Spuuki

Mõlemad poisid on mul suuremat sorti muusikafännid. Kui ikka issiga muusikat kuulama hakatakse, on kõik maailma parimas korras ja kaasaelamist kui palju. Kusjuures, lemmikuteks on mõlemal miskipärast võimsad aariad...
Igatahes see, kes laulab, peab seda teha oskama. Kui on miski suvaline tilu-lilu muusika, siis see ei köida. Kui aga võimas hääl tuurid üles võtab, nad lausa kangestuvad ja vahel lähevad nagu kusagile ära. Nii muusikasse sisse.

Ükskord hakkas Vanem Poiss lausa nutma, kui keegi kuskil telesaates kedagi parodeeris ja väga koledasti-valesti laulis. Mis oli seda hämmastavam, et ta polnud üldse selline nutja tüüp tollal! Nüüd veidi rohkem, kuna vaja ju piire katsetada ja solvuda ja kõiki vahendeid appi võttes taaskatsetada jne :)

Igatahes... Nüüdseks on ta selgeks saanud, et kui tahab minna issiga tolle töötuppa muusikat kuulama, tuleb võimalikult kaua närvidele käia nõudmisega "laul-laul! laul-laul!" (lisa siia kujutlustes nõudlik lapsehääl)
Mis tähendab, et selge on sõna "laul". Tähendab see muusikat igas variandis. Ilmselgelt, eksole.

Ükspäev aga mängis telekas vist Lastetuba või miskit seesugust ja seal nad siis valmistusid vanale grammafoniplaadile kella meisterdama. Sellele suurele, mustale. Noh, et plaadist saab seierlaud.

Vaatas Vanem Poiss seda plaadi näppimist jupp aega tõsiselt ja järsku hakkas näpuga osutama ja seletama, et "laulu-laul! laul-laul!". Mina vastu, et kus on laul? Ja näitab aga näpuga telekasse.... Taustamuusika ei mänginud...

Siis võttis hetkeks ikka veidi jahedama korra peale küll. Et.... nagu jah... ta pole iial näinud grammafoniplaati. Mulle teadaolevalt. Ja ma ju peaks/võiks teada. Issiga kuulavad nad muusikat arvutist, mitte plaadilt. Plaadifriik (küll CD) olen meie peres ainult mina, kuid mul on mängijas pidevalt korraga 5 CD-d ja kui tuleb meelde (harva), panen mängima, kuid plaate poisi nähes ei mäleta, et näppinud oleks.

Seega - kust selline seos? Miks nii tõsine ja mõtlik ilme enne teadustamist?
Kas tõepoolest võib olla, et need väikesed tegelased võivad miskit mäletada, enne kui nad ümbritseva keskkonna mõjud liiga omaks võtavad ja suhtlemine nad meie sekka liidab?

Veidi kõhe hakkas, kui aus olla. Ja endal ka imelik, et kõhe, kuna kindlasti on sellele mingi loogiline seletus.
Samas - kui kindlalt me võime väita, et ei ole olemas midagi, mida me ei tea/kuule/näe/haista/kompa/mäleta?

Ja taaskord meenub mulle ühe sugulase kirjeldus sellest, kuidas tema väike poeg ta korralikult ära ehmatas, kui teatas täiesti enesestmõistetavalt, et "seal teise pere juures, kus ma enne elasin, seal oli mul palju õdesid ja vendi" ning kui sugulane enda arvates kaasa mängides muiates uuris, et miks ta siis enam selle pere juures ei ole, teatas väikemees, et "aga mina kukkusin ju kaevu ja uppusin ära"... Sugulanna ei pea kuidagi võimalikuks, et väikemehel saanuks olla kokkupuudetki selliste teemadega, et sellest siis midagi fantaasialaadset kokku luuletada. Uppumise ja surma seostamine... Ja see enesestmõistetavus, mis selle vestlusega oli kaasnenud, oli kõige hirmsam olnud. A la stiilis, et "noh, tead ju küll, siis...".

Njah... Mida meie ka teame. Ja võimalik siiski, et minu poiss on ehk kuskil näinud mõnd plaati vastu jalutamas ja nüüd loob seoseid...
Aga spuukit see vähemaks ei võta.