Blogimisest. Siiralt ja ausalt.

Surfasin taaskord oma blogi postitamata teemades ringi ja otsustasin nimekirja lühendama hakata ehk siis mõne vana teema ära postitada :D
Siin teema 13.novembrist 2008 ehk siis juba enam kui 5 aastat avaldamist oodanud postitus :D

Midagi pole teha - ajad on muutunud. Oluliselt on vähenenud nii minu sõnakus ja ka sõnaseadmisoskus (pean seda selle "süüks", et kirega suhtumist kirjutatavatesse teemadesse enam justkui ei ole ja suhtun ümbritsevasse tunduvalt stoilisemalt). Kindlasti ei ole enam aktuaalsed ka kirjutamise põhjused - täna on kirjutamine pigem nagu väike kohustus enda ees (oled alustanud ja pead seda veebipäevikuks, siis hoia joont!) ja püüd blogi hingusele minemisest päästa, kuna usun, et kui edasi kirjutan ja elu ehk kunagi siin blogis taas hoo sisse saab, siis taastub ehk ka ind kirjutada ja ehk ka rohkem erutavatel teemadel sõna võtta. Sest ilma kireta kribada on nagu... noh nagu  poolvinnastatult..... Nojah :) Ja no kohe kindlasti ei ole ma enam pealtnäha selline beib :) Need teemad on lihtsalt kuhugi päris ära kadunud... :)

Igatahes siin siis valmiskirjutatud postistus 5 aasta tagusest ajast:


Täna võtan lahkamislauale omaenese blogi ja motiivid seda kirjutada. Mitte lugeda neil, keda ajutine enesepaljastus paanikasse ajab.

Mulle meeldib kirjutada. Väga.

Lapsepõlvest alates on mind saatmas kujutlus minu vanaduspõlvest. Seal on mul mu tuulisele rannale maja valmis ehitatud. Teisel korrusel asub otse vastu sügiseselt mäslevat merd kabinet. Suur aken katab suuremat osa seinast, kaminas pragisevad puuhalud ning istun mõtlikult oma massiivse kirjutuslaua taga, lastes sulel üle paberi sahisedes vaimusilmas olevate tegelaskujude elu elada. Pensionieas kirjanik, kes omaenda segaseks elatud elust detaile ammutades neid uutes tegelastes taassündida laseb.

Minu kujutelma toitsid alati mu keele ja kirjanduse õpetajad, kelle poolt alati esile tõstetuks sain. Täna meenuvad eredaimalt "Tuulest viidud" tegelaste analüüs, põhjalik essee heeliumist (irw!!! vabanduseks võin vaid mainida, et käisin keemia-bioloogia eriklassis), "Jevgeni Onegini" kõigi tegelaste kohta kirjutatud kirjandid (poolele klassile vorpisin neid teha, kuna vajadus oli kirjutada erinevatest vaatenurkadest, kuid enda nime all esitamisele läks ju vaid üks töö...:D) ning lõpukirjand, mida kirjutasin korraga 2 erineva teemaga eksemplari (ühe neist klassivennale, kelle ees olid suured süümekad, kuna olles tema suur noorusarmastus, heitsin ta ühe elumehe pärast mõtlematult kõrvale, teadmata, kui haiget ma talle tegin... ja tal oli kirjalik väljendusoskus nõrgemapoolne) jne jne jne...

Nüüd, olles näinud kui kohutavalt palju on kasvõi mu enese ümber kirjaoskajaid, ma oma unelmas enam ei kirjuta. Nüüd võtan sealsamas kabinetis seinu katvatelt riiulitelt järgmise kellegi teise poolt kirjutatud raamatu ning sean end sisse mugavas toolis sealsamas kamina kõrval. Miskit pole teha - korralik raamatukogu peab mu kodus olema.

Kirjutada meeldib aga endiselt, mis sellest, et vahepeal lausa dekaadipikkune paus on sees olnud. Olen veendumusel, et kirjutamisoskus süveneb harjutades ja väheneb puhates. Kuna pole aga kindel, et kunagi mõnd head ideed siiski kaante vahele asetada ei otsusta, siis tuleb rooste näppudelt eemal hoida.

Mistõttu on blogimine tänuväärt harjutusplatsiks. Ilma kindla seoseta saad luua teksti tõsisest jaburani, läbimõeldust emotsionaalse pahvakuni. Mis iganes pähe tuleb.

Minu blogimine algas avastusest, et mõned mu tuttavad seda teevad. Hakkasin nende blooge lugema ja näpud sügelesid ka ise blogisemise järele. Ebakindlusest hoidsin end tagasi. Üsna hulk aega.

Kuni tuli vajadus luua keskkond, kus oleks võimalik avalikult ohjata/hädavajadusel häbiposti asetada inimest, kes toppis oma nina minu ellu ja tegemistesse, ilma et ma oleksin seda kuidagi soovinud. Ma ei talunud avalikke rünnakuid, kuna siiamaani olen oma tegelikku eraelu kiivalt enesele hoidnud, nii et ka mu sõbrad-sõbrannad-pere ei tea väga paljut. Vaid seda, mida avaldan.

Kaitsekilbiks sai blogi loodud ja aadressi levitatud. Kõik, kes huvitusid, said uue lugemispaiga.

Tänaseks mind suuresti enam ei morjenda algsed põhjused. Edasi olen jäänud aga siiski kirjutama ja seda väga mitmetel põhjustel.

Esiteks - mulle ikka veel meeldib kirjutada. Tüdinen kõigest kiiresti, kuid kirjutamine pole mind veel tüüdanud.

Teiseks - mu eemal ja mõneti lausa üle maailma elav pere ootab sissekandeid just tegemistest. Telefonitsi ei oska nagu midagi öelda, et mis siis vahepeal toimunud on. Blogis kirjeldatut kommenteerides tekib telefonisuhtluses muu vaht ja detailid sinna juurde. Ja juttu jätkub kauemaks:) Mulle ka meeldib teada mida mu pere teeb. Ja kui mõnda aega ei kirjuta, tuleb kodusaarelt etteheitev kõne, et "ja blogisse ei ole sa ka mitte kui midagi kirjutanud, pole mõtet seda avadagi :("

Kolmandaks - mõningad tuttavad minu suureks rõõmuks hindavad mu kirjutamisstiili. Mõni loeb seetõttu, et eluga kursis olla, mõni seetõttu, et meie ühiste ettevõtmiste kajastusi kritiseerida/hinnata ning üks on lausa öelnud, et teda ei huvitagi mida ma kirjutan, ta naudib lihtsalt lugemist. Ja kellele ei meeldi, kui tema loodu kellelegi meele järgi on?

Neljandaks - olen tutvunud läbi blogimise ääretult toredate inimestega. Kas sarnane või kasvõi väga erinev mõttemaailm, kuid mingi nurk hõõrub vahvasti ja ma väga hindan neid kontakte. Meis on sageli ootamatult palju ühist.

Loomulikult ei ole vähemtähtis juba kunagi varem maha hõisatud lause, et blogijad on liputajad ja lugejad on piilujad. Ehk siis mulle (nagu ka teistele blogijatele) meeldib kirjutada, kirjeldada, arvamust avaldada jne. Ja lugejatele meeldib kirjutatut, kirjeldatut ning arvamusi enese sisse võtta ja sageli ka läbi närida, mis suurepäraselt kajastub tagasisides kommentaaride või otsese ühendustvõtmise näol. Positiivne teada, et loksutab kedagi.

Paar väga lähedast tuttavat on etteheiteid teinud, et Sipsik ei ole ju mina. Et jätan blogis endast mulje kui wannabe beibest. Et "tegelikult sa ju ei ole nii pealiskaudne". ;)

Mõni kuu tagasi ütles A, et "aga tegelikult sa ju ei ole selline". Tol korral oli kirjelduse all kingade hull ostlemine. :) Jep, loomulikult ei ole mu elu sisuks kingad. Kuigi mulle meeldib neid osta ja kokku neid lugeda ma ei julge, hakkaks vist piinlik. Aga siin on omad põhjused.

Avalikult suudangi ma kirjutada vaid väga pealiskaudsest. Püüdes näida tugev, ei ole ma seda tegelikult. Vahel on mul kuri kahtlus, et olen kõige haavatavam ja endast andjam olevus üldse. Võin sõpradele/lähedastele vist viimse varagi hinge tagant ära anda, kui nad abi vajavad.

Aga siin ongi "aga". Kui tahad ellu jääda ja enam-vähem turvaliselt eksisteerida, ei saa sa oma pehmet poolt maailmale näidata. Seda tohivad siiski näha vaid need, keda ma oma koju luban, kui nii saab väljenduda. Sest seal langeb kilp.

Inimesed kipuvad olema julmad. Kui näitad välja oma nõrkust, valu, ebakindlust, siis reageeritakse minu hinnangul kolme moodi. Ühed hakkavad ära kasutama, teised hakkavad toetama ja kolmandad on enamuses. Enamus on need, kes näljastena su murede/probleemide/ahastuse kallale kargavad ja sealt enesele vajalikku äkšõnit ahmima hakkavad. Inimestele meeldib kaasa elada ja "toetada", tegelikkuses aina uusi doose välja pitsitades: "no räägi lähemalt, kirjelda täpsemalt jne". See on nälg, mitte siirus. Ega reeglina seda halvasti ära ei kasutata, pigem nauditakse teadmist, et teistel läheb ka sitasti.

Vaadake või ajakirjandust - millal on suur õnn kusagil esikaanel? Ikka veri, higi ja pisarad.

Seda ma reeglina aga pakkuda ei suuda. Sest ma ei ole nii tugev kui tahan lasta end välja paista. Võin anda doose sellest, millega toime suudan tulla, jättes olulise luku taha. Kuigi viimasel ajal aina enam üritan end lukust lahti keerata, kuna on tekkinud üllatav kahtlus, et inimesed siiski on ilusad ja head ja endal on niiviisi lihtsam. Senikaua tuleb aga leppida teadmisega, et Sipsik on minu väga pealiskaudne pool ja tema juba naljalt härdaks ei muutu:) Sest mille kuradi pärast peaks maailm tundma minu tõelist sisu, minu sügavamaid mõtteid? See ei huvita ju kedagi, olgem ausad...

Teema võib lõpetada R-i kirjeldusega sellest, miks tema ei suuda minu blogi lugeda: "Lihtsalt mul on vahel tunne nagu vahiks kodumaist seepi". :DDD