Freddi kaisus on hea:)Ja jälle nuriseb ema, et „Nojah, blogi pole ka mõtet lugeda, sinna ei ilmu ju mitte midagi. Millal sa ometi kirjutad jälle?“
Vabandada, et on olnud hullumeelne tempo, ei ole mingi vabandus. Vabandamine on üldse üks hale tegevus – tegelikkuses on asi ikka enese organiseerimatuses:) Ja vahel ka väikeses masendusenoodis hinges, mistõttu ei ole tahtmistki miskit kirjutada. Millegipärast hakkavad mu näpud trükkimisnäljaselt kibelema vaid siis, kui emotsioonid head. Negatiivseid kuidagi kohe ei soovi/oska väljendada. Aususe huvides ehk peaks rohkem püüdma ja ka negatiivse välja elama, mitte kõike endasse imema nagu käsn... Muidu jääb minust täiesti vale mulje kui üdini positiivsest rõõmurullist. Seda ei ole ma kohe kindlasti, kuigi usun, et keskmisest positiivsem, helget tulevikku uskuvam ja maailma emmata soovivam ning võib-olla seetõttu ka siinses kliimavöötmes kohtlasemana paistvam olen kindlasti. Olen juba aru saanud, et siinkandis oled siis tegija, kui oled iroonilis-sarkastiline. Sry, ma liiga lihtsakoeline selleks:)
Aga ok, jätkan egotrippi enese kirjeldamise asemel enese vahepealse eluolu kirjeldamisega (see oli nüüd küll iroonia pojuke:D)
Niisiis, arvuti kõhul, üks kass (Nööp von Vidrik) jalutsis ja teine (Röövel Ööbik alias Rööbik) kaenla alla pressitult nurrumas ja käetuge etendamas, paprika hambus ja Superstaarid telekas, asun vahepealset elu-olu kirjeldama.
Enne Pöffi veetsin tegelikult nädala hoopistükkis kodusaarel. Seetõttu ei saanud vaadata ka mitmeid-mitmeid filme, mida soovisin. Aeg seadis omad piirangud. Coco film jäigi vaatamata ja vot sellest on enim kahju. Aga ju näeb mujal:)
Kodus oli, nagu alati, süda täis helendavat soojust. Töötu elu juurde kuulub ka võimalus oma aega oluliselt vabamalt kasutada. Nagu mainis üks veidi eemal elav ja närvesöövat tööd tegev suure tehase pealikust sõber, et tal olnud kange tahtmine mulle kommentaari kirjutada kuidas ta tahaks ka töötu elu nautida. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla...
Selleks aga kujutasin ette, et lähen kellelegi kogenule külla (nt Siki:D) ja lasen end juhendada. Mineku-ettevõtlikkus pole aga veel pead tõstnud ja nii juhtuski, et saares käsitöölaata külastades ostsime emaga juuretise. Ja hakkasime mässama.
Ütleme nii, et esimese leiva kohta tuli asi ikka kohe super välja! Isegi mina mugisin kahe suupoolega! Natuke tume sai, kuid seest mahlane ja suussulav. Maitse väga palju parem kui väljanägemine.
Paar minutit hiljem:
Seekord tegime puuviljadega leiva – õunad, rosinad ja aprikoos. Hästi rohkelt. Tulemuseks isegi iss, kes alati mainib: „Sellist leiba, nagu minu vanaema omal ajal tegi, ei ole mina enam kunagi saanud ega saa ka“, oli viisakalt kuss ja ajas hoolega leiba näost sisse:)
Nüüd aga, selsamal ajahetkel siin, on järgmine (nüüd juba isekasvatatud) juuretisepoeg käima tõmmatud ja homme saab valmima uus leib. Kuna ilma lihata pole minu meelest ükski toit eriline toit, siis homne leib saab sisaldama eriti tummiselt hõrku, mahlast ja suitsust liha. Oih, mahlad suus hakkasid liikuma:)
Ok, mis järgmiseks? Sokikanna kudumine? Eiei, aitab nüüd arhailisest elukorrladusest küll ja liigume tagasi tänapäeva, kus on vilkuvad ekraanid ja sädelevad peod.
Niisiis, tagasi pealinnas, paar asjaajamist ning õhtuks koju. Et järgmisel hommikul padavai järgmisse Eesti otsa kihutada, kus üks sõber töötut vaba aja valdajat aeg-ajalt spaamõnudega hellitab. Kuna muud peale tähelepanu ma praegu eriti kinkida ei suuda, siis vähemasti kujutan ma ette, et nägin hetkelist veidi kohmetut üllatusevirvendust, kui sõber kingi jalga ajama hakates neist kommid leidis. See võib ju lapsik olla, kuid mulle siiralt meeldib päkapiku teema. Kes ütles, et päkapikud vaid lastel käima peavad? Minu meelest on selle juures armas just tähelepanu, mitte see, et keegi sulle sussi sisse teemantkee topib. Mis saab olla hinnalisem kui hoolimine? Seega, inimesed, hoolige oma lähedastest ja näidake seda kasvõi tillukeste ja kasvõi totakate žestidega. Raha on tavaliselt hale alternatiiv, aja ning tähelepanu mittevõimaldamise kinnimaksmine...
Igatahes tagasi Tallinna poole sõites muutus maa valgeks kui muinasjutus, mis aga pealinna mustuse lähenedes argipäevaga asendus.
Ehh, ei miskit. Kiire lõuna kojakaaslastega ja lõpuks jälle koju. Kassid igatahes vaatavad mind juba teatava võõrastusega.
Õhtul algas minu jaoks Pöff ja nüüd olemegi sealmaal kust algas eelmine postitus. Usutavasti homme kirjutan edasi, praegu lihtsalt ei viitsi:) Tegelikult "kaklen" telefonis sõbraga, kes veel vanas eas ennast klassikaliselt lohku lasi tõmmata. Oijahh, inimene õpib, kuni elab.
7 kommentaari:
Kui vahva et sa ka leiba tegid. Ma alles plaanin, aga viimase aja hullus see on ;) Naersin neid pilte :D
Siis - töötu elu on kibe-magus, tõesti. Aega on, vahepeal sekka masekat ka. Ma usun, et kuulun ka sinna aeg-ajalt kohtlasena näivate gruppi.
Ja veel, mulle ka päkapikuteema meeldib. Sa oled selle ilusti sõnastanud - oluline on mitte MIS, vaid ET.
Eks see töötu kibemagusus ole teema tõepoolest. Enamik aega õitsed ringi, aegajalt lased end aga paanikalainel kaasa haarata. Eriti, kui tööpakkumisi vaatad. Sobivaid nagunii ei ole ja kui mõne leiadki, siis peale kandideerimisavalduse saatmist on täielik vaikus. Kuigi peaksid profiiliga sobima ja võiks eeldada vähemalt vestlust ja siis kasvõi kellelegi allajäämist. Hea, kui kunagi tulevikus saad kuiva vastuse "Seekord ei osutunud te valituks ja teie loal säilitame teie CV oma andmebaasis ja muu blablabla". Vot see tekitab küll masendust.
Aga jah, eks peale homset saab teada kuidas teine leib õnnestus. Igal juhul soovitan näpud taignasse suruda küll - see lõhn, mis elamise täidab.... see on võrratu!
Päkapikuteema on oluline ka minu jaoks. Kõige lahedamana meenub mulle üks vahva töökollektiiv, kus tekkis südamest tulev soov südaöösel kontorisse hiilida, salaja kuusk ja kontor ehtida ning kõigi lauale šokolaaditahvlid viia. Hommikul esimesena tööle kapates kollegide nägusid näha oli paras nauding:) Kusjuures, üllatavalt kiiresti tabati ära kes päkapikk oli... Mis oli mulle muidugi suureks komplimendiks:)
Aga Noole, Noole, Noole... See kohtlasena näivate grupp tundub küll natuke vale koht hetkel:D Tahad ma ütlen, mis tunded mind valdavad nende mõne korra baasil, mil koos aega oleme veetnud? Nende hetkede põhjal tundud sa särasilmne (vahel küll ka väikese varjuga silmades), naerda lagistav ja päris teravkeelne (või siis ka terava huumoriga) Naine suure algustähega, kelle läheduses on soe ja päikeseline olla. Kõlab vast kummaliselt (eriti praeguses seisus), kuid natuke nagu turvatunnet tekitav. Ja usu mind, sinisilmsest kohtlasest me siin rääkida ei saa:D
Esiteks, töötu olemine on aeg iseendale. Oli juhe koos- oli. Soovisid puhkust - said. Ja nüüd muuhulgas tulebki ära teha kõik need asjad, mida ajapuuduse (mitte rahapuuduse) tõttu oled edasi lükanud. Seega, halva asja juures tuleb ikka head leida. Tean omast käest ju ;)
Noole suhtes on sul sama arvamus mis mul. Ei midagi kohtlast, vaid supersärav inimene suure ja sooja südamega ja lagistava naeruga. Tal on ka omad vead ja ta on emotsionaalne - aga see teebki temast selle kes ta on :) Hästi lahe inime :D
Ja päkapikku ma mängisin sel aastal töö juures. Vedasin enamus neid suuri iseküpsetatud ja -kaunistatud piparkoogisüdameid töökaaslaste laudadele. Nii äge oli hommikul neid üllatunud nägusid näha :)) Et üllatada, selleks pole üldse palju vaja.
Heihei, nii armas, et leivaga seoses mu peale mõtlesid - minu juurde võib kindlasti tulla! :) Ma tegin muide just sel laupäeval sõpradele "montaaziga" leivapäeva. Eks ma peatselt kriban sellest lähemalt.
Päkapikkudest - muide, kui minu lapsed aegajalt päkades kahtlema löövad, siis ma ütlen neile ikka, et päkapikud käivad neil, kes neisse usuvad. Ja et minul hakkasid käima alles keskkoolis. Sellepeale imestavad nad muidugi, et kas ma olin siis enne halb laps või ei uskunud ma lihtsalt?! :))
P.S. Leivakoorik ei tule nii tume, kui alustad küpsetamist kuumast ahjust ja siis kui koorik on moodustunud, hakkad kuumust vähendama. Ilusa ja maitsva kooriku kasuks tuleb ka kauss veega ahju alumises osas ja sage veega pintseldamine:)
Kusjuures, JP, sul on õigus. Nagu ikka:)
Tõepoolest saavad praegu paljud seni pisiasjadena tundunud ja kõrvale lükatud teemad tegeletud ning üsna palju saab enda sisse vaadata ja mõningat olulist paika loksutada. Suht mitmes elu vallas. Ja selle võimaluse eest olen ma hetkel siiralt tänulik:)
Nonii, Siki, see oli nüüd hea nipp, mida püüan edaspidi järgida:) Kindlasti on teretulnud kõik-kõik-kõikvõimalikud kogenumate kogemused:) Milleks jalgratast leiutada, kui võib seda naabritüdruku käest laenata, eksole:)
Mulle meeldivad need kutsu kaisus pildid. Ma ka nii kui maale saan, püherdan oma koeraga :) Kõige soojem kalli on see, kui kaisutan oma koera.
Postita kommentaar