt läbi. Nakitseb nad hommikutervituseks hammastega turjalt ja seljalt üle, samal ajal käivad kassid temal varbavahesid puhastamas. :D

Ronja kännul poseerimas

Bella ilutseb vanal kaevul
Hihihii! Hahahaa!
Proteesid?
" Ärge segage!"
Magamisasend
Õde-venda pärastlõunasel uinakul

Freddi ja Bella puhkehetkel
Freddi ja Ronja kerget einet võtmas
"Mida sa, loll loom, kargled?"
Freddilegi meeldib sõitmas käia