Pildi tegi külas olnud E, mina keerasin must-valgeks - siis ei karju hall pea ja lömmivajutatud nägu niiväga silma :)
Karm. Karm on see oma aja saamine ja ilma lapseta kodus olemine...
Ma pole ju peale 13. veebruari ilma temata olnud kauem kui mõni tund korraga. Ja siis ka oma asjatoimetustelt naastes tean, et koju jõudes võtab mind vastu rõõmust hõikav väike tegelane, kes päta-päta paterdab esikusse vastu, tõstab käed üles ja nõuab "oppaaa, oppaaa!".
Täna aga askeldan siin nagu üksik hunt :(
Plaan oli lapsevabale ööle nagunii, kuna plaanis iga-aastane blogitšikkide kokkutulek, pilvepiiril kokteile nautides. Olin juba ette natuke ärev, et kuidas ma suudan öö temast eemal veeta, kuid arvestused said siis nii tehtud, et õhtul viimasel hetkel minek, peale kokteile pealinnas ööbimine ja varahommikul juba tagasi. Et lõbusas seltskonnas muljetades saab sellega hakkama küll.
Kuna aga möödunud nädalavahetusel olid poiss ja kass haiged, siis jäi Saardeminek ära ja sai otsustatud see tuleva nädalavahega asendada. Ehk siis minu laekumine reede varahommikul + lõuna paiku start Saarde. Enne järgmist nädalat mul aga vaja üks finantsanalüüs raudselt valmis saada ja no kuidas sa korraldad, eksole.
Pakkus siis Vanamees välja, et aga nemad poisiga annavad mulle kolmapäeva õhtu vabaks, ma saan siis oma analüüsi + kõik muu kiire ja vajaliku ära teha ning neljapäeval peale poolt päeva asjatoimetusi, mil nagunii oleksin kodust lennus, siis suund Tallinnale. Ja et nemad suunduvad juba kolmapäeva õhtuks Saarde. Mina tulgu siis reede hommikul Tallinnast lennukiga otse Saarde ja asi vask.
Tundus plaan ja puha.
Kuni tänaseni.
Mida lähemale nende lahkumise aeg jõudis, seda enam ma poissi süles ringi tassida tahtsin ja lahti laskmine ei olnud mõeldavgi. Laps tahaks mängima minna aga emme hoiab muudkui kinni :) Eks ta siis ka üritas mind omal kombel (täisavatud suuga ilastades :D) musitada ja nii me mööda elamist ringi tantsisklesime. Muidugi peale seda, kui olime arstil mõõtusid võtmas käinud (täna siis 9 kuud ja 77cm).
Kui nad siis ära sõitsid, oli mul tükiks ajaks pill lahti. Muudkui aga lörista ja törista. Sadamasse jõudes pidid nad mulle helistama ja Saarekoju jõudes samuti. Ja siis, kui poja tudumas, siis ka. Ja jälle mina löristan nutta - no täiesti ajulage! Mis siin nutta on? Mulle antakse vaba aeg tegeleda vajalikuga, mulle antakse võimalus magada nii, nagu ma pole maganud juba 9 kuud - täpselt uinumisest hommikuse äratuseni. Ja mina löristan.
Aga nii hirmsal kombel igatsen... Isegi seda igatsen, kuidas ta vahel enne ööunele jäämist magamast keeldub ja jaurama ning voodis ringi hüppama hakkab.
Ning jah, ma tean, et juba reede hommikul me näeme, kuid siiski...
Huvitav, kui ma ei suuda täna temast paari öödki eemal olla, siis kuidas ma ta kunagi tulevikus vabaks lasen, kui ta oma elu peale suundub? Või saab minust selline klammerduv ema, kes ei suuda last vabaks anda? Või on see praegu sellest, et ta alles nii pisi ja nii vähe aega mu juures olla jõudnud?
Küsimused, küsimused...
Mõtle vähem, ela rohkem!!! Püüa vähemalt...
4 kommentaari:
Esimene kord ongi kõige raskem :)
Aga sa harjud, usu mind! ;)
Ei olnud ju nii hull midagi?! Vähemalt autost väljus küll rõõmus tśikk, kel pudel kotis ja lõbus õhtu-öö sõbrannaga ootamas. :)
JA SIIS tuleb see hetk ( ootamatult kiiresti ) kus ta läheb näiteks nädalaks vanaisa-vanaemaga maale ja sul silm ka ei pilgu :)
No tegelikult juhtub hoopis see et kukute mehega taaskord ilmalapseta suhtevormi, pikalt õhtul üleval,õhtuti külla veinile, kinno, teatrisse jne. Mis kõik on ju tervitatav aga kui seda teha intensiiviselt 1 nd jooksul, oled lõpuks nii väsind et saaks ainult lapse tagasi ja rahulikult rutiinirütmi :P
Samas olen aus see esimest, teist ja kolmandat korda lapsest eemal olek on ikka raske jah. Mul ta nelja aastane ning ikka põen kui on kauem kuskil, mõnikord ei taha helistadagi hoidjale, sest mis ma ikka teha saan ja kui kuulen et ta on kurb siis olen ju ise ka!
Aga seda lahtilaskmise mõtet olen minagi mõlgutanud ja püüdnud lubada endale, et mingit emmepoega ma küll kasvatada ei taha ent samas soovin siiralt, et ta ka alfaisaseks ei kasvaks ja suudaks oma tundeid väljandada jne. Aga eks näis, plaan on hea, tea kuidas universum sellesse suhtub :)!
:) Ma ise loodan samuti, et hiljem on ehk lihtsam...
Seekord oli jah nii, et kodus oli kõige hullem, kuna olen harjunud sellega, et see väike tegelane silma all asjatab või teises toas magab. Imeliult tühi oli kodu...
Aga kui juba Tallinnas liikusin, oli palju kergem, kuna esiteks olin kodust eemal ja teiseks oli teadmine, et juba järgmisel varahommikul ma näen teda :)
Postita kommentaar