Kehalise arengu poolest oli/on Vanem Poiss enamikest eakaaslastest ikka ees olnud. Tal ikka kiire kõike teha/toimetada ja areneda.
Samas kõnes on omadega vist eakohane ja käeline tegevus (selline peenmotoorika) kipub minu hinnangul nõrgavõitu olema. Ikka autod-traktorid ja pallid joonistamiste/voolimiste ja kuubikute ladumise asemel. Alles nüüd (1a 8k) on hakanud näiteks torni ladumisest vaimustuma, varem käis see vaid sahmaki! ümber. Et noh, iga laps areneb ju erinevalt ja kõiges kah esirinnas olla ei saa, muidu saada varsti kooli aga tahaks ju lapsepõlve võimaldada, eksole :)
Nüüd aga sellest va kõnest, eksole...
Enamus sama vanadest tüdrukutest, kellega ma moodsal veebivahenduslikul viisil vaikse jälgijana kursis olen, räägivad juba 2-3-sõnalisi lausealgeid. Poistest enamus ikka 1 sõna kaupa alles, kuid sõnu ikka jagub.
Meil poisil selline paarkümmend sõna vist, millest me aru saame, muu mula on mingis omas keeles. Ise saab praktiliselt kõigest aru, kuid järele korrata ei taha, hakkab eputama. No las siis edvistab :)
"S"-tähte ei eksisteeri. "R" seevastu täitsa olemas. Issiga on nii, et kui issi kohta küsida, siis näitab näpuga, kui aga küsida "Kes see on?", siis teatab "emme!". Võite arvata, et Vanamees sellega just väga rahul ei ole...
Viimasel ajal on lisandunud "N" sõnade lõppu/algusesse... Nina on ninan, õue on õuen, emme on järsku nemmen, vennast on saanud ennan jne. Veel meenuvad täppn, nuppn, mis on juba paras keele väänamine... Eks on mingi periood ja normaased sõnad taastuvad millalgi nagunii.
Kõige naljakam sõna, mida kasutab, on pabul :) Kui selle oli kehast väljutanud, siis minu kommentaari peale hakkas kordama ja nüüd täitsa selge :)
Kell on aga meil ka servast piinlikke hetki juba tekitanud :) Kell on tik-tak, kuid kui tema näiteks poes või mujal seinalt suure kella avastab, siis hüüab nõudlikult (et "vaadake, ma nägin ja tundsin ära, eks!") "lita-lita!". Ja kui siis kohe kiiresti kaasa noogutama ja kinnitama "on jah tik-tak" ei hakka, siis hüüab nõudlikumalt ja valjemini, näpuga kuhugi suunates: "Lita, liitaaa!"
Siuksed asjad ajavakku :)
Samas kõnes on omadega vist eakohane ja käeline tegevus (selline peenmotoorika) kipub minu hinnangul nõrgavõitu olema. Ikka autod-traktorid ja pallid joonistamiste/voolimiste ja kuubikute ladumise asemel. Alles nüüd (1a 8k) on hakanud näiteks torni ladumisest vaimustuma, varem käis see vaid sahmaki! ümber. Et noh, iga laps areneb ju erinevalt ja kõiges kah esirinnas olla ei saa, muidu saada varsti kooli aga tahaks ju lapsepõlve võimaldada, eksole :)
Nüüd aga sellest va kõnest, eksole...
Enamus sama vanadest tüdrukutest, kellega ma moodsal veebivahenduslikul viisil vaikse jälgijana kursis olen, räägivad juba 2-3-sõnalisi lausealgeid. Poistest enamus ikka 1 sõna kaupa alles, kuid sõnu ikka jagub.
Meil poisil selline paarkümmend sõna vist, millest me aru saame, muu mula on mingis omas keeles. Ise saab praktiliselt kõigest aru, kuid järele korrata ei taha, hakkab eputama. No las siis edvistab :)
"S"-tähte ei eksisteeri. "R" seevastu täitsa olemas. Issiga on nii, et kui issi kohta küsida, siis näitab näpuga, kui aga küsida "Kes see on?", siis teatab "emme!". Võite arvata, et Vanamees sellega just väga rahul ei ole...
Viimasel ajal on lisandunud "N" sõnade lõppu/algusesse... Nina on ninan, õue on õuen, emme on järsku nemmen, vennast on saanud ennan jne. Veel meenuvad täppn, nuppn, mis on juba paras keele väänamine... Eks on mingi periood ja normaased sõnad taastuvad millalgi nagunii.
Kõige naljakam sõna, mida kasutab, on pabul :) Kui selle oli kehast väljutanud, siis minu kommentaari peale hakkas kordama ja nüüd täitsa selge :)
Kell on aga meil ka servast piinlikke hetki juba tekitanud :) Kell on tik-tak, kuid kui tema näiteks poes või mujal seinalt suure kella avastab, siis hüüab nõudlikult (et "vaadake, ma nägin ja tundsin ära, eks!") "lita-lita!". Ja kui siis kohe kiiresti kaasa noogutama ja kinnitama "on jah tik-tak" ei hakka, siis hüüab nõudlikumalt ja valjemini, näpuga kuhugi suunates: "Lita, liitaaa!"
Siuksed asjad ajavakku :)
3 kommentaari:
Nii armas! Tuleb jah kõik need sõnad ja esimesed laused ja naljad üles kirjutada, kipuvad ju ununema :)
Mina tundisn enda puhul tõelist alarmi siis, kui ühel päeval enda kõrval olevatele täiskasvanutele tiesti automaatselt hüüatasin: "Näe, lennuk!" Võite vaid arvata, milliste nägudega mind vaadati. või siis mööda vaadati:)
Muhhahhaaa :)
See kõlas küll ju väga eheda rõõmuna :) Aga tõsi ta on, eks mõni võis kulmu kergitada küll. Mu meelest nii armas :)
Mina ka täna hommikul olin veidi sassis... Tahtsin ülalt korruselt Noorema Poisi jaoks tekikest alla saata ja et Vanamehe tähelepanu saada, tegin millegipärast keelega huulte vahel plödistamist/puristamist. Noh, nagu ikka lastele vahel lollusi teed, kui jauraks muutuvad. Sõnu seades oleks asi palju konkreetsem olnud ja ka Vanamees poleks mu üle irvitada saanud :)
Postita kommentaar