Enne valge kassi aastat

Veeruari alguses algab Valge Kassi aasta. Kuna meil peres oma valge kass täiesti olemas, siis teen temast taaskord veidi juttu. Mõni lugeja siin jagab mu kirge kasside vastu ja miks siis mitte vaheldust tuua:)

Rööbikust siis jutt.
Rööbu on igavene titt. Sinna pole miskit parata. Juba 3 aastat vana, kuid käitub endiselt nagu kassititt. Ilmselgelt selleks ta jääbki:) Ei mingi kassilikku soliidsust...

Rööbu on väga hea füüsisega. Ehk siis algmaterjal lihastes kiskjaks on temas täiesti olemas. Pikk, sale, kõrgejalgne ja metsiku hüppevõimega. Sihvakas kass, kes kahjuks saab vähe trenni, kuid sellest hoolimata heas vormis:) Ja toakassina ilma hoogu võtmata paigalt kahe meetri kõrgusele hüpata ei ole tema jaoks mingi küsimus. Suvel siin lidus hoogu võttes mööda sirget majaseina teisele korrusele välja...

Mingi küsimus ei ole ka Vidriku kiusamine. Ei saa Vidrik asu - ikka on Rööbu tal kuidagi kukil ja mängu kiskumas. Nii nad siis kallistavad ja pesevad üksteist, järgmisel hetkel suud teineteise karvu täis mööda maad rullumas. Siis jälle pesemine ja nii see ratas veereb. Trall ja tagaajamine käib. Samas verd pole näinud ja kiunumist ka pole kuulda. Vahel kostavad vaid mütsud, kui käpahoobid vastu teise keret kõmisevad.

Ei söö ta praktiliselt midagi. Vahel natuke värsket liha on nõus mekkima, üldiselt aga huvitavad teda vaid krõbinad. Igahommikune konserv kõhu pehmena hoidmiseks läheb ka loosi, kuigi ka sealt tormatakse kurisemise saatel vaid esimesi suutäisi ahmima, hiljem ka oma taldrikutäit Vidrikule järelkoristuseks jättes. Suhelda armastab hirmsamal kombel. Selles osas meenutab veidi siiamlast. Kurr ja näu on pidevad kaaslased. Ja viriseb! Kui Vidrik istutab end maha kuhugi, kuhu tema usub enesel eesõiguse olevat, siis käib ja kaebleb mööda tuba. "Kas te ikka näete kuidas mulle liiga tehakse??? Mis siis et ma seal ei olnud, ma just tatsin sinna minna!"
Seda on lahe vaadata:)

Mina olen aga selle tite jaoks endiselt A ja O. Kui mina kodus, käib mul sabas. Ja nii kui kuhugi istun, on hopsti süles. Ükskõik kui ebamugav või kitsas mu süli mingil põhjusel poleks - temale sellest piisab. Magab või istudes, ise vaevu püsti püsides, kuid peab mu süles olema. Sõtkudes ja nurrudes. Kui palju sõtkub, tekib siuke naljakas laksu all olev pilk:D Vahel magab isegi poolenisti ripakil olles, kuid peaasi, et füüsiline kontakt minuga on olemas:)

Üks koht on tal küll selline, kus ta on nõus minuvabalt magama - kraanikauss... Veider loom, ta otse fännab kraanikaussi:) Kerib end seal kerasse ja tudub...

Tulgu meil kõigil suurepärane Valge Kassi aasta:)

Lapsed on lahedad:)

Niih, Saarest tagasi.

Iga kuu tekitame enestele ühe pikendatud nädalalõpu, et saaksime kvaliteetaega saarekodustega veeta.
Kui muidu satume vahel samal ajal seal viibima koos mu venna perega, siis enam see nii lihtne ei ole - jaanuari alguses kolis vend oma pere Indiasse. Siis pole tarvis pidevalt lennukis elada ja saab väikese neiu kasvamises igapäevaselt osaleda. Ja noh, pole seal häda keskit - hiiglama kõrgel oma aiaga areaalis sellise tüüpilise Eesti maja ruutmeetrites korter... Ja ühtlaselt soe:D

Sedakorda siis olid teised lapsed meie päevi erksamaks muutmas. Nimelt oli meil külas ekskaas oma perega. Noorem poiss alles tita, kuid vanem, kes 5-ne, juba teab mida räägib ning elust ja asjadest arvab. Täitsa rõõm ikka kuulata sellist...
Eriti meeldis mulle hetk, kui pärast õues hange sisse koopa kaevamist ja kelgutamissessiooni hetkeks meie suurde voodisse puhkama heitsime - mina, Vanamees ja väike K. Ja siis vedelevad seal kõrvuti, vahivad lakke ja arutavad maailma asju - naised ja nende ajutine võimatu olemine:D Kokkuvõtteks nentis väikemees, et tema naist ei võta, tema hakkab selle asemel tuletõrjujaks. Otsus oli kõigutamatu.

Üldiselt on tal muidu ka väga selged veendumused. Näiteks küsis keegi, et kus sa vahepeal olid ja selle peale teatati: "Olin üleval toas koos tädi K ja tädi K peremehega" :DDD
Ma nüüd olen ilmselgelt kodulooma staatuses...

Pildid on tehtud jõulude ajal. Nüüdseks on lumi mõneti madalamaks sulanud, kuid siiski veel on mõnedki hanged üle pea. Autode basseinis kindlasti.
Pildil ongi autode "bassein" (koht, mida autode tarbeks tuleb puhtana hoida) ning majatagused hanged:)

Tegelikult on ju kõik hästi

Olen juba mõned päevad kodusel režiimil ehk haiglast väljas. Ja minuga on kõik ok.
Väga armas oli näha, et nii palju on inimestes häid soove. Kes kirjutasid siiasamma, kes helistas, kes smssis, kes saatis kirja. Aitäh teile kõigile, selline teadmine mõjus üllatavalt positiivselt. Ehkki alguses, kui alles kaalusin kas kirjutada teemast või ei, pelgasin, et igasugune tagasiside võib mind pigem ärritada, siis tegelikkuses andis hoopis jõudu. Ja see on hea tunne:)

Eks see säärases mahus privaatsetest asjadest kirjutamine oli paras julgustükk ka mulle endale. Vajas väljapääsu, kuid kas ikka oma hing ja kitsaskohad blogi avalikkusest tulenevalt visata närimiseks ka neile, kes mind just ei armasta (õel irve:D) või säilitada omaenda kujuteldav vähene haavatavus? Kuna aga haavata tahta võivad inimesed olen suutnud oma elust veidi nagu barjääride taha lükata ja minu jaoks usaldusväärseid inimesi on kordades rohkem, siis võtsin riski olla avameelne.

Need on teemad, millest avalikult rääkimine polevat hea maitse. Hea maitsega ma nagunii ei hiilga, seega selles pole muret:) Küll aga loodan ma väga-väga, et kunagi on kellelgi minu emotsioonidest ja läbielamiste kajastusest abi.
Praegu on mind suuresti aidanud pead püsti hoida suhtlemised nendega, kes on sama läbi elanud. Nii mõnigi samuti kordi järjest. Ja sellest hoolimata jätkanud. Neist omakorda on mitmed-mitmed, kel tänaseks õnnepisarad käes ja mitmed, kel endiselt lootust, palju lootust. Ja see julgustab, oi kuidas julgustab. Et ma ei olegi ainus (jajaa, ma tean küll, et sarnaseid juhtumeid on aina enam, kuid kuni nad on anonüümsed, pole neist mulle reaalselt mingit abi), et ma ei peaks end tundma kui mittekõlbulik või mitte-piisavalt-emane. Et tegelikult on meid hulgi ja katki ei ole midagi:)

Seetõttu loodan väga, et kunagi on kellelgi omakorda suur abi sellest, kui leiab minu praeguste hetkede emotsioonid ja näeb, et järjekordsest ebaõnnestumisest hoolimata oli mul julgust jätkata ning jõuda pärale... Kõige ehedam on aga kajastada emotsioonid vahetult, vaheetappides sees olles. Mitte tagantjärele, kui kõik juba heasti:)
Et siis jah, minu panus siuke siis. Ja järgmine kord, kui julgen teemaga uuesti tegelema hakata, läheb kõik hästi:) Või siis ülejärgmine kord. Või sellest järgmine:)
Seni aga võtab vabalt ja veeretab oma eluhernekest vaikselt edasi.

Aga tegelikult ei ole mul kobiseda ikka essugi.
Nimelt haiglas olin millegipärast sees kirurgias. Opiohtne seisund ja siis oli koht ette valmistatud.
Ja seal siis palatikaaslasi vaadates/nendega suheldes sain taaskord kinnitust, et pole mul häda kedagist. Minul on kõik jäsemed alles, mitte nagu mu vastasvoodis oleval naisel, kel paar kuud tagasi lõigati ära üks jalg ja nüüd ei taha haav kokku kasvada. Lisaks harjumine uue olukorraga.
Mind ootas kodus Vanamees, kes oma sellesisulises abituses igatses vaid seda, et mind koju tuua ja tema saaks minu eest edasi hoolitseda. Mitte nagu imeilusal tütarlapsel, kes oli tulnud koos boyfriendiga Itaaliast Eestisse käima (paariaastane suhe), sattunud haiglasse ja haiglas olles saanud teada, et italiano oli tutvunud kellegi teisega ja tolle juurde läinud, jättes tütarlapse terveks ööpäevaks täielikku teadmatusse mis kes kus ja kuidas. Minu jaoks alatuse musternäidis.
Mina tegelesin vaid 6-nädalase tegelase leinamisega, kui mu kõrvalvoodisse toodi noor ülikõhn tütarlaps, kelle mitmekuune rasedus oli pidevas ohus, kuna emakas ei suuda loodet kinni pidada ja võib-olla tuleb emakas lihtsalt kinni õmmelda. Elada pidevalt teadmisega, et midagi võib juhtuda...

Mul on siiski väga hästi läinud, kõigest hoolimata:)
Eriti veel seetõttu, et kodus saab südamerahus magada:) Mitte nagu haiglas, kus viimane öö oli kaheldava väärtusega, kui kaks sapiopikat tänu haavale vaid selili magada said ja siis terve öö norskamises kaanonit panid. Õnneks päästsid olukorra vatipadjad, millest andis enam-vähem ok kõrvatropid keerutada:)
Ja kodus olen ma maganud, oi-oi kui palju olen maganud:D

Igal oma rist kanda

Reede õhtul algasid valud. Päris asjalikud. Teadsin, et midagi on väga valesti, kuid tööl euro tulekuga seonduvalt ülikiire aeg ning vedasin end veel ka laupäeval pooleks päevaks tööle.
Valud läksid aina hullemaks. Näost valge ja valude käes iga natukese aja tagant silmi kinni surudes ja vaikselt ägisedes toimetasin oma toimetamised ära.
Koju sõites tekkis tunne, et jalg läheb alt. Just see, mis gaasi ja piduriga mängib. Ei suuda liigutada teist enam... Tee on libe ka, kuid vaja end koju vedada. Oli tunne, et saan hakkama. Saingi, jõudsin kangena koju.
Valu oli läinud selliseks, et tahaks oksendada. Valust, mitte südamepahast.

Kodus vaatas Vanamees murelikult paar hetke mu väänlemist, misjärel minu protestist hoolimata vedas mu autosse ja algas sõit maakonna haiglasse.
Jep, nagu ka ise valude käes vääneldes olin oletanud - emakaväline rasedus.

Nüüd on siis see kah kogetud. Täiskomplekt - aastal 2000 rasduse katkemine, aastal 2005 peetumine koos järgnenud puhastusega ja nüüd siis emakaväline.
Minu rist, mida kanda, minu Kolgata tee, mida käia.
Kui juba kogemuste kogumiseks on läinud, siis kas võiks paluda veel ühe huvitava kogemuse sel teemal? Nimelt sellise, kus tulemuseks on õnnepisaraid põhjustav sünnitus?

Arst maakonnahaiglas sattus olema väga hooliv ja oma võimalustest teadlik olev. Teadis, et võimalused ravimiseks on küll olemas, kuid kindlasti mitte nii head kui suures haiglas ja analüüside ja hormoonide igapäevane jälgimine suures haiglas operatiivsemad. Nii siis jäeti mind koheselt sisse ja pandi tilguti alla. Valud võeti süstiga maha. Keset ööd, kui süsti mõju oli möödas ja mõtlesin, et suren valu kätte, taarusin küürakil järgmist doosi saama ja siis magasin hommikuni sügavalt. Võimalik, et seal oli ka unerohi mängus, liig sügav uni oli.

Järgmiseks varahommikuks oli mulle organiseeritud vastuvõtt suurde haiglasse. Polegi varem nii mugavalt tunde autos viibinud - voodis pikali ja inimesed ümber askeldamas, et "kuidas sa end tunned, ega ei valuta, kas on vaja uut süsti, kas kohendan tekki" jne jne jne. Aga see, kuidas kiirabijuhid kimavad, on ikka karm küll...
Ärasõidul muutus silm hetkeks niiskeks. Mul ju hea kujutlusvõime ja siis kujutasin ette, kuidas Vanamehel võib seal varahommikuses pimeduses haigla ees üksi seistes tühi tunne sisse tulla, kui kiirabiauto tuled aina kaugenevad ja auto hääle vaibudes jääb alles vaid vaikus... Nigu filmis, noh:) Mina ja mu kujutlusvõime:D

Igatahes vastuvõtt oli suure haigla kohta oodatust inimlikum ja soojem. Minu arsti isiklik tuttav oli kurssi viidud ja oli end vabal päeval kohale vedanud mind vastu võtma. See oli meeldiv ning hoolimata sellest, et tegemist on haiglatega, pole ma kordagi hirmu tundnud. Võib-olla on asi ka selles, et olen üsna apaatne. Emotsioonid sel teemal on suuresti juba läbi elatud ja tulnud on leppimine ja ükskõiksus. On mis on.

Igatahes pühapäeva suures osas magasin maha, kuna taaskord valuvaigistite mõju all ning lisaks jälle tilgad. Kui laupäeval tilgutati minusse koos ravimitega liiter vedelikku, siis pühapäevane annus oli 2 liitrit. Krt, 6 tundi vedele vooliku otsas ja kui vaja kuskile minna (kasvõi pissile, kuna vedelikku ju palju), siis tassi aga statiivi kaasas. Mina ja mu lahutamatu voolikutoru:) Ütleme, nii, et vetsus käia ei ole selle agregaadiga kuigi lihtne:)

Vihkan igasugu torkimisi, nüüd on aga kõik kohad ära täksitud. Mitmed verevõtukohad, keha täis süstlajälgi ning päevi sees istunud kanüül. Iga mõne aja tagant käib keegi midagi uurimas, keegi kutsub analüüsidele jne... Võehh! Aga noh, las siis olla. On vaja ses torkimisrallis olla, siis on vaja.

Aga suurde haiglasse toodi jah seetõttu, et kuna tegu 6-nädalase tegelasega, kes istub munajuhas (õnn, et mitte munasarjas, see oleks veel karmim variant), siis on oht, et miski hetk lõhkeb. Ja siis on vaja kiirelt lõigata. Lisaks võib immitseda ka lõhkemata kujul juha otsast verd kõhuõõnde ning siis samuti oppi tarvis.

Siin tehti siis koheselt edasist arengut pärssiv süst ja nüüd loodetakse, et kui elutegevus on seiskunud, siis mingi aja jooksul (oletuslikult nädal kuni paar kuud) keha suudab selle enda poolt kahandatud eluta olevuse hüljata ning kõik jätkub tavapäraselt.

Tänahommikune ultraheli kinnitas eilse süsti mõjukust (elutegevuse märgid puuduvad) ja kõhuõõnes oleva lahtise vere hulk on nii väike, et see imendub kehasse ise tagasi. Kuna aga vaja veel jälgida, et rasedushormoon on hakanud kehas vähenema ja et kindlalt elutegevust ei ole, siis täna mind veel välja ei lastud. Hoiavad ööpäeva veel, jälgivad ja kui on suht kindel, et oppi pole vaja, siis on loota, et homme saan koju:)

Kiiremad tööasjad saan õnneks telefonitsi aetud ja eks ma seni siis vedelen. Tegevusetult...
Selle asemel jälgin siin elu ehk kuulan lugusid, kuidas igal palatikaaslasel on oma draama. Njah, mul on elus siiski väga hästi läinud, hoolimata minu ristist turjal. Sest minu rist ei ole täna siiski veel lõplik, mul on veel lootust. Hoolimata sellest, et vahepeal on olnud viljatusravi protseduurid ja pidev ebaõnnestumine, tabletid ja süstid ja ikka ja jälle ebaõnnestumine. Mind julgustab kasvõi teadmine, et praegu ei olnud tegemist ühegi toetava raviga vaid kõik käis oma loomulikku rada ja näe, näkkaski:) Kinnitus küll tiba valesse kohta, kuid vähemasti näkkas:) Seega on olemas võimalus, et kunagi saan ka mina oma õnnepisarad:)

Miski mind siiski ka veidike lõbustas - nimelt see, kuidas Vanamees mul kotti pakkis.
Koostasin nimekirja oma vajadustest ja lisaks ta siis oletas veel üht-teist juurde. Kui palusin tal loendada, et mida ta täpselt kotti pakkis ja kas on vaja muudatusi, siis muuhulgas loendas minu üllatuseks ka küünelaki eemaldaja:D Mul polnud haiglasse tulles isegi mitte küüned lakitud, kuid ju ta pidas seda vedelikku kuidagi väga minuga kokkukäivaks:)

Njah, ma siis nüüd vedelen siin endasi...