Ema, isa ja poeg (8-10-või-mis-iganes-sarnane-aastane) täidavad toidukäru. Hetkel, kui mina neist möödun, küsib ema lapselt: "Mis sa õhtusöögiks tahad? Kas kartulikrõpsud sobivad?"
Ma arvasin, et ema teeb nalja. Iroonitseb tänapäeva noorte toitumisharjumuste üle. Nõup, ta ei naljatlenud.
See ei ole minu asi õpetussõnu jagama hakata ja nii ma neist omaette puhisedes ja silmi pööritades möödusin.
See juhtus kuu või veidi enam tagasi, kuid ei anna mulle siiamaani rahu. Mure tulevaste põlvede tervise (nii vaimse kui füüsilise, siin klikivad need veel kokku kah) pärast? Miks peaks? Aga ju siis peab. Muidu ei häiriks.
Et siis jah. Arumaisaa, kuidas nii saab. Oleks veel, et laps ise nuiab ja vanem annab järele. Aga et lapsevanem pakub ISE, et kas laps tahab õhtusöögiks krõpsu? Õhtusöögiks? Ok, alati ei ole aega, viitsimist, isu ega mida iganes hakata sooja lõuatäit valmistama, kuid krõpsu? Osta siis kasvõi poolfabrikaate või tee kasvõi mõni hädine võileib. Ikka paari toitaine võrra parem valik. Aga krõpsu?
Siiamaani häirib. Ehk nüüd, kui sain selle endast välja kirjutada, hakkab vähem häirima. Ei taha kohe kuidagi, et teiste inimeste rumalusest tulenev hoolimatus või hoolimatusest tulenev rumalus minu meeleolu häiriksid.
Siit väike noot iseendale - püüa vähem tunda!
**********************************
Teine juhtum toimus eile ja oli palju meeldivam:)
Sattusin veepuhastusfiltrite juures vestlema ühe inglasest härrasmehega, keda hämmastas eestlaste vähene veetarbimine. Igasugu muu jutu sees siis manitses mind kui eestlast, et vett tuleb juua ja kui hea see tervisele on jne. Ja teatab, et praegu, 20-ndate keskel, ei pruugi ma selle kasulikkusest veel täit pilti saada, kuid hiljem on mu keha mulle tänulik.
Kui ma siis turtsatasin, et ma kohe kindlasti mitte ei ole oma kahekümnendates, siis tundus härra tegelikult ka üllatuvat (kui ta just väga osav ei ole:D). Ja mainis, et "Aga teil ei ole ju neid kortsukesi silmade ümber".
Eeeeee.... miks mul need veel olema peaksid? Ma olen ju veel nii noor, alles 34-ne:D
Aga pole midagi öelda, kuidagipidi ikka see vanus ju kuklas kummitab, kui sedasorti mainimised tütarlapsel kõrvad keerlema panevad:D
2 kommentaari:
õhtuti vaadates supermarketite poolfabrikaatide leti ees looklevat saba ... taban end alati mõttelt, et küllap on minu (tõenäoliselt põlvkonna) näol tegemist välja sureva isendi(te)ga, kes igal õhtul järeltulevale põlvele kodus süüa vaaritavad (ja mille tulemusena nad ei taha enam restoranides käia). ... nüüd mõnulen poja antud musi soojuses. Musi teenisin välja värskelt ahjust tulnud ciabatta eest. Seda kummalisena tundub, et poja klassikaaslased käivad lõuna ajal kohalikus kõrtsis friikaid söömas (mis seal salata, ka mina teen kord kvartalis frittitud toitu - ent igapäevaselt ei lubaks oma lapsel seda küll sisse ahmida)...
Jap, eks see kurb tõsiasi ole.
Ma saan küll aru, et on palju neid, kel pole aega, jaksu või ka oskusi miskit pidevalt vaaritada, kuid enamasti kipub see vast siiski viitsimise taga olema. Lihtsalt isiklik arvamus.
Samas aga see, kui on keegi vaaritanud omadele roa, olgu see siis gurmee või päris mõnusalt lihtne, siis minu meelest see energia, mida sööja sealt saab, on hoopis teistsugune...
Postita kommentaar