Pöff ja autos röökiv vanaeit

Nonii, tütarlaps siin hõikles, et läheb Pöffilt süütust võtma. Napikas oli:D
Esimene film, mida vaatama jõudsin ja mis mu piletiblokki kuulus, oli „Bright Star“.
Algama pidi kell 22 ja et leida ka parkimiskoht, plaanisin liikuma hakata kell 21. Mis tähendab, et kell 20.30 kammis tütarlaps pea, piserdas kerge lõhnapilve juuste kohale heljuma, toonis huuled ning printis välja varem valmisostetud pileti. Kõlab lihtsalt? Noooooottt!
Siiakolimisest alates ei olnud ma printerit arvutiga ühendanud. Pole vajadust olnud ning nii see kolakas kapis ootas. Vahepeal pole olnud ka mingit mõtet seda välja tarida, kuna eks välja sättides krabab siis ühtlasi ka piletid.
Millegipärast otsustas arvuti aga just nüüd, et tema sellist selli ei tunnista. Lihtsalt pirtsutab ja kõik. Või siis pirtsutas printer, ei mina tea. Igatahes kokkuleppele nad ei jõudnud. Paaniliselt püüdsin leida installimise plaati, kuid kus pagan mina tean, millises raamaturiiulit ootavas kastis see olla võib.

Paanikas hakkasin mõttes läbi sõeluma sõpru, kellel äkki kodus ka printer ja keda tülitada julgeks hilisel ajal. Keda aga ei taba, kellel ei ole. Õnneks meenub, et lausa minust üle tee elab meie Koja selleaastane president, kellega just täna lõunalauas asju arutatud sai ja jutusoolikas soe alles:). Olemas ja ise kodus. Jess! Kiman autosse, siis Ando juurde ja saangi oma piletid kätte. Muidu oleks eriti nadi tunne – ostad piletid pikalt selekteeritud filmidele ja siis ei saa lihtsalt pileti puudumisel minna...
Igatahes, veelkord suuuuuurimad tänud sulle, Ando, olid „elupäästjaks“:)

Solarisse pole mina oma jalga enne tänast tõstnud, kuid lagi kaela ei paista kukkuvat. Suundun kinosaali. Jõuan maha istuda, kui heliseb telefon. Jääraplika. Hmm.... Esimese ehmatusega (viisakas inimene kinos ei räägi) löön telefoni kinni (kuigi seansini oli veel jupp aega) ja hakkan smssi toksima, kahtlusega, et eks ta vast ka kinos on, miks sa ikka sellisel ajal muidu helistab. Tavaliselt ikka kutsub kohvile või eputab, et tal kott sõõrikutega näpus, kuid kell 22 õhtul?
Ongi õigus, kuna helistab taas. „Vaata diagonaalis ettepoole!“. Nojaa, Babajagaa ning Jääraplika vehivad lehvitada, näod nalja täis. JP olla just enne lugenud, et ma minevat Pöffilt süütust võtma ning osanud mind samale filmile oodata – naiste värk ju:) Kui siis uurin, et kas veel mõnel õhtul trehvata võime, teatatakse ninakalt, et nii palju ka kinole aega raisata ei saa – tal vaja teistel õhtutel muud elu ka elada. Einohjah, fänk juu veri meni, frend, osatamast! :D Vähemasti Babajagaaga üks film saab veel kattuma ja ühe teise kohta sain soovituse, et kärab küll.

„Bright Star“-ist aga niipalju, et mina nt ei saanud meespeategelast romantilise pilguga vaadata. Täiesti võimatu, kuna tegu oli minu isa noorusaegse koopiaga. No hämmastav sarnasus oli!!! Treiler neile, kes ka filmist huvitet võiks olla.
Ütleme nii, et film suurest ja surmani kestvast armastusest oli mulle hetkel täiesti vale ja vastunäidustatud valik. Vahepeal pidasin võitlust tilkuma kippuvate pisaratega, kuid hullu polnud miskit. Ehtnaiselikult meeldis mulle kajastatav ajastu ning eelkõige keel. See ehe ja vana inglise inglise keel. Selline, kus lausetes peituvad varjatud tähendused ning vaevutabatavad nüansid on need, mis väljaütlemisele kaalu annavad. Mitte see tänapäevane igast asendist tõlgitav keel.
Kuna puudusid subtiitrid (ka ingliskeelseid millegipärast ei olnud), siis tuleb tunnistada, et nii mõnigi väljend läks kaduma. Lause mõttest saad aru, kuid huvitabki ju just see väljaütlemise peen kunst. Seal tekkis lünki. Ja luulest ei saanud ma sageli aru, kuna vaba värss teeb minu meelest võõrkeele keerulisemaks.
Küll aga tekkis huvi veidi Keats’i loomingut uurida. Originaalkeeles muidugi, kuna tõlge on harva kogu mõtet edasi kanda suutev.

Koju sõites oli vaja end melanhoolia-algest välja tuua, samas mitte enda ümber toimuvat eitades. Selles on sageli suur abiline muusika. Teatavasti ei talu ma muusikat, millel puudub sisu. Nagu nt popp lugu vihmavarju teemal koogamisest, eksole. Küll aga meeldib, kui loos on sõnad, mis mingil hetkel kuidagi mõju avaldavad või täppi lähevad.
Nii ma siis sõitsin mööda öist vihmamärga asfalti kodu poole, punn põhja keeratud nagu rullnokal ja täiest kõrist kaasa laulmas. Seda siin:

Jumal tänatud, et veidi-enne-kella-ühene Pirita tee oli suhteliselt autovaba, nii ei saanud kõrvalridades liikujad naaberautos röökivat keskealist tädi laste hirmutamiseks/moosipurkidele kleepimiseks pildistada.

Aga Pöff jätkub. Valikus on mul kerged filmid ja tänu Andole ka paberkandjal sissepääs neile:)