Vot tahan lihtsalt kobiseda

Küllaltki sageli tuleb ette, et kirjutan üles märksõnad "küll ma nüüd alles blogisen sellest" ning omas peas koostan põhjalikud tekstid, kuid kui tekib aeg, koht ja võimalus ka tegelikult kirjutada, siis no mitte ei viitsi ja lisaks on emotsioon lahtunud. Ehk siis omas peas postitust koostades on kogu pinge endast välja "kirjutatud" ja reaalsusesse see ei jõuagi.
Nüüd tagantjärele tahaks mitmel juba jahtunud/jahtuma hakkaval teemal siiski sõna võtta ja ka oma seisukohti avaldada. Teeks siis vähemalt ühegagi algust:

Kooliminekukuludest

Viimasel ajal on ajakirjandus arusaadavalt täis artikleid sellest, kuidas keegi on kooliteed alustamas/alustanud ja mis emotsioonid sellega kaasnevad, millised on kulud ja võimalikud hirmud. Enamasti on lugemine lahe ja ootusärevusele kaasa elamine ning meenutamine tore endalgi, kuid vahepeal oli mingisugune periood, kus pea kõik artiklid rääkisid kuludest ja halast kulude üle.

Loomulikult on lapse/laste kooli saatmine kulukas lõbu. Uued riided, sportimisvahendid, kunstitarbed, õppevahendid ja mis iganes veel. Arusaadav. On suured kulud ja tekitab muret. Püksirihma pingutamine ja parimate lahenduste otsimine. Loogiline.

Küll aga ajab mind päriselt ka marru see, kui hakatakse halisema teemal, kuidas kulud on üüratud, kuidagi ei saa hakkama ja kõik kiusavad. Keegi teine on süüdi selles, et asjad on kallid ja raha vähe. Eriti hull on lugu siis, kui peres kooliminejaid palju. Ja siis kirjutatakse, kuidas "ei suuda enam vihastadagi" selle va "ebaõigluse" üle ja kuidas peaks ikka kõik odavam olema ja kõik peaks toetama.

Vot see on asi millest mina ei ole võimeline aru saama. Jah, mul ei ole lapsi, ma ei saada kedagi kooli ja peaks ehk suu kinni hoidma, kuna "ei tea ju midagi", kuid veidi mõtlemisvõimet mul siiski on. Vähemalt enda arvates.

Igasuguse hala puhul tekib mul alati ainult ja ainult üks küsimus - mis oleks lahendus? Halada võib, kuid kui ei pakuta välja lahendust, on see suht mõttetu.

Inimene saab lapsed. Algusest peale on teada, et lisaks suuremat sorti rõõmule kaasneb selle sammuga ka murekohti ning kuna tegemist elava ja kasvava organismiga, siis ka kulusid. Ei ole tegu ju nukuga, et kärutad ilusa ilmaga vankrit ja siis viskad kunkusse tolmu koguma. Ehk siis tegemist on teadliku otsusega. Paljulapselisuse korral lausa palju kordi korratud teadliku otsusega.

Me ei tooda ju rahvast ja tulevasi maksumaksjaid ainult riigi ja kaaskondsete tulevaseks hüvanguks. Esimene mõte peaks minu idee järgi olema siiski ju oma väike peremudel.
Niisiis, hakkab laps kooli minema ja tulevad kulud. Eeeee.... kuidas on võimalik seda fakti avastada enam-vähem nädal enne kooli algust? Ja siis siunama hakata, et raha vähe, palk väike, kõik liiga kallis, vald/linn ei toeta piisavalt jne jne jne. 

Mis siis tegema peaks? Sundima kaupmehi hindu alla laskma? Sry, vaba turumajandus. Jap, saavad suure kasumi... ja siis? Kasumi saab keegi, kel nupp nokib. Kelle süü see on, et sinul ei noki? Riigi, valla, naabrite ja kõigi muude? Selle sinu mittenokkimise pärast peavad teised heategevust tegema? Aga mida sa neile selle eest vastu annad? Aitäh ütleksid või? Mhmhh, neid heategusid enesestmõistetavaks pidajaid nähtud elus rohkem kui tahaks...

Vald/linn peaks rohkem toetama? Oleks muidugi armas ja on väga vahva, kui omavalitsustel on olemas töötavad toetuskavad neile, kel abi enim tarvis. Väga nõus. Aga kui ei ole? Ja puuduvad ka maksumaksjad, kes sedasama omavalitsust nuumaksid, kuna enamus tahavad vaid saada ja leiavad, et teenused ja hüved peaksid neile tasuta kätte tulema? Mis see kuramuse lahendus siis oleks?

Sama hala käib selle kohta, et "Aga Soomes on kõik koolivahendid tasuta". See on väga tore ja ma pooldan seda ka igati, kuid kui meil see täna nii veel ei ole ja ei sina, su kaasa ega naabrid tooda tulu, et see nii hakkaks olema ka lähiajal, siis mis see lahendus oleks? Edasi halada muidugi võib, kuid kus on konstruktiivsed ettepanekud? Sellised, mis arvestavad ka muud enda ümber, mitte vaid ei suuda ühest kitsast august sisse piiluda...

Mõningad kommenteerijad nende teemade juures on olnud minu hinnangul ka terve mõistusega inimesed (õnneks!!!), kellel kinganumber ei ole suurem kui IQ oma ning nemad on väga ilusasti toonud välja peamise - jah, raha on vähe, jah, kõik on jube kulukas, kuid ma ju tean seda ette ja hakkan juba kevadel miskit hankima või raha kõrvale panema. Minu laps/lapsed ikkagi! Ehk siis lahendus olemas, mitte ei käida ringi, nina vingus peas ja käsi pikalt ees. Sest tõepoolest, koolitarbeid ei saa eriti ette osta, kuna on konkreetsed vajaduste nimekirjad igas õppeasutuses eraldi, kuid riided/koolikotid jmt on ju võimalik ette ära osta. Laps kasvab jah, kuid ta kasvab ju ka õppeaasta jooksul ja eks iga vanem oskab seda ehk ise hinnata. Ning siis tulebki raha veidi kõrvale hoida ja mitte kõike suvegrilli kõrvale maha juua.
Lihtne ju. Ehk siis on õnneks ka piisavalt neid, kes tunnistavad, et on jah jube kallis kõik ja kulud meeletud, kuid see on tee, mille ma ise valisin ja ma ajan need asjad korda. Kedagi teist süüdistamata.

Sest tõepoolest, kellele sa need lapsed siis tegid? Riigile? Et sina sünnitasid ja oled nüüd kangelane, kuid teised tehku edasine. Ma arvan, et nii see ikka ei käi ja oma ettevõetud sammude eest vastutab täiemõistuslik täiskasvanu ise. Ja vähem seda pidevat hala tuleks kõigile kasuks, kuna teada fakt on, et mida endast välja annad, seda vastu saad. Virised ja vingud, et kõik on sitt, siis täpselt nii ongi.
 Rõõmsam ja õnnelikum elu algab ainult ja ainult meist endist.