Peeglit loopiv kummitus ja muu samaväärne pahn

Pagan, pool päeva nikerdasin esiku põrandat vahetada.
Oli jubejubejube varem. Arvasin, et saan siuhti valmis, kuid üllatavalt kaua läks igasugu nurgakestega ja mitu korda üle mõõtmistega ning järsku oligi kell "tuled taas põlema panna". Lisaks vannitoa peegel seina ja siis tuli meelde, et sööma peaks ka ju. Paningi siis pasta keema. Kell hakkas 17 saama...

Üleüldse on viimasel ajal söömine tegevus, mis vägisi ununeda tahab. Minu puhul väga üllatav, kuna olen tõepoolest hull söödik. Kevadega võrreldes on kuhugi kadunud isegi 7-8 kilu. Kummaline, kuidas hakkab minema, kui sellele ei mõtle. Aga noh, selline pilpanikerdis nagu mõni aasta tagasi, ei hakka ma tõenäoliselt kunagi enam olema ja ei leiagi, et see vajalik oleks. Oluline on end ise oma kehas hästi tunda ja õnneks ma praegu just suure koormuse all ei äga. Samm on kerge ja rõivas ei pigista. Näis siis kas jääb nii või hakkan varsti jälle nagu kukkel paisuma.

Viimase aja lemmiktegevuseks on saanud betooni puurimine. Hoopis mõnusam kui puit mu meelest:) Hirrrrrmsat häält teeb ja tolmu lendab – ikka kohe tunned, et allutad midagi võimast. Puit minu käes hakkab suitsema ja siis käin veel mitu tundi nuusutamas, et ega sees miski vaikselt ei hõõgu...

Hakkasin tubliks ja panin arstile aja. See kuramuse köha - enam ammu pole sellist mahlast rögisemist ja kõht kõveras paukumist, kuid see pidev kõditav kõksimine hakkab kurnama juba – ei anna järele (pea kaks kuud juba) ja lisaks avastasin, et õhtuti on pidevalt tilluke palavik. Selline, millest arugi ei saa, kuid kui ta pikalt kestab, peab miski jama organismuses olema. Kurnab. Lisaks silme ees virvendab vahel ja süda teeb sees lollusi –paneb suvalisel hetkel kapates ajama ja siis hoia käega rinnust, et välja ei tungiks. Täiesti ootamatult algab ja sama ootamatult saab see müdin ka otsa.
See vist on ka tõbisuse sümptom, et kujutan kummitusi ette. Küll kaovad mul asjad täiesti jaburalt, umbes sekundiga ära ja järgmisel hetkel ilmuvad iks kohast välja. Küll näen ma silmanurgast pidevalt mingit liikumist, selleks et tõdeda, et mõlemad kassid magavad südamerahus, oksad laiali. Igatahes puhta metsa poole keeramas omadega:D Viimane aeg arstitädilt nõu küsida, et siis pühad inimese kombel mööda saata:)
Ja kuna neljapäeval siit „maalt“ linnaminek nagunii ees seisab, teeb A-ga väikese naistekas-kino tuuri. Ta saab ka korra lapsevabalt linna peale ja seda tuleb ju ära kasutada:D Lisaks on konkurents kinopiletite hinnad nii madalaks ajanud, et lausa lust!

Muide, Pöffil jäi ajalise sobimatuse tõttu palju filme vaatamata ja üks neist, mida tahtsin väga näha, oli „Mehed, kes jõllitavad kitsesid“. Miskist eriüksuse treeningmeetodist ja väidetavalt tõsielul põhinev. Ponks-poiss-Clooney peamises osas. Ei jõudnud ja nüüd näen, et linastub juba meil, vist Cinamonis. Ja „Särav täht“, millest mõned lood allpool eraldi postitus on, on nüüd Artises nähtav. Viimase puhul – romantikud, andke minna!

Aga televusseri koha pealt – kohe näha, et aastalõpu pühad lähenevad, juba reklaamivad iga-aastast „Prints Zamundast“... Oimaivõi.... PALJU saab ühte filmi vaadata?

Ahjaa, kummitamiste teemal veel. Nimelt tulin ükspäev koju ja avastasin täiesti kummalisest kohast vannitoa põrandal peegli. Täiesti terve. Üsna suur ja õhuke peegel, nii et kukkumine võiks (peaks...) ta ju tuhandeks killuks põrmustada. Maandumine oli pidanud toimuma trajektooril pika toruga segisti – kraanikausi serv – vanni serv – põrand. Kõik kõvemast materjalist kui peegliliistakas.
Seal ta aga lebas täies uhkuses põrandal. Ainult tibatilluke jupike ühest servast oli ära tulnud. Vägisi jäi seda vaadates mulje nagu keegi oleks selle seinalt maha tõstnud ja põrandale asetanud.
Olgu siis tegu kummitusega või mitte, igal juhul paistab, et mind ootab nüüd ees õnneliku armastuse aeg:D:D:D Et kui peegel juba sellises katsumuses purunemata jäi, siis peab sealt ikka midagi eriti head tulema:) Uskuma ju peab, eks:D

Ja kuna armastus ei saa tulla, kui olen nälga surnud, siis asun nüüd vahelduseks sööma. Et siis püüda valmis treida paar kirjajuppi, mida lubasin, kuid milleni lihtlabaselt ja piinlikult veel jõudnud ei ole. Lisaks veel natuke siin mütata ja ka töökuulutused täna läbi kammimata...
Aga nüüd – sööma!