Langevarjust rattani

Vajan iseavanevat langevarju väiksemale kassile (kes ei olegi enam nii väike).

Lendles teine nimelt taaskord kolmandalt korruselt maapinnale.

... Pesin täna aknaid. Kassid muidugi uudistasid sealsamas. Kõigil toimetustel hoiavad nad oma ninanöpsusid tihkelt ligi - äkki muidu jääb millestki huvitavast ilma...

Rõdul ronivad mõlemad mööda rauast rinnatist ja mul enam ei käi kõhust jõnksugi läbi. Iga päev nad seal ju müttavad ja mis siis ikka. Las naudivad, kuni sooja on.

Aknalaud on aga huvitavam koht.

Nii ma siis kiirustasin oma aknapesuga, kuna vihma hakkas kallama ja aina tummisemaks sadu muutus. Olen juba lõpetamas, kui vaatan, et Rööbik võtab hoogu ja lendab... Plaan oli tal hüpata kõrvalasuva rõdu servale, kuid vihm oli selle juba märjaks leotanud ja mida sa sealt veeloigust ikka krabad. Nii ta otse mu silma all maapinnani vingerdas.

Ohjah. Papud jalga ja padavai alla. Istus vihma eest varjus keldriakna serval ja lõugas nagu ratta peal. Tõsine paanika. Vihma ka kallas korralikult kaela.

Seekord tundis mind ilusasti juba eemalt ära ja paaniliselt kisades ootas, et ma ta sealt minema viiksin. Võtsin oma vettinud kiiskavvalge looma kaenlasse ja tulime tuppa tagasi.

Natukene olid küüned viga saanud - olid murdunud, narmendavad ja õrnalt verised. Huule pealt oleks kah nagu veidike katki olnud, kuid häda ei paista keskit olevat. Sööb, nurrub ja maadleb suurega endise rõõmuga. Isegi ei lonka.

Huvitav kas ta millalgi õpib ka, et eriti ei maksa mingeid sööste teha? Või peaksin talle langevarju muretsema?

Vitja istub südamerahus ükskõik millisel avatud aknal ja pole seda ohtugi, et rabelema hakkaks. Loodan jätkuvalt, et Rööbikul tegemist kasvuraskustega ja ta areneb...

... Õhtupoole ajasin ratta välja. Pole paar aastat enam sõitmas käinud, ise ka ei tea miks. Kuidagi kättevõtmise asi.

Varemalt sai kõikvõimalikel kohalikel rattamatkadel käidud ja igal aastal ka korralisel Soome rattamatkal. Enam pole neidki külastanud.

Samuti sai varemalt juba aprillis ratas välja aetud ja süstemaatiliselt treenitud, nii et metsa all võis veel lundki näha, kui oma tavapärast trenni Tallinn-Keila-Tallinn ringil tegin. Mille tulemusel ei tekitanud sõitmine kunagi mingit vaeva ja oli vaid puhas nauding.

Mõtlesin siis, et miks on mul hirmhea ja kunagi hingehinda maksnud ratas kodus, kui lasen tal vaid seista. Ega ta kvaliteetvein ole. Ja ajasingi ta lõpuks taas välja.

Kõik tuli meelde. See, miks ma rattasõitu ja oma ratast armastan ning mis tunne on tuhiseda maanteeservas, nii et kõrvus kostab vaid säuh-säuh-säuh-säuh, kui jalad rütmiliselt pedaale sõtkuvad.

Kujutasin ette, et vormi pole enam mingisugust, kuid siin tulebki mängu hea ratas. Mitte mingisugust vaeva ega pingutust ei nõudnud mu 2-tunnine trenn, kuigi ma ei sõida mitte kunagi aeglaselt. Vaid Tabasalu künkast ülestõus võttis südame hetkeks puperdama ja hoo maha, kuid see oli ka ainus kord.

Nii ma siis vuhisesin seal, kuni pissihäda hakkas kojuminekut nõudma:) Aga oleks vist lõputult sõita võinud, tunne oli küll selline.

Tavaline asi ongi see, et kui sadulamaitse suhu saad ja kuni tunnikese oled sõitnud, siis muutub sõit kuidagi motoorseks ja ei tunne ei jalgu, ei väsimust, ei taguotsa. Siis võiks vist lõpmatult edasi kütta.

Igatahes kavatsen ma nüüd taas rattaga sõbraks saada/jääda, liialt suur nauding lihtsalt loobumiseks. Kahjuks küll hakkab sügis peale tulema, kuid pole hullu - vaja uued pikad mähkmetega (nii kutsun ma rattapükse) püksid muretseda ja kannatab küll. Lühikestega vist kaua enam treenida ei saa.