Pilt sai udune, kuid kui telefoniga kiirelt teha ja üks mees hetkegi paigal ei püsi, siis vahet pole!
Mul on väga hea meel, et enam ei pea pidevalt nuputama, mida täna titele süüa anda. Tahaks ju, et menüü oleks vaheldusrikas, pidevalt arenev ja samas alles maailma ja maitseid avastava tegelase seedeelundkonna-sõbralik.
Suurest mugavusest sai ikka üksjagu talle ka nn purgitoite sisse söödetud, kuid ikka tahaks ju olla "hoolitsev ema" ja ise muudkui vaaritada ja vaaritada. Eks siis sai tehtud nii ja naa.
Nüüd aga, 9-kuusena, on Väikemees meiega suht sama menüü peal. Mõne roa puhul tuleb lihtsalt tema osa enne lõplikku valmimist eraldada, enamasti aga saab lõpp-produkti ja tugevamaid maitseid (sool, tšilli ja muud piprad) lisab iga soovija hiljem juurde. Muidugi on parem, kui maitsed on pikalt sisse podisenud, kuid üldiselt saame praegu ilusasti hakkama.
Suur õnn on see, et ta ei pirtsuta. Absoluutselt. Ei taha vaid siis, kui kõht täis. Muidu on valmis sööma kõike. Aga no ma juba täna lähtun temagi puhul enda kehtestatud reeglist: "Meie majas peab toitu vähemalt proovima. Kui proovitud ja ei maitse, võib loobuda, kuid tuleb proovida". Ja ta teeb koostööd. Nii sööb ta sama hommikuputru kui meie, samu puuvilju ja aedvilju, muna ja juustu, leiba ja sepikut, liha ja kala. No mida iganes. Probleemiks pole ka sibul supi sees, mis enamasti lastele ei sobi. Lihtsalt algusest saadik tutvustatud :)
Ainus, mida me talle veel ei anna, on praetud toit. Kuigi ka siin toimus täna mööndus, kui oli pannkoogilõuna. Mustasõstramoosiga, mis peaks ju hapu olema, kuid kohe näha, et minu laps - ma võiks ainult haput süüagi :) Manineeritud kurk näiteks meeldib poisile ka...
Kõige lahedamaks pean ma korda, kui poiss spagette sõi. Pennesid oli enne ka söönud (ja hirmsasti meeldivad), kuid spagettidega oli esimene katsetus. Ja Väikemees nagu proff ludistas neid endale sisse imeda :D (pildil).
Kui issi hirveliha-suppi keetis, siis seda sõi ka lausa kahel päeval. Ja kohe ikka korralikes kogustes :D
Igatahes väga lahe mu meelest :)
Hea on selle juures see, et ka meie endi menüü on nüüd tänu sellele läbimõeldum, mitmekesisem ja tervislikum. Ja sööme korralikult teatud kellaaegadel, kuna vaja ju kõik koos lauas istuda. Kõik võidavad :)
Jah, ma tean, et on olemas hulk lapsevanemaid, kes suhtuvad lisatoidu arengutesse erinevalt. Et mismõttes sellised asjad selles vanuses jne. Aga nagu me ise arvame ja nagu ka meie arst ja asendusarst on korduvalt arvanud - poiss areneb ja kasvab nii kiiresti, et vägisi teda titena hoida pole mõtet. Laps dikteerib ise, mida ta millal vajab, tuleb vaid silm peal hoida ja teda kuulata. Ja no mis poolvedelaid möginaid ta ikka sööma peaks, kui tal juba 7. kuu algusest 8 hammast suus ja ukerdab juba ammu ringi, poolenisti näritud porgand konstantselt peos.
Seega jah, lapsed on erinevad ja meie oma sööb meiega sama toitu. Ja oi kui palju lahedam ja kergem nii on :)
Hull kiidulaul sai taaskord :) Aga no ta on ju meie jagu ja seetõttu lihtsalt ongi maailma imelisim :) Kõige tublim ja targem ja andekam nagunii, eksole :D
Aga ok, tegelikult on tõrvatilk meepotis täitsa olemas - magamine. Selleni ma jõuan ka ükskord. Kui jõuab kätte sellest kirjutamise jaksamise päev :)
2 kommentaari:
Ma kohe kadestan! Mul on küll poiss juba 10-kuune aga null hammast. Nii tahaks ka talle juba peretoitu pakkuda...Täna teen siiski katset. Tegin ühepajatoitu.
Ehh, minu teada neil igemed nii tugevad, et järavad ka ilma hammasteta. Meil ka purihambaid veel pole, kuid tagumiste igemetega vajutab nii mis hirmus - isegi liha annab survele järele :)
Ühel tuttaval tulid noorima poja hambad veidi üle aastasena ja siis praktiliselt korraga. Sai ühe hooga need ilastamised/palavikud/virisemised korda :) Et hea ja halb on täitsa suhtelised :)
Postita kommentaar