Ülevaatus, kaklus ja justnagu päris

Veidi juuni alguse emotsioonidest, kui taaskord nädalajagu pealinnast eemal sai asjatatud ning sealhulgas ka paariks päevaks kodusaarele põigatud.

Nimelt oli isal sünnipäev ning selle raames terve pere koju kogunemas, mistõttu oli hea võimalus koera saba ühe raksuga maha võtta ehk siis keski oluline kodustele kõigile korraga ülevaatusele viia. Närv sees oli suur, kuid ellu jäime:D See osa on nüüd siis tehtud, huhh....

Selle pildi kohta öeldi seda tehes, et koduse kadaka otsas ei saa elumere lained mul üle pea käia:)

Ühe haugiga on mul oma kana kitkuda. Või peaks kala puhul ütlema "soomus rookida"? :)

Läksime ühel õhtul poistega taas kalale. Mina suundusin muidugi paika kust eelmine kord ahvenaid noppisin ja sai seekordki neid välja sikutatud. Kuna poisid olid kilomeetri jagu minust eemal, siis olin nii vapper, et hakkasin lausa iseseisvalt kalu konksu otsast vabastama:) Oli ju vaja konks vabaks saada, et hasartselt järgmist kala sikutama asuda:)
Iga kala puhul vabandasin teda vabastades muidugi ette ja taha ja kuna ma teatavasti olen tiba omamoodi, siis enne kotti toppimist sai iga kala mu käest laubale ka musi. Sedasi siis...

Ühel korral aga läks lahti tohutuks rabelemiseks. Võitlus väriseva ridvaga oli nii metsik, et spinningurull sõna otsese mõttes kiunus mu käes. Ja käsi sai pingest lausa valusaks.
Olid meeles poiste juhised, et kui haug peaks otsa sattuma, siis väsita teda ja siis lohista kaldale, kuid ära vägisi sikutama hakka.
Noohh.... sain siis nööri pingule ja jäin ootama. Nii pinges oli, et ei liikunud grammi eest ka mitte. Kui enne rabeles ja püüdis kaugemale liikuda, siis nüüd oli täielik vaikus ja paigalpüsimine.
Oletasin, et ju on siis haugiga tegu (hiljem poisid ütlesid, et see on jah haugi käitumine - veab end põhja mudavalli taha ja lebab seal) ja jäin ootele. Ritv pinges ja teise käega telefoni otsimas, et juhtnööre küsida. Enne aga kui seda teha jõudsin, käis nõks ja lant oli vaba... Kerisin ta kaldale ja oli täiesti alles ja puha. Krt, kas mul on luulud ja kujutasin ennitist võitlust ette või? Kuidas saab lant alles olla???

Pärast poisid seletasid, et võis olla suunurgast läbi ja lihtsalt rebenes vabaks lõpuks. Ja et pidi olema haug ja vähemalt 3-4-kilone, kuna väiksemat oleks ma vees sikutada suutnud, too oli minu jaoks aga piisavalt tugev...
Nüüd on mul igatahes hammas verel ja ma kavatsen käia seal edasi nillimas, kuna ma ei saa tollele haugile alla vanduda ju... Ma pean ta ükskord ära tooma...

Pilt on illustratiivne, tegelikult ma ise säärast kala veel püüdnud ei ole:D

Aga todasama haugi edasi jahtides sain luigega sõbraks. Need luiged, kes siin Pirital ja Meriväljal inimeste vahetus läheduses kooserdavad nii, et neid praktiliselt puudutada võib, ei tekita minus erilisi õhkavaid emotsioone. Pigem nukrust. Küll aga kiirendavad mu hingamist suured ja uhked linnud oma loomulikus keskkonnas.

Seal ma siis sahistasin oma lanti loopida, kui mu ette, nii vähem kui 10m kaugusele maandus tiibade sahinal pikalt madallendu teinud luik. Uudistas mind siit ja sealt, ujudes aeglaselt ja vett virvendades mu ees edasi-tagasi. Vahele veidi lähenedes, siis jälle eemaldudes. Pikka aega tunnistasime üksteist, kumbki aga sõnagi ei lausunud. Hea ja rahulik oli olla, kumbki ei seganud teineteist. Lanti loopisin ka ikka selles suunas, et luik pärast keritava nööri alla ei jääks:)
Kõige ilusam hetk oli siis kui luik lahkuda otsustas. Pikalt-pikalt sahistas oma suuri tiibu vee kohal, viitsimata kõrgemale tõusta. Kuidagi nagu.... majesteetlik oli. Muud sõna ei oska leida...

Õhtud kippusid pidevalt venima varahommikusse, nagu ikka:) Oli seal peres veel teisigi külalisi ja saunakorrad koos veini ja lobaga venisid pikaks. Kuna aga väljas suur suvi ja vara valge, siis isegi minusugune unekott alati varakult ärkvel. Kuna aga hilja magama saadud, siis keha suhteliselt roidunud ja vaja see üles turgutada.
Mida on siis mõistlik teha, kui oled maganud vaid 2,5 tundi? Hea mõte on välja otsida jooksusussid ja minna kell 6.30 hommikul väikesele jooksutiirule. Mõne aja pärast naastes on energiat piisavalt, et terve päev erksana vastu pidada:)
Ja seda räägin mina, kes ma olen alati jooksmist parajaks enesepiinamiseks pidanud... Aga peab tunnistama, et peale Maijooksu olen ma üsna aeg-ajalt lippama sattunud... Kuidagi nagu tuleb vahel säärane isu peale, noh... Aga fakt on ka see, et jooksen ainult ja ainult siis kui kalpsama kisub, vägisi ennast selleks ajada ma ikka veel ei taha:)

Ühesõnaga sai akusid laetud ikka väga korralikult. Hoolimata olematust uneajast. Küll magada jõuab ka muul ajal;) Praegu on vaja võtta viimast.
Vahepeal muidugi arvuti taga nokitsemine ja projektidega seonduv suhtlemine ja halbade teadete edastamine ja muud tobedused, sekka mõned head uudised ja toredad kutsed jne jne jne:) Ehk siis nagu ikka - kõike jagub...

Kui tagasi TLN jõudsin, sain nagu vastu pead. Müra, kiirustamine, lärmakad inimesed, haisevad inimesed kokkusurutult ja üksteisest üle jooksmas, tramm täis lällavaid end krõlliks joonud tüüpe, noortel veri vemmeldamas ja valjuhäälselt tähelepanu nõutamas... Olin täielikus segaduses ja vedasin end kiiresti koju, turvaliste seinte vahele peitu. Phuhh, pääsesin...
Tegelikult ei ole hullu, olen kiire kohanduja ja kohandun iga kord paari päeva jooksul ükskõik siis kuhu ma ka end maha ei toetaks, kuid kui siia "mekasse" naasen, siis esimene ehmatus on alati. Alati, kui naasen mõnest rahulikumast paigast.

Kõige hullem on klienditeeninduse pool. Ei oska harjuda sellega, et müüja ei suhtle meeldivalt vaid paremal juhul väldib pilku ja halvemal juhul urahtab. Või kui liinibussi sisenedes vägisi tahan bussijuhile naeratada ja väljudes head päeva soovides nende tõsiselt jahmunud ja kohmetu naeratuse taban. Kurb ju, et naeratus või hea sõna põhjustavad jahmatust... Millegipärast pealinnast eemal seda täheldanud ei ole...

Järgmine post jaani teemadel:)

Liiga hea, et mitte jagada:)

Herz'i blogist pätsasin:)

Ma teile kirjutan...

Ehk siis vanu võlgu vähendamas ja vahepealsest tibakene päevikut täiendamas.
Oijahh. Millest alustada?
Noh, nagu arvata võiski, oli meie hiljuti rattasõidu taasavastanud iss juba teist aastat järjest Tartu Rattarallil osalemas. Millest tulenevalt krabas maikuu viimasel laupäeval isa kodust kaasa sõiduvarustuse ja ema ning Tallinnast võtsin suuna lõunasse mina.

Kohtumispaik Pärnu. Tahtsime lihtsalt koos lõunastada ja miks mitte teha seda Pärnus, eksole.
Tutvustasin siis vanematele teada-tuntud-kõigi-lemmikut Steffani pizzarestorani ning ei pidanud pettuma ka seekord. Teenindus sattus olema ülisõbralik ja tõeliselt kiire. Valitud pitsa viis minu keele igatahes kusagile neelu sisse ära ja krõbe põhi ajas kadedaks - miks mina nii krõbedat teha ei oska?
Peale söömist tutvusime veel Jõulumäe sportimisvõimalustega ning seejärel suund ööbimispaika Viljandisse, kus tädimees meid ootamas.
Sattus olema Juurovizjooni õhtu ja eks me siis võtsime õlled ette ja asusime hindama:)

Järgmisel varahommikul suund Tartule. Ettevalmistused ja soojendusringid.Ahjaa, tuleb mainida, et iss meil nüüd klubisõitja ja puha:) Käis aga linna peal treenimas ja tehti talle ettepanek klubiga liituda. Nii ta siis on nüüd meil klubis ja treenib koos noorte meestega:D 56-se kohta, kes taasavastas ratta kaks aastat tagasi, üldse mitte paha, kui aus olla;)

Njah, mul iga kord raskusi säärastel üritustel vurrkannina käivat pead ohjata. Säherdune hulk trimmis jalalihaseid, et ..... Huuuuuhhhhh:D "Ilusate koibade väljanäitus" peaks olema ürituse nimeks:)

Nagu alati, oli seegi kord sõitmas igasugu huvitavaid eksemplare:)

Isa stardis ära saadetud, suundusime meie emaga ehtnaiselikult ostlema ja sööma-jooma. Mis sa selle 4 tunni jooksul ikka teed, mil isa Tartus ja Otepääl ja Elvas ja kus iganes veel oma 133-e kilomeetrit väntab:)
Igatahes oli vahva üritus, nii nagu see ikka on olnud:)

Finiš!

Sama teemaga meenub, et Tartu suusamaratonist ma ei olegi kribanud... Aga noh, otse loomulikult olid cheerleaderid (ema ja mina, öfkoors) ka seal kohal ja oi-oi kui külm oli passida ja oodata!!! Paras näpistav ilm sattus olema ja isal suusk ei lipanud nii nagu ta lootis ja seega läks veidi kauem aega kui plaanis oli...

Aga ma nüüd vahepeal olen taaskord ametlikult lolliks läinud ja hakkasin iseseisvalt AutoCad'i õppima... Jube nokitsemine on, kuid tegelikult väga huvitav:) Eks selle omast tarkusest õppimine parajalt ajamahukas ole, kuid samas ei jookse ükski oskus ega ammugi mitte ühegi programmi valdamine mööda külgi maha... Seega hoian endale pöialt, et pea ikka lahti püsiks:)

*****
Viimasel ajal ei suuda üldse enam lugeda millegipärast. Kohe ei saa keskenduda ja alati on vaja nii palju muid mõtteid mõelda ja suhtlemisi suhelda ja toimetamisi toimetada, et raamatutest täitsa kahju kohe. Lugemine ju üks mu vaieldamatuid lemmiktegevusi, kuid ju siis ei ole praegu see periood lihtsalt.
Teine, millesse ei suuda üldse süveneda, on käsitöö. Või siis spetsiifilisemalt just ehte valmistamine, mis muidu jube heaks eneselaadimistegevuseks. Ei ole ideid, ei ole energiat. Ja üleüldse on mul neid natuke liiga palju, eriti kui arvestada, et ma ei kanna peaaegu kunagi ehteid. Mille kuramuse pärast ma siis olen kulutanud palju-palju tuhandeid rahasid materjali ostule ja muudkui vorpinud neid sahtlisse teha? Mõningad kodanikud (üllataval kombel just meesolevused...) on soovitanud ää müüa. Et säiligu siis tegemisrõõm ja materjali ostukulu saaks tagasi teenitud. Aga mina ei tea - mille pagana pärast peaks keegi tahtma minu sünnitisi tarbida, kui kõik kohad säärast nodi täis?
Vaatab, kui need juba mu elamist koormama hakkavad, siis tuleb miskine veebipood tekitada ja ehk siis saab kellelgi ka nende tarvitamisest rõõmu olema.

Igatahes jah, kõik mis nõuab praegu veidikene rohkem ajamahukat süvenemist, on raskendatud. Tea kas lähenev suvi süüdi või lihtsalt pea põhjalikult pulki täis.....

*****
Elan maja kõrgeimal, viiendal korrusel. Ja paistab, et keegi linnuke on mu rõdul sirtsutamas käinud, kuna keset rõdu õitseb üksik lilleke:) Betoonipraost ennast välja pressinud ja nii ta poosetab seal uhkes üksinduses:) Mul kohe hea meel, kuna see aasta olin laiskelajas ega istutanud rõdule miskit. Loodus tegi ise omad korrektiivid siis:)

Vahetevahel käitun ma omaenese keha suhtes tõeliselt õrnalt ja naiselikult. Näiteks huult kampsuni luku vahele kinni tõmmates... Korduvalt.
Karjuda ka ei saa, siis läheb veel rohkem pingesse... Valust sisisedes ja vääneldes vabastad huule luku vahelt ja siis imestad, miks ohatis jälle kord end su palgele istutab. Ja siis valab R õli tulle teraval toonil esitatud küsimusega: "Kust selle said? Suudlemisest?" Ma saan aru küll, et mõnu ja valu annab segada ja puha, kuid antud kontekstis ei sobitu need kaks küll üldse mitte...

Ükspäev, kui A-l olid omad toimetamised, jalutasin mina pisikese LL-iga Kalamaja avastades. Mõtlen seal omi mõtteid, kui märkan pisikest koera vastu jalutamas. Jälgisin naeruselt koera toimetamisi ega pannud rihma otsas olevat koeraomanikku tähelegi mitte. Jõudsin vaid fikseerida, et selline naistelemmiku tüüpi tegelane ja seetõttu minu edasine huvi välistatud. Korraga kostub kõlav "Tere!" ja minu tõrjuv reaktsioon kulutas lausa mitu head sekundit, enne kui ajusse jõudis äratundmine. Tegu vana klassivennaga:)))

Klassivend vaatas mind suhteliselt üllatunult, kuna möödunud suvel kohtusime klassikokkutulekul. Tollal arutlesime, et kohalolnutest on lasteta vaid kaks poissi ja kaks tüdrukut ja meie olime neist just nood 1 ja 1. Ja nüüd siis jalutan mina veidi peale aastase lapsega kesk hubaseid agulitänavaid. Isegi lasteta mehe ajus jõudis matemaatiline tehe uskumatust väljendada ja see küsiv pilk ta silmis oli lihtsalt liiga hea, et seda mitte siinsesse päevikusse talletada:)

*****
Kui lastest veel rääkida, siis hämmastusin Musumäel enesel silmad krõlli... Nimelt oli seal rühm pägalikke, kes vist algklassides. Koos õpetajaga. Ja teevad siis viktoriini moodi asja või ma ei teagi mida, kuid üle laste sädina kostub valjul häälel õpetaja küsimus: "Nii, ja millisel aadressil asub vanalinna St. Patrick'u pubi?"

Ahjaa, ma nüüd olen muideks meelitatud ja puha:) Sääraseid olukordi, kus tänaval juurde astutakse, et tutvuda, pole viimastel aastatel enam olnud:) Kuni möödunud nädalani:D
Asjatasin omi käike teha ja panin tähele, et üks noorepoolne mees liigub sarnast trajektoori mööda. Kuniks siis julguse kokku võttis ja tutvuma tuli:D:D:D Olin piisavalt üllatunud/hämmelduses ja viisaka inimesena vahetasin ka paar lauset, kuid oma telefoninumbrit jagama siiski ei soostunud... Teatasin, et mul kiire ja pagesin sealt kabjaplaginal:) Aga terve õhtu oli totakas irve näol:D Nii vähe ongi vaja vanaeide säramalöömiseks:)

*****
Nonii, kokkuvõtteks... Mida ma siis nüüd kirjutasin ka? Tegelikult ju mitte midagi:D
Peaks hoopistükkis paar sõna oma hiljutisest tiirutamisest kribama, enne kui uuesti minema tuhisen:) Ehk järgmises postis, kui vahepeale jälle mõnd augutäidet/huumoripostitust siia ei paiguta.

Suve tahaks... Siukest, kus jälle lahtist kingakest kanda ja päike palgeid nooliks...

Soohuumorit

Leidsin draftidest 2009 märtsi kuupäevaga postitamise ootele pandud pisikese naljaloo. Mis ta seal ikka tohletab, olgu parem üles laetud:)
Tead ju, et hispaania keeles on nimisõnad kas mees või naissoost?

Aga sõna "arvuti" kohta pole veel otsustatud, kas see on mees- või naissoost...
Ühel keeltekursusel pandi poisid ja tüdrukud eraldi rühmadesse ja lasti neil otsustada, kas see peaks olema mees- või naissoost ning oma otsust põhjendama.

Mehed otsustasid, et arvuti peab kindlasti olema naissoost "la computadora", sest:

1. Tema sisemist loogikat ei mõista keegi peale tema looja
2. Seda keelt, mida ta kasutab teiste arvutitega suhtlemiseks, ei mõista mitte keegi muu
3. Iga sinu pisimgi viga salvestub püsimällu, kust seda vajalikul hetkel kätte saab
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et vähemalt pool palka kulub tema lisavidinate peale.

Naised aga jõudsid otsusele, et arvuti on mõistagi meessoost, "el computador" või "el ordenador", sest:

1. Ta teeb kõike, mida soovid, kui vaid oskad õigele nupule vajutada
2. Temas on tohutul hulgal seosetut informatsiooni, aga oma peaga mõtelda ikka ei oska
3. Ta on mõeldud sinu elu kergendamiseks, aga vähemalt pool aega ta teeb seda raskemaks
4. Niipea kui oled ühe endale välja valinud, saab selgeks, et oleks sa natuke kauem oodanud, oleksid parema mudeli saanud.

Tuul

Siuke ilm täna mu akende taga....
Hommikust saadik sompus ja tatine ja tuul möllab kui maruline.
Aga midagi ei ole teha - väljas olles mulle säärane ilm täitsa meeldib. Toast paistab nõme, kuid selle keskel on hea... Kuidagi hirmus puhastav.
Käisin ka täna ilma püüdmas, kuid kahjuks linnas ei ole tunne üldse sama. Selleks, et säärasest ilmast jõudu ammutada, peab olema keset loodust ja tingimata inimtühjalt. Kirtsus nägudega sätitud soenguid hoida püüdvad ja külg ees kulgevad kodanikud võtavad võime ilma sisse pugeda. Empaatilise inimesena ma ju märkan neid paratamatult...

Kui tuul tormab, siis mina hingan. Nägu vastu tuult ja kopsud valla. Inimtühjas paigas ajaks käed avali ja keerleks tuulega kaasa, pakatav rõõm naerusest rinnast välja pressimas. Sprindiks taganttuult ja jookseks end kiire sööstuga hingetuks. Või võtaks oma hiiglasuure ja tugeva vihmavarju ning teeks Mary Poppinsi hüppeid... Polegi neid enam mitu head aastat praktiseerinud, kuna kainele mõistusele tundub säärane teguviis äärmiselt totter:)

Aga jah, kesk asustust ei saa seda nautida. Tuule nautimiseks on parim paik üks inimtühi rannaäärne poolsaare tipp kodusaarel. Siin, linnas, ajab aga tuul juuksed suhu ja riided laperdama ja üleüldse ...
Noh, ei saa hetkel nautida, siis ei saa:) Igatsusest kribada ju ikka võib:)

Selle asemel siis jätkan eilset pildipanga sorteerimist (no ikka ilmselgelt liiiiiga palju on igasugu pilte mu arvutis!), maiustan äsja ahjust tulnud kontide küljest sulavaks küpsenud kanaga, kõrval tavapärane kohvinarkomaani kuum tassitäis ning plaadimängijast kostmas chill Thievery Corporation. Isegi kassid ei kargle - magavad terve päeva kui ilmamõjulased kunagi:)

Vahepeal küürakil istumisest tüdinud keha sirutamiseks vaja erinevaid kleite selga passida. Nädala pärast pulma minek ja dresscode olevat mitte liiga pidulik, pigem mõnusat äraolemist võimaldav. Ja püüa siis klapitada end ilmaga, kaaslasega, peo iseloomuga ja enda võimaliku kleiditujuga. Sest ega siis iga päev end samas kleidis hästi tunne, eksole:)
Keeruline... :D

Lihtsalt nostalgialainel

Olen siin umbes kolme ja poolene...
Mäletan, kui seda pilti tehti. Kuidas sätiti meid elutoa seina äärde seisma ja kuidas vend plehku panna tahtis. Ja seda valget kleidikest, mis oli villane ja imepehme... Ja meeldis mulle hirmsasti, kuid olin häiritud selle lühidusest...

Tänane plädisev vihmasabin akna taga ajab fotosid korrastama. Õnneks tänased käigud on käidud ja kiiremad toimetamised toimetatud, nii et nüüd saab mõnuga aurava kohvitassi taga istuda ja fotopanka sorteerida... Täitsa mõnus kohe:)

Tibakene kärsanud kiun

Ma olen niiiiiii väsinud kogu aeg...
Kui ajaliselt võimalik, siis peale lõunat üks kiire uinak. Kui ei, siis õhtul. Ja kummalisel kombel ööund see grammi eest ka ei mõjuta.
See on see, kui sebid mitut erinevat teemat asjatada ja nagu ikka, kipuvad asjad ajaliselt hunnikusse jooksma. Praegu lihtsalt jälle see hunniku periood. Natukene vaja erinevaid tööprojekte sebida, eraelu on paras ameerika mäed ja samal ajal lahenduste otsimine, kõikvõimaliku korraldamine, tuleviku osas miskiste käikude/otsuste kaalumine jne jne jne....
Kõik eraldi käsitletuna täiesti hallatavad, kokku joostes aga....

Nimekirjad toimetamist vajavaga kuhjuvad kuidagi kahtlaselt lauanurgale ja hoolimata ridade mahakriipsutamisest ("tehtud!") hakkab tekkima kahtlus lipikute paljunemisvõimest...
Huhh...

Lisaks asjalik olemistele on viimasesse kuusse sattunud kuidagi palju ringisõitmist. Erinevas Eesti otsas iga natukese aja tagant. Mis iseenesest on puhas rõõm, kuid eks emotsioonid väsitavad ja neil aegadel kipub see va ööuni 3-5-tunniseks jääma... Ja kui ikka mitmeid öid sedaviisi järjest, hakkab see lõpuks kurnama hoolimata kõigest toredast, mis sellega kaasneb...

Igatahes jah, nüüd olen ma oma järjekordsetelt tiirutamistelt tagasi päälinnas ja püsin siin lausa nädalapäevad:D Seega usutavasti jõuan mõnest avaldamist võimaldavast teemast ka kribada. Muidu mis päevik see siin siis on, eksole:)

Potimurest kohtinguni

Kes teab kuidas põhja kõrbenud piima potist kätte saab?
Jap, suutsin üle 20a piima põhja kõrvetada... Ja nüüd üks mu lemmikpottidest on pruuni koorikuga. Leota palju tahad - ära ei tule. Kas on keegi, kes teab kedagi, kes teab mõnda nippi? Pott on siuke puutetundlik kah veel ehk siis seest selle musta värvi kattega, mida iga asjaga kraapima ei lähe...Ei taha potti minema visata, noh!

Ma ei ole just suur kommisõber ehk siis poes ei tule mulle kunagi meelde, et võiks kommi osta. Küll aga naudin ma isetehtud komme:) Misiganes variandis siis. Eks sellega ole nii, et miskise retsepti võtad põhjaks ja siis leiutad vastavalt maitsele juurde... Ja neid võin ma koguni paar-kolm tükki päevas ka ise ära süüa ja puha:) Ikka kuidagi teine mekk asjal juures...
Viimased said siuksed:

Aga tegelikult on tänase sissekande peamiseks põhjuseks soov jagada minu sõbranna A vägitükki kohtingumaastikul.
Vähe sellest, et ta satub vahel ikka tõsiselt koomiliste tegelaste otsa, sai ta mõni aeg tagasi ka ise tõelise šedöövriga hakkama. Küsisin ilusasti luba seika teiega jagada ja jagamisele ta nüüd tuleb:D
Käis siis kohtingul tüübiga, kes tundus igati viks ja viisakas ja jutustavad... Jõuavad järjega koduloomadeni ja kuidagi läheb jutt kassidele. A veel mainib mind, et mul kaks kassi ja kuna isased, siis kaklevad omavahel jmt.
Selle peale vastab kohtingukaaslane, et tal pole kasse vajagi, tal kaks koerpoissi. A veel mõtleb, et imelik, oma koeri nii kutsuda... Aga noh, see selge, et isased. Kuna A enda koer just mõni aeg tagasi 14-aastasena suri, siis uurib edasi, et kui vanad. 13 ja 6. A siis omas sõiduvees arutleb edasi, et ju nad siis ikka veidi kaklevad ka omavahel (noogutus) ja see 13-aastane on juba ikka väga vana, tal hakkavad hambad lagunema ja varsti võib ära ka surra... Kohtingukaaslasel silmad hämmastusest punnis..... Tuli välja, et tüüp oma poegadest rääkis:D:D:D
Selles valguses võib tõepoolest silmi punnitama ajada, kui tips üle laua seletab, kuidas tollele 13-aastasel juba hambad lagunevad ja kaugel see surmgi enam on:D
Aga no ega ei vii ju otsi kokku, kui hetk tagasi on räägitud koduloomadest... Inimlik viga mu meelest:D
Mina igatahes seda ette kujutades naersin omal pisarad jooksma:)