Aeg on üks naljakas asi. Suhtud temasse mingis eluperioodis ühtemoodi ja teises hoopis teistmoodi. Ja lisaks sellele, et suhtuda aega, tuleb suhtuda ka teistesse sama ajaga suhestujatesse.
Täna hommikul nt mõtlesin, et helistaks E-le ja õnnitleks sünnipäeva puhul. Kuna läks teine just lapsepuhkuselt tagasi tööle (ehk siis äratuskella peale ärkajate hulka), siis peale kannatlikku ootamist tsut peale seitset pidasin igati okeiks helistada. Ise olin tööl juba jupike aega toimetanud ning kuidagi väga tavahommikune meeleolu oli.
Kui aga teisel pool üks häält lahti veel mitterääkinud ja just luugid avanud tegelane kähises, ajas ikka naerma küll:)
Vähemasti ma usun, et mul oli au olla esimene õnnitleja sel hommikul:D:D:D
Endale tundus mulle aga vaid pool tunnikest varem kummaline näha tee ääres hääletajat. Esiti kimasin temast mööda, kuid siis hakkas süda piinama (et kuidas ma jätan ta sinna kottpimedasse öhe järgmist kes-teab-millal-tulevat autot ootama) ning tagurdasin ja korjasin noormehe peale. Hakkas teine pealinna sõitma ja läksin viskasin ta siis bussijaama ära.
Ehk siis pooletunnise vahega tundus mulle kummaline näha hääletajat, kuid ei tundunud kummaline helistada kähisevale E-le.
Aeg sama...
Sama lugu magamisega. Olen terve teadliku elu olnud ööloom. Enne südaööd voodisse naljalt ei saa ning noorena magasin vabadel päevadel lõdvalt 12-13-ni. Nüüd aga, kui ärkan varavaravara, vajub silm enamasti juba kella 21 ajal nii looja, et jube raske on end ärkvel hoida. Samas, kuna olen alles mõni tund tagasi koju jõudnud, tahaks ju ka kodus askeldada ja suhelda ja olla ja vahel ka kaisus mõnd filmi vaadata või siis kasvõi blogisedagi... Vahel võtan miskit lugemiseks, kuid see on kindel unelaks - vähem kui viie minutiga ma selle peale magan:D
Et siis jah, suhtumine aega muutub ajas.
Nüüd vaatan siin seda postitust ja mõtlen, et mida ja miks ma üldse kirjutasin? Avaldada või saata draftidesse, kus ootamas palju avaldamata poste?
Vahel tahaks lihtsalt endale mõned märksõnad salvestada mõne kirjutise kaudu ja ju jääb siis seegi selleks tarbeks:)
Ja veelkord õnnesoovid E-le siinsete poolt:)
6 kommentaari:
Tänan õnnesoovide eest veelkord :)
Ja sa olid jah kõige esimene. Mul just helises äratus ja kui selle olin kinni pannud, helistasid sina. Nii kohe peale ärkamist on tavaliselt õnne jõudnud soovima ainult I, sest ta ju sealsamas kõrval :). Seekord õnnestus sul teda edestada!
:D:D:D
Ma nüüd pole väga veendunud et abikaasa edestamine just kõige viisakam tegevus oleks:D Kuigi... eks ta ole viisakam kui äraunustamine, nagu kunagi ühel aastal juhtus... Oijahh:) Äärmusest äärmusesse:)
Õnneks ei arva ma, et abikaasa peab alati kõiges esimene olema :-)
Olles taas kella poole kolmeni öösel unetuna asemel vähernud (millele järgneb reeglina terve päeb zombilaadset olekut) tunnen siirast kadedust võime üle kohe magama jääda.
Nii tore, et sa siiski kirjutad, ka neid jutte, mis muidu drafts folderisse läheks :) Minul oli laupäevahommikune lugemine (kõik eelmised postid ka :)).
Tubli oled seal ja tahaks väga kuulda kuidas sul läheb ;)
:) Mine teaa, novembris äkki õnnestuks meil taas kõik kokku saada:) Mulle ikka hirrrrrrmsal kombel meeldiks...
Postita kommentaar