Komplimentidest

Mulle hirmsasti meeldib, kui komplimente tehakse (kellele ei meeldiks?).

Noore ja tundlikuna tekitasid need pigem paanikat (a la mis mul viga on või mida ta tahab – noor ja loll laps;D), nüüd aga, kui enam niiväga komplimentideks põhjust ei anna, meelitavad:)

Tohutult armas on, kui möödaminnes keegi mainib, et näed täna eriliselt särav välja või et sul on miskit ilusat seljas. Kellel saab miskit selle vastu olla?
Olles täna kohvi toomas käies taaskord end meelitada lasknud, hakkasin mõtlema enese käitumisele. Et naeratan ja peesitan komplimendi paistel küll, kuid palju ma ise nendega teisi rõõmustan? Üllatavalt vähe… Millegipärast võin vaadata, et „vau!“, kuid ütlema ei kipu. Tundub nagu veider. Veider kellele? Jälle loll laps, nüüd aga teisipidi.

Tegelikult võtab see ju nii vähe, hetke vaid, kuid saajale mõjub tõenäoliselt kui päikesekiir muidu võib-olla hallis päevas.
Pean elementaarseks näiteks müüjate/klienditeenindajatega suheldes naeratada ja kerget small talk’i ajada, et neilgi oma igapäevarutiinis hetkeks silm särama lööks (olen keskkooli ajal seda tööd teinud ja no ei ole just lust enamike torssis klientidega suhtlemine). See töötab sageli väga hästi ja enesegi egot kõditav on näha, kuidas teenindaja sind pärast laia naeratusega saadab.

Samuti meeldib mulle tänaval inimestele naeratada. Vahva on reaktsioone jälgida – enamasti satutakse segadusse, kuid sageli hiljemalt möödumise hetkeks jõuab naeratus ka tolle võhivõõra palgeile valguda. Ei võta just tükki küljest see pisike naeratuse väljameelitamine ning usun, et kokkuvõttes võidavad sellest kõik. Ehk siis kui me kõik naerataksime kasvõi kümnele inimesele päevas senisest rohkem, oleksid inimesed meie ümber optimistlikumad, heasüdamlikumad ning meil kõigil on selle peegelduses parem elada. Ning jamade ja raskete hetkedega toime tulla.

Tagasi algusesse jõudes jääb siiski küsimus – kui ma võhivõõraid rõõmustada proovin, siis miks tundub nii raske teha tuttavatele sõnalisi komplimente? Kas vahe on anonüümsuses versus isiklikus lähenemises? Loomulikult ma naeratan palju ja julgustan ka tuttavatega suheldes, kuid just komplimentidest jutt. Et kui need mulle nii hästi mõjuvad, siis miks mitte seda tunnet ka teistele rohkem kinkida?
Siit siis eesmärk enesele– kui tekib kuklasse „vau!“-mõte, tuleb see välja öelda. Nii lihtne see ongi:)

Tarkuseterad

* Abielu on see, kui kaks inimest lahendavad üheskoos probleeme, mida neil üksi elades ei teki.

* Riiklik püha on ettekääne joominguks.

* Parem väike kupüür kui suur tänu.

* Kus viga näed laita, saada perse, ära aita.

* Ihne maksab ühe korra, rumal kaks korda, jobu - kogu aeg.

* Kui opi eel ulatatakse ankeet, kus kirjas: "Kellele vajaduse korral helistada?", kirjutage: "Kogenumale arstile".

* Kui leidsid oma unistuste naise, pead muudest unistustest loobuma.

* Miski ei lähenda meest naisega paremini kui seks.

* Kõige parem rasestumisvastane vahend on endiselt "EI!"

* Jalakäijal on alati õigus - kuni elus on.

* Mida laiem on naise talje, seda pikem on mehe tööpäev.

* Optimist pole see, kes esimesena hüüab "Hurraa!", vaid see, kes viimasena hüüab "Appi!".

* Keeruta kuda keerutad, perse jääb ikka tahapoole...

* Mida kõrgemale ronib ahv, seda kaugemale paistab tema paljas tagumik.

* Naised muretsevad alati asjade pärast, mida mehed unustavad, mehed aga asjade pärast, mida naised mäletavad.

* Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.

* Kui oled kaelani sitas,pole mõtet pead norgu lasta

* "I spent 90% of my money on women and drinks. And the rest i wasted" (George Best)

* Statistics are like a bikini. What they reveal is interesting; what they don't reveal is essential

* "Half our life is spent trying to find something to do with the time we have rushed through life trying to save."

* "A banker is a fellow who lends you his umbrella when the sun is shining, but wants it back the minute it begins to rain."

* Success is the ability to go from one failure to another with no loss of enthusiasm."

* As Ben Franklin said: In wine there is wisdom, in beer there is freedom, in water there is bacteria.

Püha taevas!

Te lihtsalt peate tutvuma joogapoosidega Kroku blogis, kui te neid veel avastanud ei ole:)
Naeran omaette nagu nupust nikastanu:D

Lubatud retsept - kreppkummist panniga küpsetatud pinulehtedel kehtestatavad pannkoogid

1 tass tatar jahu
1 tass universaalpankadel jahu (ma valge täisterasepik jahu veidi extra Flavor)
4 suurt muna
1 tassi piima
½ tl meresoola
4 tablespoons või, sulanud
pehmendatud või kauss
.
Kui jar on segistis, Blend Jahu, muna, piima, soola ja sulatatud võid 3/4 tassi vee suurel kiirusel kuni sile, umbes 2 minutit, kraabitakse sätestatakse külje keskel koos Spaatel. Tüve on Vermima kaudu peeneks avadega sõela.
Kaasi ja lasta puhata, jahutatud, vähemalt üks tund või üleöö. (Ma ei lase Vermima puhata ja miinide tuli fine).
Kuumutatakse Kreppkummist pan või nonstick pruunistama pan üle keskmise kuumuse kuni piserdama vee sizzles kui te visake see näiteks pan. Kui paber, levitada või üle Kaussi on kindel, et hävitada enamus sellest välja (I harjattua mõned taimeõli asemel võid... Ma oli liiga laisk, et sulatada lisakuludega või).
Kasutades kausi või mõõtekork koos tila valatakse piisavalt Vermima veidi katta kaalukausiga (kui Kreppkummist Kaussi veidi vähem kui 1/4 tassi), kohe loksutades on Vermima ümber, kuni see katab kogu pinnale.

The Vermima võib paksem kui põhi crepes pärast puhkust ja tuleb võib-olla hõrendatud vähe ning kui, siis lisada kuni 1/4 tassi vett ja segatakse, kuni segatud. See on erinev järjepidevuse kui magus crepes (rohkem nagu mesi kui pannkook Vermima) ja kokk natuke teistmoodi, moodustades mullikesi ja lacier servi. Reguleeri kuumus, vajaduse korral keskmise madal. Nagu pannkoogid, esimese ühe või kahe galettes on tavaliselt katseid.
Kui servades on galette hakkavad omakorda kuldne ja liikuda eemale Kaussi pärast umbes 3 minutit, tõstke serva lähima sa kasutad spaatli (an offset spaatli töötab kõige paremini). Flip on galette üle. Cook teisel poolel, galette vaid piisavalt kaua, et seda kehtestada vähem kui minut. Eemalda kauss ja alustada pinulehtedelt galettes, kasutades vaha paberi kiht vahel galette nagu te kokk rohkem. (Again, olin laisk ja ainult kuhjata neid kõiki koos ja see toimis hästi.) Lisa või, kui vaja on paber käterätik.

*****
Algus - asi algas sellest, et tutvustasin emale google’i tõlkemootorit. Kõik pole ju seda keelt õppinud.
Tean küll, et seal tõlgitu on täielik naljanumber, kuid kujutasin ette, et kui ta nt tahab kasvõi hotelle broneerida või mõnd retsepti katsetada, siis hoolimata kohutavatest vigadest on tõlge keeleliselt vähemalt arusaadav. Ehk et point saab selgeks.

Edasi – olin esimest korda tatrajahust galette’i sattunud sööma Eurotripi ajal Mont Saint-Michel’il ühes restoranis ja mulje jäi hea. Viimati emaga Tartus lõunatades valisime samuti tatrajahust galette’d ja tekkis mõte neid ka ise katsetada.

Kuna ise ei hakanud suvaliselt katsetama, siis otsisime internetiavarustest. Esimene ingliskeelne retsept, mille google’l ära palusin tõlkida, saigi selline nagu ülal kirjas. Sõna sõnalt.
Me lihtsalt hirnusime, pilgud arvutiekraanile kinnitatud ja kordamööda valjusti lauseid veerides. Ja no essugi ei saanud aru:)

Seega võtsime ette ingliskeelse retsepti ja vorpisime oma pannikad valmis. Täidis vahele ja jube head said:) Teinekord jälle, kuid google tõlketeenust isegi mitte ei kaalu enam.

Kes aga samuti proovida tahab, siis siin hea lihtne variant:

PÂTE À GALETTES DE BLÉ NOIR (BUCKWHEAT PANCAKES)

Ingredients
250 g buckwheat flour
1 large egg
500 ml water
1 tablespoon course sea salt
2 tablespoons melted butter
Additional butter
.
Method
Sieve the flour into a bowl and whisk the egg into it with an electric mixer.
Add the salt and gradually add the water so that a liquid batter is formed.
Mix well and allow to rest overnight.
Whisk again and add the melted butter.
Heat the pan, grease very well with butter and fry, using only about one ladle of the mixture at a time.
Flip over and serve with a fried egg in the middle, flipping the pancake over.

Vihmane ja viimane

Väljas on õudusttekitavalt pime. Ei ole veel keskpäev, kuid aken selja taga annab aimu videvikutunnist. Tunnist, mil lähevad liikvele need, keda päevavalguses ei kohta.
Aken koliseb. Jäme jäine vihm peksab vastu klaasi, tekitades tuppa õõvastava kaja. Laualambi hädine valgus loob üksiku helendava laigu kesk pimedust, muutes ümbritseva kummituslike varjude mängumaaks. Hirmus on...
.
Brr!!! Niimoodi küll tööd teha ei õnnestu. Istun tardunult ja jõllitan sooja kiirgavat ekraani. Krapsan end püsti ning panen laelambid põlema. Kõik lambid. Nii, nüüd võib enam-vähem taas süveneda.
On augusti keskpaik ja keskpäeva aeg...
***

Mul on kuri kahtlus, et olen viimane eestlane maamunal, kes digitelevisiooniga liitus. Mugav on see küll: meeldib, et saab infot klikkida ja listi meeldib kasutada ning samuti meeldib saadete broneerimine. Ikka kipun unustama, et plaanisin miskit vaadata, aga kui saade broneeritud, siis lülitub ise õigel ajal sinna peale. Sobib:)

.

Ainus jama on alguse virvendus. Vähemalt minul käivitamise esimestel minutitel käivad aeg-ajalt mingid säbrakad üle. A mul iidvana telekas ka, äkki sellest.

***

Sain nüüd ligi ka piltidele, mida teised eelmises postis kirjeldatud kokkutulekul klõpsisid. Minust on enamus hoopistükkis sellised:)

Eile oleksin peaaegu Tartuffile kimanud ilma igasuguste ettevalmistusteta.
Sain meie filmiseltskonnast kõne, et saaks peale tööd kokku. Saime. Näksisime. Sain teada, et mõtlesid paari tunni pärast Tartu poole startida, tulgu ma ka kaasa. Öösel tagasi, nii et hommikul jõuaks töölegi.
Kaalusin tõsiselt, oleks kindlasti väga lahe olnud, inimesed ju super. Aga natuke liiga eksprompt siiski ja oleks pidanud muud plaanid liiga ringi mängima. Seega jäi minemata, kuid avastasin, et ma polegi enam nii spontaanne...
***
Järgmises postis jagan teiega üht retsepti, mis naerust peaaegu pissi püksi tahtis pigistada:)

Ei saa ma läbi saareta :)

Koduranna kivid, kus turnides möödus lapsepõlv

Ühe kiire töönädala jagu Tln-s ja reede õhtul ootas mind taas lennujaam. Pikk saaresviibimine ei lasknud eemal olla ning oli vaja veel üks sutsakas sinna teha.
Oluline põhjus oli muidugi ka põhikooli klassi kokkutulek - 16a lõpetamisest. Viimati kohtusime 10a tagasi ja et oma mittetraditsioonilisest 6-e tsüklist välja saada, leppisime kokku, et järgmine kord on 4a pärast ehk siis 20a lõpetamisest.

Appikene, need numbrid tunduvad kohutavad! Ega me keegi suutnud sellest ajakaost hästi aru saada, kuid õnneks olid kõik peale ühe poisi täiesti vabalt äratuntavad. Üllataval kombel ei ole me juhuslikult palju kokku sattunud jooksma, kuigi mõned meist elavad saares edasi ja mõned on sinna viimastel aastatel naasnud. Enamus siiski mandri peal. Kuigi pea kõik kinnitasid kui ühest suust, et varem või hiljem tahaks saare peale juured alla kasvatada. Teatavasti on kadakad juurikaidpidi eriti tihkelt maa küljes kinni ja saarlased oma koduste põõsaste moodi - kui ikka oled sealt võrsunud, kisub hing alati tagasi. Minagi olen seda usku, et kui mitte varem, siis pensieas olen seal tagasi. Ehk ka varem...

Igal juhul me siis taaskohtusime. Jutt ja nali jooksid endiselt vabalt ning lihtsalt hea oli olla. Mis eriti meeldis, oli see, et keegi ei jäänud märgatavalt purju, kuigi kõiksugu erinevaid julgustavad jooke tarbiti ning ka saunaskäimine teatavasti kiirendab joovastavate jookide mõju. Ehk jahutas bassein? Igal juhul keegi purjus ei olnud ja piinlikke olukordi ei tekkinud. Mis jättis üritusest võimalikult parima mulje minu maitse jaoks:)

Me oleme kõik 30-32a ja kohalolnutest oli lasteta ja samas vabasid vaid 4 (2p + 2t). Ülejäänutel kõigil pered ja enam-vähem reeglina 2 last:) Kellel suuremad, kellel väiksemad ja kellel teine just teel. Tublid eestlased:) Eriti armas oli kuulda kuidas poisid oma peredest säravi silmi rääkisid ja kinnitasid, et nemad tahaksid ikka 3. last ka veel. Väga hindan mehi, kes peret väärtustavad ja tõsiselt oma isakohustusi võtavad.
Et väga hea mulje jäi neist kunagistest rahmeldavatest poisikestest:)

Pilte siia riputada kahjuks ei saa, kuigi pildistamisväärset oli küllaga:) Ei tahaks kellegi privaatsust rikkuda ja üle küsima kõigilt eraldi ei hakka. Seega ainsaks fotosüüdistuseks saab pilt, kus ise paistan kreeni vajuvat:D Muud materjali minust väga ei ole, kuna kui nägin ühel noormehel kaasas olevat suurt ja head kaamerat, siis sellest hetkest oli pea terve õhtu aparaat minu valduses ja mina seltskonnakroonik. Mistõttu endal õnnestus objektiivi ette sattumist enam-vähem vältida:)

Igatahes jäi kogu üritusest väga soe ja positiivne tunne ning jään juba ootama suve 2013:)Ilm käib saares koos minuga, mulle paistab. Kui peale puhkust sealt ära tulin, läks ilm nigelaks. Läksin saarde, tulid taas meeletult kuumad ilmad. Ja järgmiseks nädalavaheks, mil venna pere ning tema ämm-äi saarde lähevad, ennustab jälle mitte nii super ilma. Edaspidi peab vist ilma garanteerimiseks mind kohale vedama:)

Pühapäeval oli aega niisama vedeleda ning läksime perkondlikult vahelduseks randa ilma nautima. Mina tegin ka vägitüki ära ja käisin üle ma ei tea mitme aasta taas Eesti vetes ujumas:) Armastan kohalikust palju soojemat vett ning seega kodumaine suplus reeglina ei tõmba, kuid põhimõtteliselt tuli see ära teha. Ja väga mõnus oli vees!

Ujume Freddiga võidu
Veemängud
"Noh, viska juba see kivi!!!"

Adru mekib jama aga vesi on peegel

Väsinud, kuid õnnelik Freddi hinge tõmbamas, mina vanni nautimas ning luikvalged rattariided selga päevitanud isa naispere õhutusel jumet ühtlustamas

Kui temaga ei mängitud, eelistas koer istuda taguotsapidi vees

Aias on jälle järgmised lilled õied lahti saanud. Nagu näiteks liiliad:
Viinamarjad on ikka alles rohelised:

Pühapäeva õhtul polnud midagi parata - taas tuttav lennuk ning poole tunni pärast maandusime Tln-s. Njah...

Neljas puhkusenädal

Nädal, mis algas 27.ndama juulikuu päevaga ja on selle puhkusesatsi viimaseks. Seega saab minu seekordse puhkuse (pikima viimase dekaadi jooksul!!!) meenutus läbi. Aga on ikka hea küll selline mugav päeviku pidamise võimalus – hiljem, kasvõi aastate pärast, saab misiganes perioodi lugedes tunda kui hetke sulandumist, eriti kuna ka pildimaterjali saab lisada. Jäädvustab emotsiooni.
Puhkuse kestes kippusid sissekanded ilmuma kahenädalase viivitusega, nüüd taas tavapärases rütmis ja arvuti taga ning postitused vast ajakohasemad.
Küll aga kribasin ma vahel mustandisse sissekandeid ja märksõnu teha ning neile tuginedes ja veidi täiendades saab ka viimane nädal päevikusse talletatud.
.
Alustuseks kopin lõigu neljanda nädala esimese päeva sissekandest mustandis:
… on esmaspäeva hommik, istun õues ja päike kütab lagipähe. Kirjutan blogisse 2. puhkusenädala meenutusi. Ilmaveebid ajavad mingit kägu - näitavad, et sajab ja on u. 16 kraadi. No ma ei tea - meil üle 20 kraadi ja küpsetab nii, et tõmbasin igaks juhuks arvutile katteks seeliku pähe...
… ennist lugesin natuke põõsa poolvarjus päikesetekil lebaskledes. Ja Freddi, meie ülbik hunt, platseerus keelamisest hoolimata tekile ja riidlemise peale tegi nägu nagu ta ei kuulekski mind. Kui alla andsin ja kõhuli viskasin, toetas koer mõnusasti pea mu pehmele taguotsale ja lasi silma looja. On alles elu!!!
… huvitav kas Tallinn on veel oma koha peal? Pole isegi uudiseid sirvinud, ajalehtedest käin kauge kaarega mööda, telekat satun avama vaid vahel tulutult und oodates umbes-täpselt „Tuvikeste“ ajal…Ilmaelu on na võõraks jäänud, kuid tuleb vaikselt end vajalikule lainele suunama hakata. Hellalt, esiti ikka hellalt…

Aga lähen meenutustega edasi.
Räägin natuke meie koduloomadest. Koerast olen juba mitmes viimases kandes jahunud, nüüd siis kassidest ja siilist.
.
Nimelt on meil siil. Talle meeldivad piim ja kalarapid. Kui kalarapid asetada kiviaia äärde ja siil sööma tuleb, peavad teised eemale hoidma. Vahel ikka kassid või koer tahavad ka ampsama minna (rappe, mitte siili), kuid kui nina juba kausi ligi, siis siil turtsatab puhisedes ja teised peavad aupaklikult eemale tõmbuma.

Küll aga saavad toidukausi jagamisega hakkama kassid ja koer. Kassid, väikesed pätid, tahavad vahel uudishimulikult koera noosist osa saada. Eriti valge. Libistab siis ka nina koera toidukaussi, kuni koer on sunnitud ta koonuga eemale lükkama, et enesele ruumi juurde teha. Mõne aja pärast hiilimine kordub…
.
Öösel käivad kassid oma hämaraid radu mööda, päeva põõnavad enamasti kas toas või mõnes kuuris maha. Küll aga võib õhtuti kella nende järgi õigeks panna. Nimelt on kell 20.30 rivistuse aeg. Olgu kassid või terve öö ja järgneva päeva kadunud, kell 20.30 venivad nad kusagilt kohal. Siis on konservi saamise aeg (krõbinad pole pooltki ju nii huvitavad, kuna need kogu aeg ees ning samuti on nende endi poolt varustatav toidulaud pidevalt kaetud hiirte ja muu söödavaga).
Oodatakse, sabad püsti ja vahel üksteist ka teretavalt musitades. Kõigepealt saab koer oma kausitäie rooga ja seda nähes muutuvad kassid vallatuks. Kepslevad kohapeal ringi, lausa tantsisklevad ning eemale minna ei raatsi. Teavad, et kohe-kohe tuuakse välja konservipurk ja end mööda söötja (enamasti isa) jalgu hõõrudes suundutakse söömapaika.

Ronja stiilinäide magamisestTeinegi...

Bella teab, kuidas valget kasukat esile tõsta - lilleiluga, loomulikult

Mis mulle meie aia juures väga meeldib, on mõistlikkus. Palju on vaba murupinda ning marjapõõsad, viljapuud ja väikene peenarde ala on koondunud enam-vähem kindlasse areaali. Vanad õunapuud välja arvata, neid on maja ees ka alles.
Seega kõike on võimalik vastavalt oma maitsele aiast võtta, kuid midagi pole nii palju, et tüütaks ära selle eest hoolitsemine või hilisem mure mida valminud produktidega peale hakata. Ega keegi viitsi ju lõputult neid sisse teha ega ausalt öelda korjatagi. Pigem on hea see oma käega noppimise ja suhu pistmise rõõm. Kõik elementaarne on olemas, vähemelementaarsest vast vaid viinamari kasvuhoones, kuigi ka see juba suht tavaline nähtus. Isegi kartul on meil olemas, kuid mitte põlluna (no sorry, keegi ei viitsi neid ju suvi läbi kõblata!) vaid mõnevaolise peenrana. Hea värsket maast võtta (ma ei tunne kunagi kartulist puudust, kuigi söön seda ja minu poolest võib ta olemata olla üldse me toidulaual, kuid see värske suvine/sügisene – vot seda söön isegi mina naudinguga) just täpselt niipalju korraga kui potti paned. Talveks kartulit säilitada pole vajadust, seda saab poest kergema vaevaga.
Ja nii on kõigi asjadega – kui on hooaeg, on hea värsket võtta, naudingu pärast ehk ka miskit purki või sügavkülma panna ja kõik. Ei mingit muud mässamist.
.
Ainus, mille korjamisega tuleb tegeleda, on õunad. Need kannavad nagu hullud ja muudkui pudisevad. Aga kevadel on see õitemeri nii võrratu, et neid ei raatsi ka suurt vähemaks võtta. Võetud juba küll ja ka allesjäänuid lõigatakse tagasi, kuid ikkagi on õunu meeletult. Suve lõpust sügise lõpuni tuleb üle päeva ämbrite, pesukausside ja käruga mahapudisenud õunu kokku koguda. Õnneks on meil neile rakendus olemas – naabriks mitmesajapealine lambafarm ja õunte tänulikud tarbijad ongi lambad. Neile siis viiakse karjamaale paar head kärutäit õunu korraga ja tulemuseks on õuntes marineerinud lambad. Hea, et ma lammast ei söö!

Kevadine õitemeri õunapuul

Aga teisipäeval käisime seenel:) Kukekal. Naabrinaine kaasa ja metsa.
Koht, kuhu meie sattusime, oli korralikult juba üle käidud. Näha, et seeni on palju olnud, kõik kohad samblast piiluvaid seenejalgu täis, kuid mida pole, on kübarad.
Käime ja koperdame mööda metsa, ninapidi maas seeni otsides. Küll aga on lademetes metsmaasikaid ja eriti rohkelt mustikaid. Kahju, et nende tarbeks ei taibanud anumaid kaasa võtta. Selle asemel saame kõhud kohapeal korralikult täis.
Mets andis ka aimu heast tulevas pohlasügisest:) Mõned juba värvusid, tooreid marju oli aga palju-palju.
.
Vahel leiab mõne seene ka. Eriti just väiksemaid, kes alles kasvama jõudnud hakata peale eelmisi metsaaluse tühjakskorjajaid. Õnneks ongi väikesed maitsvamad ja tuleb lihtsalt rohkem korjata:)

.
Ema ja naabrinaine kogenud korilastena muudkui liiguvad kusagile, mina oma lille- ja liblikalapseliku meelega viskan iga huvipakkuvama lille ja marja juures kõhuli ja uudistan. Selle tempoga kaovad teised pidevalt kusagile puude taha ning varsti hakkab kostma seeneliste hõiklemist:
„Laaaps, kus sa ooleeed?“
Kus ma olen, kus ma olen… Juurikate vahel maas rooman, üritades seebikaga imetillukesi õisi jäädvustada. „Siin olen!“
Natukese aja pärast jälle: "Krissuuu, kuhu sa jäääääd?“
„Kohe tulen!“
Vahepeal näen erksavärvilisi pluuse vilksatamas ja kuna olen juba lähedal, saan taas kõhuli visata ja järgmist objekti uudistada. Teised samal ajal kaugenevad asjalikul sammul puude vahel tiirutades. Ja jälle kostab: „Laaaps, kus sa ooleeed?“
„Seenel olen!“
„Miks sa nii kaua tuled?“
„Tulen aeglaselt!“
No mine veel sellistega metsa:D Rahus loodust nautida ka ei lasta... Samas igati loogiline ju, et metsas peab sidet säilitama - ega me keegi suuremad asjad orienteerujad ole.

.
Lõpuks hakkasime natuke ka seeni leidma. Olgem ausad, eks see rohkem metsaskäigu mõnu ole, korilus vaid tore kaasnev tegevus ja vahva kui miskit omakorjatut ka pannile saab.
Kokkuvõttes saime emaga paari tunniga paari kilo ringis kukekaid korjatud ja sellest täiesti piisas õige mitmeks pannitäieks. Võis kodu poole sõita.

Metsavana ragulka

Mustikaid oli palju...

... ja maasikaid...

... ja metsaalune täis võrratuid tibatillukesi roosasid õisi (kas keegi tunneb neid? mina mitte)

Mida ma lisaks lähedastele kodu juures väga armastan?
Vaikust.
Tõeliselt nauditav on vaikus, kus kuuled lähenevate suvitajate jutuvada juba kaugelt eemalt, kus mööduv auto sunnib pead pöörama, kus lindude vidistamine ja metstuvi koogamine on põhiline taustaheli lisaks tuule kohinale kõrgel puude latvades, kus eemalt karjamaalt kostab vaikset lambakarja omavahelist suhtlust määgimise näol jne jne jne. Sellest paremat ei ole. Vaikus laeb mind. Mu sees on nii palju tormi, et vaid vaikiv ümbrus suudab mind korralikult taaslaadida.

Sel aastal on kuidagi eriti palju metskitsesid liikvel. Aia taga põldudel elavad meil küll juba aastaid rebased, kuid minu meelest on kitsede populatsioon ka märgatavalt tõusnud. Jalutad teel ja vaatad, kuidas keegi tasakesi oma tallekest jalutab või keegi sops-sops heinapallide vahel saba väristab.
Õhtul jalutama minnes (nauditav on jalutada eemalt paistvate tulede ning kuu ja tähtede ja valge teelindi kuma valgel, kuna tänavavalgustust siin ju elementaarselt ei ole) ema vahel karjub. Siis, kui juuskullid ringi lendavad. Minu meelest nii armsad olevused. Ma nende ametlikku nimetust ei tea, on sellised suuuuuured putukad, kes tiibade särinal ringi vuhisevad, suht plöriseva häälega. Ema kiljub, kui need juustest mööda lendavad, endal poisipea! Vot kui pikkadesse lokkidesse kinni jäävad, siis oleks kiljumine võib-olla arusaadav… Ehh:)
.
Ahjaa, teisipäeva õhtul valmis meil osa majatagusest terrassist:) Maja ees oleval grillimiskohal on tuule korral jahe, maja taga on aga kolmest küljest suletud ala, kuhu oli plaan ehitada korralik suur terrass. Nüüdseks on enamus laudu maas ja teisipäeval saime seal esimese õhtusöömaaja pidada:) Eks ta nüüd jupiti hakkab arenema ja mõne aja pärast peaks seal ilus õiteküllane terrass olema.
.
Õhtul tulid mulle jällegi külalised. Naersime nii, et maja kajas ja vaevalt et ülejäänud magada said:) Aga neidki külalisi polnud juba pool aastat näinud ja no lihtsalt mõne inimesega klapid kohe hästi, kui huumorisoolikas sama koha peal.
Ja endiselt ei saa ma hõiskamata jätta kui tore on kooki küpsetades minna mõõdunõuga aeda ning noppida marju vastavalt tujule ja täpselt õige ports. Nii värskeid kui üldse olla saab:)

Järgmisel päeval sai seenenotti tehtud. No taevas küll, tol hetkel oli küll tunne, et seenenott just korjatud tuhliga on parim roog võimalikest. Lisaks igasugu gurmeekatsetustele leiad vahel, et lihtsuses peitub tõeline võlu:)
Järelejäänud seened jagasime võrdselt ja minu jaost saab veel kaks portsu tummist notti. Külma panema neid ei hakka, värske ikka kõige parem.

Olin plaaninud millalgi nädala sees end Tallinna poole asutama hakata, et jõuaks aklimatiseeruda ning poleks sellist „sumaki vette“ tunnet. Isa sätitas siis ka omad toimetamised mulle sobivaks ning leppisime kokku, et minek on neljapäeva hommikul. Temal Tln-s töiseid toimetamisi ja mina saan oma kodinatega ilusti koju ukse ette. Tassitakse tavaar veel tuppa kah:)
Seega oli kolmapäev minu viimaseks saarepuhkuse päevaks.
Nukrus hakkas vaikselt ründama, kuid surusin selle endast eemale. Ei veel, las tuleb homme!
.

Hommikul sai hommikukohvi nautida värskel terrassil. Päike lõõskas juba hommikul nii, et riideid seljas hoida ei kannatanud. Aga oli ikka mõnus küll see hommikusöök uues kohas;)

Lapik koer

Koera terrassil valmisid rippmaasikad. Koeraga koos läksime neid siis mekkima. Koer, vana kaval, näppas mu peost ühe eriti ilusa eksemplari ja pistis põske. No tere talv! Ülejäänud sõin tema valvsa pilgu all veidi narritades siiski ise ära:)

Teate ju kui hea on oma käega korjatud päikesest veel soe tomat? Neid võin ma lõpmatuseni süüa, lapsepõlve taha jääb suvesid, mil august möödus pea ainult tomatitest elades. Niiväga armastan ma noid. Need külmad kummi moodi punast värvi asjandused, mida poodides tomati nime all müüakse, ei ole õrnalt ka väärt seda nime kandma. Ja nüüd, minu viimasel puhkusenädalal, saab juba igal hommikul mõne mahlase isendi kasvuhoonest lauale tuua. Paradiis:)

.
Titepätid olid minu viimaste päevade auks õied lahti löönud! On ikka ühed ilusad lilled mu meelest:

Mesilane arvab sama

Peale järjekordset rooside lõikamist pidin ikka veel aiaelu jäädvustama. Hiljem albumeid lapates hea suve lõhnasid vaimusilmas nuusutada.

Hosta Noorherilane

Mardikas moonil

Korra sai rannas kah käidud ja isegi päikest võetud:) Lebades kõrges heinas, nina ees raamat ja karbike kirssidega. Tavaliselt rannas päevitamas ei käi ja see oli nüüd selle suve esimene kord.

Korjasin enesele natuke aiasaadusi kah kaasa. Kooki tahaks teha ja mitte selleks poodi marssida. Ja nosides puhkusetunnet veidigi pikendada… Koer kah aitas korjata – tõmbas aga naks ja naks kobaraid. Üleüldse ei lase ta mind iseseisvalt liikuma, ükskõik kus ma aias liigun või vedelen, peab ta vahetus läheduses viibima. Ju ma siis vajan niiväga kaitset:)

Kiisudega jätsin juba õhtul hüvasti, neid ei pruugi hommikul kohata. Ronja leidis, et äramineku takistamiseks on hea viis pool õhtut süles vedeleda, siis ei pääse liikuma:)

Õhtul taaskord uuel terrassil väike grillipidu vahuveiniga (homme vanemate 32. pulmaaastapäev) ja nii mu saarepuhkus läbi saigi.

Neljapäeva hommikul start Tallinna poole.

Esimese käiguna hunnik kotte Humana kastidesse (ebanormaalne mu meelest, et saarest peab Tallinna vedama, kuna saares pole mugavat kohta kuhu ära anda) ja siis koju.
Võtan ette käigu poodi, kuna köögikappides ulub tuul. Esimese asjana torgib kõrvu tohutu müra – meeletu siblimine, kiirustamine, undamine, kihutamine. Teisena torssis näoga müüja, kes praktiliselt loobib mu asju peale hädavajaliku piiksu kättesaamist. Kolmas on üllatavalt tõsised ja asfalti põrnitsedes kiirustavad inimesed, kes ei naerata kasvõi lihtsalt ilusa ilmagi peale. Pole enam sellistega harjunud. Vajuvad ka minu suunurgad allapoole ja kiirustan kodu turvaliste seinte vahele.
Lükkan ahju pannitäie muffineid. Olen tubli ja lõikan maha oma seekord eriti pikaks vohanud küütsakad, teen pediküüri, pesen paar masinatäit pesu. Välja enam ei lähegi.
.
Olime A-ga kokku leppinud, et kui tagasi pealinnas, läheme loomaaeda. Selleks päevaks kujunes siis reede.
Saame loomaaia väravas kokku, mina suvise ilma puhul, nagu ikka, üleni valges. Viimasel hetkel kraban igaks juhuks kaasa ka vihmavarju ning suure sooja õlasalli.
Jõuame ringi uudistada umbes veerand tundi kui hakkab sadama. Oleme täiesti lagedas paigas ja ei jää üle muud, kui varjuda suure puu alla. Titevankrile kate peale, ise kahekesi ühe vihmavarju alla pressitult loodame, et ehk kohe jääb järele. Aina hullemaks aga läheb ja juba laseb ka meid kaitsnud puu korralikult läbi. Teeme raske otsuse ja lippame elevantside majja vihmavarju. Kohale jõudes oleme läbi vettinud ja valge riietus oli mul taaskord „õige“ valik…
.
Elevantside majas uudistame vante ja usse ja no pole seal ju pikalt midagi teha. Söödame last ja vahetame nurgas mähkmeid (no mida sa hädaga teed?). Vihma ikka kallab.
Kui pilv väheke leebub, koperdame järgmisse punkti – troopikamajja. Ja nii see päevake siis möödus – suurt midagi ei näinud:) Veetsime seal kokku 4 tundi ja kasutegur oli pea olematu.
Aga vähemasti on tore vaadata, et loomaaed areneb. Lisaks mugavamatele areaalidele loomade tarbeks on ehitatud armsaid käiguteid ja istutatud palju taimi (ka õitsevaid). Silm kohe puhkas, niipalju kui väljas maldas olla.

Kaamelid olid ainsad, kelle vihmavabalt ära vaadata jõudsime

Päevitab

Uni

Mul ka ikka tarvis vankriga poseerida - unistada ju võib;)

Kroku

Läbi banaaniga määritud klaasi

Ühed mu vaieldamatud lemmikud loomariigis - surikaadid.

Suhtlesime hoolega läbi klaasi. Kahju, et peegeldas koledal kombel.

Solaariumis

Kella 18-ks saan koju. Teen esimese laari tuhlist-seenenotti ja valutan pead. Hommikust saadik vaevab migreenipoeg (päris migreeni pole vist teismeeast alates õnneks enam tundnud ja loodan väga, et ei tunne ka, juba see poeg on jube – äravõtmatu valu päevade viisi ja tugev iiveldus ning ainus talutav olek on magamine), mis mind vahel, nii paar korda aastas hirmutamas käib.
Tea mis see siis nüüd on – raske kohanemine või??? Alati saabub ta ennustamatult ja seostada ei oska millegagi.
.
Laupäeval migreenipoeg austab mind oma kohalolekuga terve päeva. No ei taha sellist austust ja olen mingis ebareaalses poolunes terve päeva. Mälestusi null, ei teagi kas ja mida üldse sõin. Vihma vist sadas, kassid kükitasid vaheldumisi rõdul ja nurrusid mureliku näoga mu kaisus.
.
Peavalu taandub pühapäeva lõuna ajal ning taas on inimese tunne. Meisterdan kergendunult „Hüvasti, puhkus!“ koogi, korrastan oma retseptiraamatuid ja õmblen kaks igavaks muutunud toppi tillukeste klaaspärlite abil uueks ja ilusaks.
.
Ja otsa ta saigi. Minu 4 nädalat jõudeolekut ja tegelemist täpselt sellega, mis parasjagu pähe tuli:) Järgmise korrani!