Sellisest materjalist divaanet ma polegi varem kohanud

Kuidagi jube odav see Jyski diivan. Ma mõtsi, et nimet materjal võiks vähe eksklusiivsem olla, kuid ju siis oli hulgi käes:D

Liiri-lõõri

Kui autoga sõidan (üksi olles, öf koors), kipun ma laulma. Ikka kohe valjusti ja põhjalikult. Töölt tulles enamasti terve tee. Kui sõnad meelest lähevad, siis leiutan ise midagi asemele või joigun niisama.
Mingil kummalisel põhjusel aga tõuseb sünkroonis häälega alati ka kiirus. Kui muidu olen siin elades õppinud mõistlikuks sõitjaks, siis laulmise taustaks on jalg ikka päris pulk all. Sirge ja jäik.

Täna tabas mind arusaamine.
Sõitsin kodu poole, kuu oli kui ülepannikook taevas ja lauldes (samahästi võiks öelda, et kuu poole ulgudes) sain aru, et kiirus tõuseb sünkroonis keha piinlikkustundest kangestumisega.
See on ju ikka nii, et midagi piinlikku kuuldes kisub kere krampi. Minul vähemasti küll:) Nii et nüüd on siis selge - kui mul on kuhugi kiire, pean ma laulma...

Aga homme hommikul ma magan:) Votnii! Lähen hiljem tööle. Ei kujuta ettegi, mida hommikuga peale hakkan... Okei, magan, eksole. Aga edasi? Tean, söön hommikust:D Seda ei jõua enamikel hommikutel, seega... Ja tõenäoliselt lihtsalt vedelen. Midagi tegemata.
Praegu seevastu hakkan tööd tegema. Kui valge tobuke mu süles seda võimaldab. Tudub siin nurrudes minu ja läpaka vahel, kõik neli käppa püsti. Ei ole just innustav...

Ahjaa, Pire, su meilile reageerides (kuna huvi võib laiem olla:D) - ei, ma ei ole titeootel:D:D:D Hoolimata sellest, et mu postitused on nii "sensuks" muutunud:) Mismõttes sensuks??? Arumaivõi:)

Täna...

... toimus mul atesteerimine.
Pffffffff................ Ja toss välja.
Aga vähemasti on põhjust täna veini juua ja kergendust tunda:)
Kui saab kergenduseks pidada tõsiasja, et olen sügavalt häiritud faktist, et maksimaalsest tulemusest jäi mind lahutama üks (ÜKS!!!) mittetäielikult õige vastus. Ehk siis vastus koosnes kahest osast, millest üks oli õige ja teise juures kahtlesin ja jätsin jaatava linnukese panemata.
Ehk siis... oleksin ma oma vastuste juures veidi vähemtempokas olnud, oleksin võinud saada haruldase 100%... Njah, ise olen raspeldis!

Aga päev oli karm. Üks oluline töötaja jäi haige lapsega koju ning see tähendas minu ootamatut vetteviskamist. Tema kriitiliste tööülesannete katmist siis. Lisaks enda omadele. Ja lisaks teadmisele, et pealik on saabumas meid hindama ja minu atesteerimist jälgima.
Ehk siis jah, tänane päev oli hull. Mitmes-mitmes erinevas mõttes. Ja siis saada teada, et oleme õigel teel ning meiega ollakse rahul. Et me oleme head. :) Ja me oleme, ma tean:) Seda kinnitavad hämmastusega kõik, kes teemaga kursis:D Ja see on jube hea tunne. Teada, et teen midagi hästi. Et teen hästi hoolimata piiratud võimalustest. Annab jõudu edasi minna. Ja pingelistel päevadel, nagu nt täna, juba 6.30 tööle minna. Ja õhtul, peale peaaegu harukordse tulemuse saamist tulla koju ja suutmata süüagi, edvistada kellegi olulise säravate silmade paistel, hoida süles kaisunurruseid kasse ja avada punane vein. Ja tõenäoliselt juba varsti kukkuda kui niidetult unedemaale. Et homme taas säravi silmi tööpostile suunduda.
Et siis jah, kesse ikka koera saba kergitab kui mitte ise, eksole:) Aga tegelikult ka, kergendus on metsik.

Tundub, et viimasel ajal ma muust enam kui tööst ei kirjutagi. Ikka lendab servast sisse. Aga eks mul on endiselt veel sisseelamine käsil ning mõtted enamasti seal kus nad on. Mis teha.
Vahepeal on veidike muud elu ka, kuid selle kirjeldamiseni kohe kuidagi ei jõua:) Tahaks kirjutada lõbusatest seikadest ja pilte loodusest üles lappida, kuid veel ei jaksa. Aga ükspäev ikka:)

Sõltumine "elementaarsest"

Arginädala lõpu vallutas torm, nagu paljud mäletavad.
Meil ka männid kriiskasid hoovis ning öösel langes puid raginal metsa. Korstnas ulgus tuul nagu kummitus ning kassid jõllitasid hämmingus näoga soemüüri suunas.

Mitmed paigad Eestis olid elektrita. Nii ka meie. Õhtul kella 19 ajal lahkus me juurest pisikese plaksuga ning tagasi ilmus alles järgmisel õhtul.
"Pärapõrgus" elades hakkad olukordi aga teisiti hindama millegipärast. Stoilise rahuga, kuna ega midagi tegelikult ju seisma jäänud. Nii võtsime ka meie asja rahulikult ning tegime pliidi alla tule, kustkaudu saime sooja, süüa ning kuuma vett. Küünlad põlema ja romantika missugune. Toad olid mõnusalt soojad, kummalgi polnud võimalustki internetis aega "raisata" ning seltskond ja väike vein aja täitmiseks sobisid nii hästi, et pliidil valminud riisisroog jäigi söömata:D Ununes, noh...

Ainsaks mureks oli, et reede hommikul vara pidime hakkama Saaremaale sõitma. Tavaar kõik pakkimata ning püüa sa seal pimedas taskulampide ja küünalde valgel kõike lennult hoomata. Aga noh, mis seal's ikka:) Saime hakkama ja kõik vajalik kaasas.
Küll aga oli tee saarde seekord pikk ja aeglane. Varahommikune pime tee oli täis murdunud puid ning püüa siis sõita, eksole. Kordamööda käivad uniseid hommikureisulisi ehmatamas suured keset teed laiutavad puud ning üle tee kas siis vudivad, kalpsavad, jooksvad või jalutavad metsloomad.

Saares oli hea nagu alati:) Aga ka neil seal oli öösel elekter ära olnud... Kuigi, nemad said enda jao kiiremini tagasi kui meie:) Ja isal on sellisteks puhkudeks generaator hangitud. Peame meiegi selle peale mõtlema tulevikus, kuna ilmselgelt ei jää see viimaseks "pimenduseks".

See pani aga mõtlema tähelepanelikumalt arenenud riikide elanike sõltuvusest elektrist. Mis kõik jääb suurte katkestuste ajal tegemata/olemata ning millised suuremat sorti paanikad/kriisid sellest sündida võivad. Alustades väikestest majapidamisüksustest ja lõpetades infrastruktuuriga. Julm, päris julm...

Aga jah, meil oli õnneks teadmine ohust olemas ning sellest tulenevad varud ja käitumisjuhised ning Saares oli lõbus ja armas olemine:) Täpselt nagu alati:)))

Olllaalllaaaa:)))

Thela tegi ökoloogilise jalajälje testi. Olen ka kunagi seda teinud ja kuna tulemus ei meeldinud, siis valisin variandiks tulemus ära unustada.
Täna mõtlesin innustust saades, et teeks uuesti:) Ja oppadii.... sain tulemuseks 1,95 globaalset hektarit aastas:D Mis tähendab, et kui kõik elaksid samamoodi, peaks inimeste käsutuses olema 0,94 meie maakera:)
Huhh.... Nüüd pole muud, kui oma lille- ja putukalapse ajus hoida see pilt aktiivsena ja püüda teha nii, et minust olenevalt see jälg ei suureneks... Kui, siis vaid natukene...

Tänane jagunemine:
kodu - 0,73 gha ehk 37,3%
transport - 0,57 gha ehk 29,2%
kaubad ja teenused - 0,49 gha ehk 25,2%
toit ja jook - 0,16 gha ehk 8,3%

Ajast

Aeg on üks naljakas asi. Suhtud temasse mingis eluperioodis ühtemoodi ja teises hoopis teistmoodi. Ja lisaks sellele, et suhtuda aega, tuleb suhtuda ka teistesse sama ajaga suhestujatesse.

Täna hommikul nt mõtlesin, et helistaks E-le ja õnnitleks sünnipäeva puhul. Kuna läks teine just lapsepuhkuselt tagasi tööle (ehk siis äratuskella peale ärkajate hulka), siis peale kannatlikku ootamist tsut peale seitset pidasin igati okeiks helistada. Ise olin tööl juba jupike aega toimetanud ning kuidagi väga tavahommikune meeleolu oli.
Kui aga teisel pool üks häält lahti veel mitterääkinud ja just luugid avanud tegelane kähises, ajas ikka naerma küll:)
Vähemasti ma usun, et mul oli au olla esimene õnnitleja sel hommikul:D:D:D

Endale tundus mulle aga vaid pool tunnikest varem kummaline näha tee ääres hääletajat. Esiti kimasin temast mööda, kuid siis hakkas süda piinama (et kuidas ma jätan ta sinna kottpimedasse öhe järgmist kes-teab-millal-tulevat autot ootama) ning tagurdasin ja korjasin noormehe peale. Hakkas teine pealinna sõitma ja läksin viskasin ta siis bussijaama ära.
Ehk siis pooletunnise vahega tundus mulle kummaline näha hääletajat, kuid ei tundunud kummaline helistada kähisevale E-le.
Aeg sama...

Sama lugu magamisega. Olen terve teadliku elu olnud ööloom. Enne südaööd voodisse naljalt ei saa ning noorena magasin vabadel päevadel lõdvalt 12-13-ni. Nüüd aga, kui ärkan varavaravara, vajub silm enamasti juba kella 21 ajal nii looja, et jube raske on end ärkvel hoida. Samas, kuna olen alles mõni tund tagasi koju jõudnud, tahaks ju ka kodus askeldada ja suhelda ja olla ja vahel ka kaisus mõnd filmi vaadata või siis kasvõi blogisedagi... Vahel võtan miskit lugemiseks, kuid see on kindel unelaks - vähem kui viie minutiga ma selle peale magan:D
Et siis jah, suhtumine aega muutub ajas.

Nüüd vaatan siin seda postitust ja mõtlen, et mida ja miks ma üldse kirjutasin? Avaldada või saata draftidesse, kus ootamas palju avaldamata poste?
Vahel tahaks lihtsalt endale mõned märksõnad salvestada mõne kirjutise kaudu ja ju jääb siis seegi selleks tarbeks:)

Ja veelkord õnnesoovid E-le siinsete poolt:)

Seenelise tapatalgud

Seen, kes vajaks kortsukreemi

Seoses sellega, et nädalavahetusel tekkis ootamatu vaba aeg, otsustasin ma hoopistükkis aega "kasulikult" kulutada ning niisama vedelemisega kahasse loodust nautida (loe: patareisid laadida).
Lõunani magada on minu arginädala graafiku juures üks ütlemata mõnus (ja samahästi kui võimatu) tegevus ning seda eriti peale järjekordset reedel tööl viibitud 13,5-t tundi, kuid arvestades tavaärkamisgraafiku jätkumist tööpäevadel, ei olnud mõistlik säärast lõnki endale lubada.
Nii ma siis püsisin rütmis ning ajasin ka nädalavahel enesele koivad alla juba enne päikesetõusu.
Aga teate, hommikuehas loodus ja kastepiiskades pärlendav maa on ikka puhta võrratud... Lisame siia veel esimesed hallaööd ning hõbedase kasukaga kaetud rohulibled roosakas hommikuvalguses.... ja leiamegi piisavalt põhjust vara ärgata:) Hoolimata sellest, et see on nii pagana raske...
Natuke sai pildistatud see nädalavahe ka ja üritan millaski ka siia üles riputada ühtteist, kuid praegu lihtsalt kisub kiireks - tuduaeg kohe-kohe käes:)

Eile hommikul tekkis mul aga järsku kindel kiiks süüa sirmikuid. See pilt interneedusest

Teate ju neid hiiglasuuri seeni, mida saab vabalt ka otse kübara servast närida või siis paneerida maitsestatud munas ja jahus ning seejärel praadida. Maitseb nagu šnitsel ja seda söövad hoolega ka need, kes muidu end seente mittesööjateks kuulutavad.
Sirmikute hooaeg on tegelikult küll juba läbi, kuid hea tahtmise korral mõne siiski leiab.

Mina kui sirmikute alal võhik, kuid saatanale sõrme andnu, olin võtnud pähe kinnisidee, et just täna õhtul tahan paneeritud sirmikut. Vanamees mokaotsast siis mainis, et aga mine ja korja siis. Kõik kohad ümberkaudu metsas olevat sirmikute kasvukohad. Enne, kui välja astusin, poetas veel, et "vaata siis, et lagemate kohtade peale hoiad, seal kasvavad".
Ok, rebin siis mina oma seenelkäigukummikud jalga ja asun müttama. Kõikvõimalikud lagemad kohad müttan läbi ja vahin kõikvõimalike seentega tõtt (nimeta aga ja küllap ma seda seent ka kohtasin), ainsana puuduvad nimistust aga sirmikud. Käin ja halan üksi metsas, püüdes kusagilgi simikut kohata, kui mida pole, seda pole. Lootusetu.

Poolteist tundi hiljem heliseb telefon. "Kuhu sa kadusid?" "Sirmikuid otsin. Kus krt need lagemad kohad kõik on, mis sirmikutest kubisevad?" Selle peale saan põhjaliku naeru osaliseks. Esiteks on hooaeg läbi, teiseks on sirmikujahtijad seened ammu ära korjanud ja kolmandaks kasvavad nad aastakümneid püsinud metsaheinamaade madalama rohuga paikades. Ehk siis teatud lagendikel ümberkaudsetes metsades. Mis te arvate kas ma jõudsin nende lagendikeni kogu selle aja jooksul?
Tagasi kodus, ajan suu mossi: "Ma ju tahtsin niiväga täna sirmikut"
Selle peale arvatakse, et ehk on võimalik hea õnne korral mulle mõni sirmik leida. Astutakse välja, mina vuta-vuta sabas, tehakse lähimas metsaveeres üks tiir ja ulatatakse mulle mu sirmik. Azoo.... Ok, nii on ju lausa lihtne seenel käia:)

Ei suuda ahvatlusele vastu panna ja näksin jupikeste kaupa juba servast (selline mõnus pähkline maitse ja täiesti toorelt söödav seen), kuid saan siiski end pidama ja paneerin ja praen õhtuse sauna kõrvale:) Oi kurjam kus on hea asi:)))
Järgmine aasta olen targem ja alustan juba suvel oma jahti. See aasta ma lihtsalt ei teadnud veel, millest külma kõhuga mööda käin...


Küll aga sai minust metsas tapamasin.
Ma nimelt olen see lillelaps, kes ei tapa tahtlikult keskit elavat. Väikeste eranditega. Viimastel aastatel käin kalal kalu tapmas (aga see on söögiks) ning lihtsalt tapmishasardist notin prussakaid ja sääski. Ühed on jõleduse tipp ja teised teevad valu. Esimesi olen suutnud nüüdseks juba mitu aastat mitte kohata, teistega võib selline unistus aga soovunelmaks jäädagi.

Eilses metsas lisandus neile aga veel põdrakärbes. Oi see on üks jälk tegelane!!! Vähese lennuvõimega ja otsib muudkui kohta kuhu maanduda. Ja siis hakkab roomama.... Brr!!!
Ma ei saa aru kuidas ma oma senise elu olen saanud ära elada nii, et ma neid elukaid endale teadvustanud ei ole. Alles nüüd nii kuu aega olen ma nende olemasolust teadlik ja see ajab mu hulluks! Esimene kord hakkasin lausa karjuma ja karglema, kui kokkupuude oli...

Need on sellised jubedad kärbselised, kes on kõige küljes kinni ja minema neid ei puhu, ei tõuka, ei nipsuta, ei kratsi. Lamanduvad su külge ja sahmerda siis palju tahad. Ja ronivad. Riiete sisse ja eriti armastavad juuste sees olla.

Iga kord, kui peatud, et mõnd nunnut seenekest pildistada, kuuled kuidas käib põrr ja plõks, põrr ja plõks. Ja üks kärbes teise järel maandub jopel ja alustab ronimist.
Lõpuks sai mul aga paanikast kõrini ning otsustasin neid maha nottima hakata. Et mida nad siis ronivad meie hoovi peale, eksole. Lollike:) Tao palju tahad, pole märkigi, et tüüp sihikindlat edasiroomamist lõpetada kavatseks. Ja mina veel mõtlesin, et mu tapanimistusse on lisandunud kolmas tegelinski...
Ei jäägi muud üle kui koju põgeneda ja oodata põdrakärbeste hooaja lõppu... Igatahes - jubedad!