Kuna meie majake asub metsa sees, siis on sissesõit täna mitte just esmaklassiline. Vaatab, mis tulevikus saab, on erinevad mõtted ja lahenduskavad, kuid täna on need siiski alles mõtte tasandil. Liigelda tuleb aga igapäevaselt ning lähenemas on lidrine sügisaeg ning mine-tea-mis-seisus talv.
Must Nool on mind küll igati ausalt teeninud juba aastast 2006, kuid eks ta hakkab väsima. Ja ta on siiski mõeldud pigem maanteele, mitte niivõrd mööda teetammi ja kraaviperve ronima.
Peas hakkasid keerlema mõisted "kõrge kliirens" ja "nelivedu". Mille tulemusel ilmus õuele neis väljendites kodus olev Hõbenool.
Nüüd aga mul mure.
Nimelt olen end alati kõikvõimalikes autodes ja kaubikutes/väikebussides/mootorratastel koduselt tundnud. Istun rooli ja lihtsalt sõidan, mis kunsti seal siis ikka on.
Nüüd aga olen esimest korda elus seisus, kus ma ei ole kindel auto tunnetamises. Minu meelest ei taju ma parempoolset esimest nurka, mistõttu ikka hooga parkimiskohale ei vuhista. Lausa rebin selja tooli küljest ja püüan ette nõjatudes üle kapotinurga kiigata, endal kael kaelkirjaku mõõtmeid võtmas. Uskumatu, mina ja ei tunneta autot... (tõsine eluline probleem, eksole :D)
Teine asi on kiirus. Peale laste sündi kadus ka rullnoklus ning olen ikka päris korralikuks liiklejaks hakanud. Sent-surmale-võlgu kihutamist ikka ette ei tule, astun teadlikult parem paar minutit varem välja (kui õnnestub :D). Nüüd aga jälle mure - maasturiga tundub mulle normaalkiirusel sõitmine parkimisena. Iseenesest kisub kiirus tõusma ja kui siis mõõdikuid vaatan, ehmatan. Ok, ületan kiirust küll vähe, kuid siin Hiiumaal olen ma harjunud kulgema meeldiva soliidsusega, mis tähendab, et kiirust ei ületata, eksole. Ja ma ei taha seda ületada, kuna see ei meeldi mulle. Tahan teha endast võimaliku, et mu poistel oleks pikka aega elus ja terve emme, kes neile igati toeks suudab olla.
Täna hommikul just mõtlesin sellele, et kuidas krt ma ei taju, et kiirus läheb üle normi ja mida teha, et seda tajuma hakata. Samal ajal võtsin hoogu maha ja korraga näen, et teele ukerdavad 4 noort ja lolli kitse. Igaüks omas suunas plagama ja kepsutavad ühte- ja teistpidi, otse auto ees. Vajutasin muidugi korralikult ka pidurit, kuid suurem hoog oli juba eelnevalt ennast sõideldes maha võetud.
... Imelikul kombel ei käinud mul ainsatki ehmatust kõhust läbi ei siis, kui nad seal auto nina ees oma tantsu lõid ega ka hiljem, kui olukorda analüüsisin. Ju siis reaalne oht puudus, muidu oleks kõhukõhin kõnetanud.
Et siis jah, esimest korda elus on mul tunne, et ma pean õppima oma autot tundma. Nii kabariite kui kiirust. Hirmus mugav on küll see kõrgelt vaatamine, kuid kiiruse tunnetamine on seal ikka puhas jama :( Ja eks see kleidis ja kontsadel sinna üles ronimine ole kah omamoodi kunst - vajab harjutamist :)
Aga muidu olen Hõbenoolega rahul ja nüüd julgem tunne novembrisse siseneda :)
Must Nool on mind küll igati ausalt teeninud juba aastast 2006, kuid eks ta hakkab väsima. Ja ta on siiski mõeldud pigem maanteele, mitte niivõrd mööda teetammi ja kraaviperve ronima.
Peas hakkasid keerlema mõisted "kõrge kliirens" ja "nelivedu". Mille tulemusel ilmus õuele neis väljendites kodus olev Hõbenool.
Nüüd aga mul mure.
Nimelt olen end alati kõikvõimalikes autodes ja kaubikutes/väikebussides/mootorratastel koduselt tundnud. Istun rooli ja lihtsalt sõidan, mis kunsti seal siis ikka on.
Nüüd aga olen esimest korda elus seisus, kus ma ei ole kindel auto tunnetamises. Minu meelest ei taju ma parempoolset esimest nurka, mistõttu ikka hooga parkimiskohale ei vuhista. Lausa rebin selja tooli küljest ja püüan ette nõjatudes üle kapotinurga kiigata, endal kael kaelkirjaku mõõtmeid võtmas. Uskumatu, mina ja ei tunneta autot... (tõsine eluline probleem, eksole :D)
Teine asi on kiirus. Peale laste sündi kadus ka rullnoklus ning olen ikka päris korralikuks liiklejaks hakanud. Sent-surmale-võlgu kihutamist ikka ette ei tule, astun teadlikult parem paar minutit varem välja (kui õnnestub :D). Nüüd aga jälle mure - maasturiga tundub mulle normaalkiirusel sõitmine parkimisena. Iseenesest kisub kiirus tõusma ja kui siis mõõdikuid vaatan, ehmatan. Ok, ületan kiirust küll vähe, kuid siin Hiiumaal olen ma harjunud kulgema meeldiva soliidsusega, mis tähendab, et kiirust ei ületata, eksole. Ja ma ei taha seda ületada, kuna see ei meeldi mulle. Tahan teha endast võimaliku, et mu poistel oleks pikka aega elus ja terve emme, kes neile igati toeks suudab olla.
Täna hommikul just mõtlesin sellele, et kuidas krt ma ei taju, et kiirus läheb üle normi ja mida teha, et seda tajuma hakata. Samal ajal võtsin hoogu maha ja korraga näen, et teele ukerdavad 4 noort ja lolli kitse. Igaüks omas suunas plagama ja kepsutavad ühte- ja teistpidi, otse auto ees. Vajutasin muidugi korralikult ka pidurit, kuid suurem hoog oli juba eelnevalt ennast sõideldes maha võetud.
... Imelikul kombel ei käinud mul ainsatki ehmatust kõhust läbi ei siis, kui nad seal auto nina ees oma tantsu lõid ega ka hiljem, kui olukorda analüüsisin. Ju siis reaalne oht puudus, muidu oleks kõhukõhin kõnetanud.
Et siis jah, esimest korda elus on mul tunne, et ma pean õppima oma autot tundma. Nii kabariite kui kiirust. Hirmus mugav on küll see kõrgelt vaatamine, kuid kiiruse tunnetamine on seal ikka puhas jama :( Ja eks see kleidis ja kontsadel sinna üles ronimine ole kah omamoodi kunst - vajab harjutamist :)
Aga muidu olen Hõbenoolega rahul ja nüüd julgem tunne novembrisse siseneda :)
3 kommentaari:
Minuarust on kleidi ja kontsadega kõrgemale istumine palju lihtsam kui madalast autost välja ronimine 😊
Noohh..... Ma ei ole just kõikse jupim tegelane ja jalad kah taguotsa just maad mööda lohiseda ei lase, kuid kuidagi iseenesest see sisenemine/väljumine mul ei käi... Kui ennast toolilt alla maapinnale libistan, jalad siivsalt koos, kerib kleit üles :D Kui asetan ühe jala enne maha ja teine jalg "ootab" senikaua autos, tekib igati ebasünnis hargitamine :D Vot ei ole veel seda nõksu kätte saanud :)
Väikesest autost suurde ümber istumine võtab minul endiselt jupike harjumist. Ja ometi on meie peres juba üle 7.a mitu autot. Seega - pigem tasa ja targu, kui kiirelt ja matsuga.
Postita kommentaar