Vanajumal naerab, kui inimesed plaane teevad...

Möödunud nädalavahetusel oli meil kavas ammuarvestatud igakuine Saardeminek. Iga kuu vähemalt ühe nädalavahetuse broneerime sellele sõidule ja see on nii olnud juba viimased 3+ aastat ehk kõik see aeg, mil siin elanud olen. Sageli, nagu ka seekord, planeerime mineku koos venna perega, et seltsis segasem ja nalja rohkem. Ja lastelgi omavahel põnevam, mis siis et 4 aastat vanusevahet. Vennatütar saab aga suure ja tubli rollis olla ja Väikemees vaatab jumaldavalt, mida noor daam teeb. Igati vahva, eksole.


Sel korral organiseerisin end lausa nii korrektselt, et võimalikule kiirustamisele ja sahmimisele ruumi ei jääks ehk siis et kõik oleks aegsasti valmis, kui reedel poolest päevast stardime. Isegi piim kapis oli arvestatud täpselt, nii et pahaks minema ei saanud miski jääda, kui hommikukohv joodud. Ühesõnaga - ma ületasin iseennast detailidega.

Siis tuli aga mängu pealkirjas viidatud irvitav vanamees seal kuskil pilvepiiril.

Neljapäeva lõunast hakkas valge röövelloom Rööbik kummaliselt käituma. Läks oma kasti, istus seal kümmekond minutit, tuli välja, ei kraapinud midagi peale ja jäi kasti ette kangestunult seisma veel nii 10-ks minutiks. Peale tardumusest väljatulekut hoolega taguotsa pesema. Piilun kasti - mitte ühtegi klombikest ehk mitte ainsat pissinirugi selle pika punnimise peale. Ja nii õhtu otsa.

Noh, mõtlesime, et jälgime kassi. Hinge puges kahtlus, et kas tõepoolest eelmise sügise (7.septembri, brrr!!! sellest kirjutasin siin) jamad tagasi ja põies liiv või kivid. Aga noh, kui paremaks tundub minevat ja pissi näen, siis teeme oma käigu ära, kuna ega see muu sõiduks sobiva aja nii äkki ringimängimine nii lihtne ei olegi.
Peaaegu nagu plaan juba, eksole.

Seejärel astus mängu Väikemees. Palavik 39 ümber ja vahel laps päris kuum, vahel veidi vähem. Et nagu "kas te aru ei saa, et me ei tohi kuhugi sõita?" Päeval olime teinud ühe meie jaoks üliolulise käigu, mis võib-olla miskeid ettureid liigutas, kuid siis tundus poiss veel igati ok olevat. Kas võisime talle palaviku tõusuks tõuke anda? Süümekad, süümekad...

Igatahes nohu ega köha pole, lihtsalt palavik. Vahel tuju ok ja naeratab püüdlikult ja tahab mängida, vahel jaurab, kui enesetunne ikka ilmselgelt eriti s***.
Kohe mingite alandajatega peale ei tahtnud lennata, kuna tänapäeval on võimalik väga kergelt ja kiirelt lapse immuunsus peppu keerata ja lasime tal endal võidelda. Lisaks kohene sekkumine pikendab põdemise kulgu ja kuna palavik iseenesest ohtlik ei ole, ei soovitata liialt vara alandama hakata. Lihtsalt hoolega jälgida.

Öö oli jube. Et iga natukese aja tagant ei peaks vintskleva lapse tekki kohendama ja terve öö püsti-pikali-püsti-pikali karglema, siis võtsime ta enda juurde ja hoidsin teda terve öö kaisus. Arvake ära, mida see mu enda unega tegi, kui üks väike aga hirmtugev tegelane iga poole tunni tagant peksab ja nagu tuuleveski vintskleb. Öö oli karm, ühesõnaga. Null magamist, kuna iga kord, kui suutsin ta maha rahustada, läks mul endal uinumiseks aega ja kui siis olin valmis uinuma, algas kogu trall uuesti.
Hommikuks olin suht nüri juba ja kuna Vanamees oli saanud oluliselt paremini magada, andis ta mulle peale poisi ärkamist paar tunnikest magamiseks :D No ma ikka kohe mõnuga tõmbasin, maad ega mütsi ei jaganud.

Reede hommikuks oli kass vaevast lahti saanud ja keset köögi põrandat ilutses hiiglaslik loik... Verd selles sedakorda õnneks ei olnud. Ja edasi käis kass ilusasti oma kastis, kraapis ja väljus sealt poole minutiga :)

Jube, et köögi põrandal, kuid õnneks selle andis mugavalt ära pesta. Eelmisel aastal vallandus pais diivanil ja seekord siiralt lootsin, et uuel suurel diivanil seda toimuma ei saa. Seega loik köögi põrandal oli sulaselge rõõm :) Kass vaevast lahti ja diivan kasutamiskõlblik :)
Ja noh, ega saa valudes vaevlevale loomale etteheiteid teha, et kasti ei läinud. Nad käivad muidu alati korralikult oma kastis, eks see haigus- ja valuhoog ole lihtsalt erijuhus ja siis hea, kui lahendus saabub.

Väikemees oli endiselt palavikus. Sageli endiselt rõõmus, kuid silm udune ja söögiisu olematu.

Helistasime loomaarstile. Tema arvas, et võis olla tegemist haruldase juhusega ja see kivi sai pissimisega välja, kuid tahtis igaks juhus ikka looma üle vaadata. Lubas kohe varsti läbi astuda.
Seda ta ka varsti tegi, veendus, et Rööbik on rõõmus ja rõõsa, kuid igaks juhuks sai siiski peale antibiootikumide kuuri ja spetsiaalpasta lisaks. Jätkame endiselt ainult apteegitoiduga, kuid midagi pole teha - mõnel loomal tuleb seda ette, teisel mitte. Vidrik on kogu aeg ja 4 aastat kauemgi söönud sama toitu mis Rööbik, kuid ühel on jama, teisel mitte. Kuigi jah, nüüd juba üle aasta ei julge enam mingi hinna eest tavalist krõbinat neile anda, ainult ja ainult apteegist. Lisaks ka värske liha, kuna arst soovitas ka mitte levinud kassikonserve pakkuda. Ütles vaid, et lugege koostisosi ja ehmute korralikult.

Reede ennelõunaks oli siis selge, et kassiga selleks korraks kõik korras, kuid kuna Väikemees maadles ikka oma 39-se palavikuga, ei sõitnud me kusagile. Teine öö oli sama hull - mina magamata ja Väikemees terve öö viselnud ja kigisenud. Vanamehe saatsin poole öö pealt elutuppa diivanile - olgu vähemalt üks meist maganud ja saab siis päeva ajal toimetamisi rohkem enda peale võtta ja mul magamatusest värisevate käte koormust vähendada. 
Kolmas öö sama. Siis saatsin Vanamehe juba koheselt elutuppa. Väikemees sai palavikku alandavad rohud peale, kuna kaua ei suutnud ise seda kuumavat keha taluda. Nii kurb, kui ei oska kohe kuidagi aidata ja teine ju nii pisi alles aga nii vapper...
Õhtuti voodisse minnes siis töristasin suurest haledusest nutta.

Pühapäeva õhtul lahkus palavik sama äkki kui oli saabunudki. Ja kui täna ilmusid ka mõned roosakad täpid kehale, saigi kinnitust mu arvamus, et tegemist on tittede kolme päeva palaviku ehk roseooliga. Olin sellest kuulnud ja teadsin, et enamus lapsi põevad selle 6-12/24 kuu vanuses läbi, kuid kuna polnud kogemust olnud, siis esimene kord ikka tekkis mure. Olin endale lubanud, et kui läheb kas hullemaks või ei möödu esmaspäeva hommikuks, siis arstile. Aga õnneks pidas arvamus paika :)

Huhh, kass ja Väikemees okeid, nüüd tuleb vaid püüda näiteks sel nädalavahetusel Saarde minna. Tundus suhteliselt pingeline see aeg, kuid vist on õnnestunud vajalik selliselt ringi mängida, et saab minna :)