Tegelikult on ju kõik hästi

Olen juba mõned päevad kodusel režiimil ehk haiglast väljas. Ja minuga on kõik ok.
Väga armas oli näha, et nii palju on inimestes häid soove. Kes kirjutasid siiasamma, kes helistas, kes smssis, kes saatis kirja. Aitäh teile kõigile, selline teadmine mõjus üllatavalt positiivselt. Ehkki alguses, kui alles kaalusin kas kirjutada teemast või ei, pelgasin, et igasugune tagasiside võib mind pigem ärritada, siis tegelikkuses andis hoopis jõudu. Ja see on hea tunne:)

Eks see säärases mahus privaatsetest asjadest kirjutamine oli paras julgustükk ka mulle endale. Vajas väljapääsu, kuid kas ikka oma hing ja kitsaskohad blogi avalikkusest tulenevalt visata närimiseks ka neile, kes mind just ei armasta (õel irve:D) või säilitada omaenda kujuteldav vähene haavatavus? Kuna aga haavata tahta võivad inimesed olen suutnud oma elust veidi nagu barjääride taha lükata ja minu jaoks usaldusväärseid inimesi on kordades rohkem, siis võtsin riski olla avameelne.

Need on teemad, millest avalikult rääkimine polevat hea maitse. Hea maitsega ma nagunii ei hiilga, seega selles pole muret:) Küll aga loodan ma väga-väga, et kunagi on kellelgi minu emotsioonidest ja läbielamiste kajastusest abi.
Praegu on mind suuresti aidanud pead püsti hoida suhtlemised nendega, kes on sama läbi elanud. Nii mõnigi samuti kordi järjest. Ja sellest hoolimata jätkanud. Neist omakorda on mitmed-mitmed, kel tänaseks õnnepisarad käes ja mitmed, kel endiselt lootust, palju lootust. Ja see julgustab, oi kuidas julgustab. Et ma ei olegi ainus (jajaa, ma tean küll, et sarnaseid juhtumeid on aina enam, kuid kuni nad on anonüümsed, pole neist mulle reaalselt mingit abi), et ma ei peaks end tundma kui mittekõlbulik või mitte-piisavalt-emane. Et tegelikult on meid hulgi ja katki ei ole midagi:)

Seetõttu loodan väga, et kunagi on kellelgi omakorda suur abi sellest, kui leiab minu praeguste hetkede emotsioonid ja näeb, et järjekordsest ebaõnnestumisest hoolimata oli mul julgust jätkata ning jõuda pärale... Kõige ehedam on aga kajastada emotsioonid vahetult, vaheetappides sees olles. Mitte tagantjärele, kui kõik juba heasti:)
Et siis jah, minu panus siuke siis. Ja järgmine kord, kui julgen teemaga uuesti tegelema hakata, läheb kõik hästi:) Või siis ülejärgmine kord. Või sellest järgmine:)
Seni aga võtab vabalt ja veeretab oma eluhernekest vaikselt edasi.

Aga tegelikult ei ole mul kobiseda ikka essugi.
Nimelt haiglas olin millegipärast sees kirurgias. Opiohtne seisund ja siis oli koht ette valmistatud.
Ja seal siis palatikaaslasi vaadates/nendega suheldes sain taaskord kinnitust, et pole mul häda kedagist. Minul on kõik jäsemed alles, mitte nagu mu vastasvoodis oleval naisel, kel paar kuud tagasi lõigati ära üks jalg ja nüüd ei taha haav kokku kasvada. Lisaks harjumine uue olukorraga.
Mind ootas kodus Vanamees, kes oma sellesisulises abituses igatses vaid seda, et mind koju tuua ja tema saaks minu eest edasi hoolitseda. Mitte nagu imeilusal tütarlapsel, kes oli tulnud koos boyfriendiga Itaaliast Eestisse käima (paariaastane suhe), sattunud haiglasse ja haiglas olles saanud teada, et italiano oli tutvunud kellegi teisega ja tolle juurde läinud, jättes tütarlapse terveks ööpäevaks täielikku teadmatusse mis kes kus ja kuidas. Minu jaoks alatuse musternäidis.
Mina tegelesin vaid 6-nädalase tegelase leinamisega, kui mu kõrvalvoodisse toodi noor ülikõhn tütarlaps, kelle mitmekuune rasedus oli pidevas ohus, kuna emakas ei suuda loodet kinni pidada ja võib-olla tuleb emakas lihtsalt kinni õmmelda. Elada pidevalt teadmisega, et midagi võib juhtuda...

Mul on siiski väga hästi läinud, kõigest hoolimata:)
Eriti veel seetõttu, et kodus saab südamerahus magada:) Mitte nagu haiglas, kus viimane öö oli kaheldava väärtusega, kui kaks sapiopikat tänu haavale vaid selili magada said ja siis terve öö norskamises kaanonit panid. Õnneks päästsid olukorra vatipadjad, millest andis enam-vähem ok kõrvatropid keerutada:)
Ja kodus olen ma maganud, oi-oi kui palju olen maganud:D