Lihunik

Peale seda, kui kassid hakkasid saama ainult ja ainult värsket liha konservide asemel (ehk siis hommikul peale ärkamist ja õhtul enne ööunne minekut), tunnen ma end kui lihunik.

Värsket liha toome lihapoest, vahel ka mõnest ketipoest, kuid lihapoes on see garanteeritult värske ja töötlemata (tuttav peab seda ja käib mitu korda nädalas ise jahekaubikuga mannergul otse tapamajast toomas). Seetõttu eelistame osta lihapoest ja jahimeeste käest.

Kassid saavad enamasti südant, maksa ja kanafileed. Ja kui ma siis olen nende kilodega koju jõudnud, läheb tükeldamiseks. Kujutage ise ette, kas tulivärske liha sisaldab verd või ei. Ja maks... Värske maks näeb ise nagu vereklomp välja ja siis tükelda seda... brr!
Aga ära tükeldan ma seetõttu, et siis saab valmisportsud kiletada ja sügavkülmutada. Palju lihtsam ju hommikul unisena kööki kohvi tegema tuigerdades kassidele eelmisel õhtul külmikusse sulama võetud pakike kausikestesse tõsta, kui kohviga möllamise kõrvale mingit verist maksa tükeldada. Ja kuna iga paari päeva tagant lihunikustuda ei viitsi, siis enamasti on nädalajagu pakikesi külmikus ootel.
Aga meeldiv see tegevus ei ole... :S A mis teha, kassid kallid, noh :)

Kui aga Vanamees taaskord mõnelt jahimehelt näiteks veerand hirvevasikat ostab, siis mina hoian see aeg köögist eemale. Eriti rõve oli viimane kord, kui ta tuppa astudes suure musta koti rõdule tõstis ja teatas, et ta ei saa enne tükeldama hakata kui liha maha jahtunud on. Öäkkkkk! Mõni tund tagasi kalpsas see loomaveerandike veel õndsas teadmatuses ringi...
Aga mis teha, see on elu. Tähendab... mõnele on, teisele oli...

Ja samas armastan ma väga liha süüa. Ja seetõttu ma tükeldamise ajal köögist eemale hoiangi - ma tahan silmad kinni pigistada ja toidu anonüümsuse säilitada. Kui silmakirjalik veel olla saab? Aga vastasel juhul oleks ma hommepäev taimetoitlane. Kuna ma seda aga ei taha, siis kirjatsen aga silmi edasi.

Vot tak. Loodetavasti keegi parasjagu ei söönud midagi seda lugedes...