Täna...

... toimus mul atesteerimine.
Pffffffff................ Ja toss välja.
Aga vähemasti on põhjust täna veini juua ja kergendust tunda:)
Kui saab kergenduseks pidada tõsiasja, et olen sügavalt häiritud faktist, et maksimaalsest tulemusest jäi mind lahutama üks (ÜKS!!!) mittetäielikult õige vastus. Ehk siis vastus koosnes kahest osast, millest üks oli õige ja teise juures kahtlesin ja jätsin jaatava linnukese panemata.
Ehk siis... oleksin ma oma vastuste juures veidi vähemtempokas olnud, oleksin võinud saada haruldase 100%... Njah, ise olen raspeldis!

Aga päev oli karm. Üks oluline töötaja jäi haige lapsega koju ning see tähendas minu ootamatut vetteviskamist. Tema kriitiliste tööülesannete katmist siis. Lisaks enda omadele. Ja lisaks teadmisele, et pealik on saabumas meid hindama ja minu atesteerimist jälgima.
Ehk siis jah, tänane päev oli hull. Mitmes-mitmes erinevas mõttes. Ja siis saada teada, et oleme õigel teel ning meiega ollakse rahul. Et me oleme head. :) Ja me oleme, ma tean:) Seda kinnitavad hämmastusega kõik, kes teemaga kursis:D Ja see on jube hea tunne. Teada, et teen midagi hästi. Et teen hästi hoolimata piiratud võimalustest. Annab jõudu edasi minna. Ja pingelistel päevadel, nagu nt täna, juba 6.30 tööle minna. Ja õhtul, peale peaaegu harukordse tulemuse saamist tulla koju ja suutmata süüagi, edvistada kellegi olulise säravate silmade paistel, hoida süles kaisunurruseid kasse ja avada punane vein. Ja tõenäoliselt juba varsti kukkuda kui niidetult unedemaale. Et homme taas säravi silmi tööpostile suunduda.
Et siis jah, kesse ikka koera saba kergitab kui mitte ise, eksole:) Aga tegelikult ka, kergendus on metsik.

Tundub, et viimasel ajal ma muust enam kui tööst ei kirjutagi. Ikka lendab servast sisse. Aga eks mul on endiselt veel sisseelamine käsil ning mõtted enamasti seal kus nad on. Mis teha.
Vahepeal on veidike muud elu ka, kuid selle kirjeldamiseni kohe kuidagi ei jõua:) Tahaks kirjutada lõbusatest seikadest ja pilte loodusest üles lappida, kuid veel ei jaksa. Aga ükspäev ikka:)