Igal oma rist kanda

Reede õhtul algasid valud. Päris asjalikud. Teadsin, et midagi on väga valesti, kuid tööl euro tulekuga seonduvalt ülikiire aeg ning vedasin end veel ka laupäeval pooleks päevaks tööle.
Valud läksid aina hullemaks. Näost valge ja valude käes iga natukese aja tagant silmi kinni surudes ja vaikselt ägisedes toimetasin oma toimetamised ära.
Koju sõites tekkis tunne, et jalg läheb alt. Just see, mis gaasi ja piduriga mängib. Ei suuda liigutada teist enam... Tee on libe ka, kuid vaja end koju vedada. Oli tunne, et saan hakkama. Saingi, jõudsin kangena koju.
Valu oli läinud selliseks, et tahaks oksendada. Valust, mitte südamepahast.

Kodus vaatas Vanamees murelikult paar hetke mu väänlemist, misjärel minu protestist hoolimata vedas mu autosse ja algas sõit maakonna haiglasse.
Jep, nagu ka ise valude käes vääneldes olin oletanud - emakaväline rasedus.

Nüüd on siis see kah kogetud. Täiskomplekt - aastal 2000 rasduse katkemine, aastal 2005 peetumine koos järgnenud puhastusega ja nüüd siis emakaväline.
Minu rist, mida kanda, minu Kolgata tee, mida käia.
Kui juba kogemuste kogumiseks on läinud, siis kas võiks paluda veel ühe huvitava kogemuse sel teemal? Nimelt sellise, kus tulemuseks on õnnepisaraid põhjustav sünnitus?

Arst maakonnahaiglas sattus olema väga hooliv ja oma võimalustest teadlik olev. Teadis, et võimalused ravimiseks on küll olemas, kuid kindlasti mitte nii head kui suures haiglas ja analüüside ja hormoonide igapäevane jälgimine suures haiglas operatiivsemad. Nii siis jäeti mind koheselt sisse ja pandi tilguti alla. Valud võeti süstiga maha. Keset ööd, kui süsti mõju oli möödas ja mõtlesin, et suren valu kätte, taarusin küürakil järgmist doosi saama ja siis magasin hommikuni sügavalt. Võimalik, et seal oli ka unerohi mängus, liig sügav uni oli.

Järgmiseks varahommikuks oli mulle organiseeritud vastuvõtt suurde haiglasse. Polegi varem nii mugavalt tunde autos viibinud - voodis pikali ja inimesed ümber askeldamas, et "kuidas sa end tunned, ega ei valuta, kas on vaja uut süsti, kas kohendan tekki" jne jne jne. Aga see, kuidas kiirabijuhid kimavad, on ikka karm küll...
Ärasõidul muutus silm hetkeks niiskeks. Mul ju hea kujutlusvõime ja siis kujutasin ette, kuidas Vanamehel võib seal varahommikuses pimeduses haigla ees üksi seistes tühi tunne sisse tulla, kui kiirabiauto tuled aina kaugenevad ja auto hääle vaibudes jääb alles vaid vaikus... Nigu filmis, noh:) Mina ja mu kujutlusvõime:D

Igatahes vastuvõtt oli suure haigla kohta oodatust inimlikum ja soojem. Minu arsti isiklik tuttav oli kurssi viidud ja oli end vabal päeval kohale vedanud mind vastu võtma. See oli meeldiv ning hoolimata sellest, et tegemist on haiglatega, pole ma kordagi hirmu tundnud. Võib-olla on asi ka selles, et olen üsna apaatne. Emotsioonid sel teemal on suuresti juba läbi elatud ja tulnud on leppimine ja ükskõiksus. On mis on.

Igatahes pühapäeva suures osas magasin maha, kuna taaskord valuvaigistite mõju all ning lisaks jälle tilgad. Kui laupäeval tilgutati minusse koos ravimitega liiter vedelikku, siis pühapäevane annus oli 2 liitrit. Krt, 6 tundi vedele vooliku otsas ja kui vaja kuskile minna (kasvõi pissile, kuna vedelikku ju palju), siis tassi aga statiivi kaasas. Mina ja mu lahutamatu voolikutoru:) Ütleme, nii, et vetsus käia ei ole selle agregaadiga kuigi lihtne:)

Vihkan igasugu torkimisi, nüüd on aga kõik kohad ära täksitud. Mitmed verevõtukohad, keha täis süstlajälgi ning päevi sees istunud kanüül. Iga mõne aja tagant käib keegi midagi uurimas, keegi kutsub analüüsidele jne... Võehh! Aga noh, las siis olla. On vaja ses torkimisrallis olla, siis on vaja.

Aga suurde haiglasse toodi jah seetõttu, et kuna tegu 6-nädalase tegelasega, kes istub munajuhas (õnn, et mitte munasarjas, see oleks veel karmim variant), siis on oht, et miski hetk lõhkeb. Ja siis on vaja kiirelt lõigata. Lisaks võib immitseda ka lõhkemata kujul juha otsast verd kõhuõõnde ning siis samuti oppi tarvis.

Siin tehti siis koheselt edasist arengut pärssiv süst ja nüüd loodetakse, et kui elutegevus on seiskunud, siis mingi aja jooksul (oletuslikult nädal kuni paar kuud) keha suudab selle enda poolt kahandatud eluta olevuse hüljata ning kõik jätkub tavapäraselt.

Tänahommikune ultraheli kinnitas eilse süsti mõjukust (elutegevuse märgid puuduvad) ja kõhuõõnes oleva lahtise vere hulk on nii väike, et see imendub kehasse ise tagasi. Kuna aga vaja veel jälgida, et rasedushormoon on hakanud kehas vähenema ja et kindlalt elutegevust ei ole, siis täna mind veel välja ei lastud. Hoiavad ööpäeva veel, jälgivad ja kui on suht kindel, et oppi pole vaja, siis on loota, et homme saan koju:)

Kiiremad tööasjad saan õnneks telefonitsi aetud ja eks ma seni siis vedelen. Tegevusetult...
Selle asemel jälgin siin elu ehk kuulan lugusid, kuidas igal palatikaaslasel on oma draama. Njah, mul on elus siiski väga hästi läinud, hoolimata minu ristist turjal. Sest minu rist ei ole täna siiski veel lõplik, mul on veel lootust. Hoolimata sellest, et vahepeal on olnud viljatusravi protseduurid ja pidev ebaõnnestumine, tabletid ja süstid ja ikka ja jälle ebaõnnestumine. Mind julgustab kasvõi teadmine, et praegu ei olnud tegemist ühegi toetava raviga vaid kõik käis oma loomulikku rada ja näe, näkkaski:) Kinnitus küll tiba valesse kohta, kuid vähemasti näkkas:) Seega on olemas võimalus, et kunagi saan ka mina oma õnnepisarad:)

Miski mind siiski ka veidike lõbustas - nimelt see, kuidas Vanamees mul kotti pakkis.
Koostasin nimekirja oma vajadustest ja lisaks ta siis oletas veel üht-teist juurde. Kui palusin tal loendada, et mida ta täpselt kotti pakkis ja kas on vaja muudatusi, siis muuhulgas loendas minu üllatuseks ka küünelaki eemaldaja:D Mul polnud haiglasse tulles isegi mitte küüned lakitud, kuid ju ta pidas seda vedelikku kuidagi väga minuga kokkukäivaks:)

Njah, ma siis nüüd vedelen siin endasi...