Nii, asi läks aina hullemaks.
Sel aastal siis tervised allapoole igasugust arvestust ja sisuliselt valitseb meil non-stop laatsaret. Üks saab terveks, järgmine haigestub jne ringiratast. Njah...
Ja kuna ma ei ole võimeline isegi tervete laste ärkvel olles arvutis istuma (millal ma siis veel nendega koos olen kui mitte praegu?), siis haigete laste kõrvalt on see suhtkoht võimatu ka eeldataval/loodetaval uneajal. Nii need harvad võimalikud (reeglina veerandtunni kaupa öösel) hetked, mil ma arvutis olen, kuluvad erinevate tööde ja kooli peale. Nii lihtne see ongi.
Aga proovin siis täna märksõnad lauseteks vormistada ja mingisugused kokkuvõtted teha.
Nädal 8 (veebruar):
Nooremal Poisil pistab valge peanupu kohe esmaspäeval välja juba 4.hammas.
Päikest on uskumatult palju. Aga ikka veel on selline talvepoolne see olemine.
Sunnin Vanameest mulle riiuleid ehitama, kuna taaskord on mul tulnud idee mööblit ringi tõsta.
Ja siit saab kohe lisada kobina meeste loogika puudumisele: saadan Vanamehe Kärdlasse saematerjali tooma. Eelnevalt valin välja materjali ja mõõdud. Ja arvutan välja kogused. Ja kirjutan kõik ilusasti üles. Isegi hinnad panen juurde nii jooksev meeter kui hind kokku. Et siis ju pilt selgem, eksole. Nii... tuleb tagasi ja.... ühte sorti prussi on 21m asemel 2,1m. ?????????? Mida ma teen sellise jupiga? "Aga see siin paistis nii koma moodi". See "koma" on number kahe saba. Ilus ja selge. Ja kordan - kohe kõrval nii meetri hind kui 21m hind. Lambike ehk?
Huvitav kas ma olen ainus, kes meeste loogikaga kimpus? Või teised lihtsalt ei kiru oma küljeluid?
Vanamehe sundimine tuleneb ajafaktorist. Ta nimelt on paariks nädalaks polaarjoone taha sõitmas ja ma tahan enne endale ka miskit. Antud juhul siis riiuleid.
Küüned lasen seekord kolmevärviliseks lakkida. Üldse mitte minulik. Reeglina range klassika austajana olen tänu Putini teemadele patriotismi rõhutav ja küütsakad saavad sini-must-valge katte. Kõik 10 on ehitud justkui minilipukestega. Las siis olla.
Aga imelikuks olen ma ikka küll muutunud - lahkun mõneks tunniks kodust ja võiks ju eemal- ja iseolemist nautida, kuid juba mõne aja pärast tunnen oma poistest puudust. Ikka täiesti nõme kanaema...
Vanamees lahkub. Ärkan poistega ja toimetame paar hommikutunnikest. Seejärel lahkub ka elekter. Wtf?
Meil ei käi reeglina elekter ära. Hoolimata sellest, et meil on olemas kaev, kust saada vett, puupliit, millega saab kütta ja süüa teha ning isegi välikemps, kuhu ma oma jalga veel kunagi tõstnud ei ole, ei ole see meeldiv tunne. Ikka ju harjunud oma elukorralduse ja oma mugavusega.
EE saadab teate, et nad on teadlikud ja taastub paari tunni pärast. Taastamine lükkub veel +3 tundi. Ja kui ka see aeg hakkab täis tiksutud saama, tuleb teade, et taastumine veel +3 tundi kaugemal. No minge pekki, noh! Lõpuks helistan, ootan ära hiiglapikad muusikalised vahepealad ja uurin klienditeenindajalt, mis ma nüüd tegema pean. Kas ka too tärmin võib edasilükkamisele minna või on lootust siiski taastamisele? Mida ma oma kahe püsimatu minitegelasega seal küünlavalgel teen. Suht ebamugav on pliidil vett keeta ja siis seda pepupesuks doseerida, eksole. Aga vähemasti on mul see võimalus olemas.
Õnneks elekter leiab siiski tee tagasi meie juurde. Oli olnud pealiinis miskine jama, mis nõudis uute seadmete toomist ja paigaldamist.
Aga vahepealsesse aega jäävad siis küünaldega ümbritsetud gaasipliidil söögi valmistamine, pealamp otsa ees ning pepupesu samuti pealambiga... Lastel nalja kui palju. Minul nii naljakas ei ole.
Vanemal Poisil kinnistub uus lemmikvärv: onahh (loe: oranž)
Poisid paranevad vaikselt nohust ja ma isegi ei mõtle Vanema Poisi lasteaeda viimise peale. Hoolimata sellest, et talle väga meeldib seal teistega mängimas käia. Aga meie senine graafik alates oktoobrist on ca 3-4 päeva igas kuus. Ülejäänud aja on haige või siis taastumas (kuna otsest vajadust viia ju pole, siis lasen tal enne ikka kahtlusteta täiesti terveks saada).
Ema tuleb nädalavaheks Hiidu. Poistel rõõmu kui palju. Vanem Poiss saab mitte kõige toredamast ilmast hoolimata vanaemaga õues toimetamas käia ning et lastes väljas söömise kultuuri juurutada, käime ka kohvikus maiustamas. Vanem Poiss on suur kohvikufänn juba. Noorem ei arva sest veel miskit :)
Vanem Poiss toob mulle peotäie lumikellukesi, endal nägu säramas. See esimene kimbuke oma lapselt (küll vanaema abiga korjatud ja peos kohmakas kindas veidi muljuda saanud) on nii südantsoojendav, et kerge niisutuski tekib silmamunade kohale :))) PS: Lilled on tänaseks ammu närbunud, kuid ikka veel ei raatsi neid ära visata...
Nooremal Poisil lõikub 5. hammas.
Mulle tekib ootamatult tilluke lisatöö ots. Poleks muidu mainimist väärt, kuid õppeprotsessiks imeliselt õigel ajal ning parajalt nüansirikas. Erialane. Ja saab ilusti distantsilt Tallinnasse tööd teha. Oleks vaid seda aega nende pidevalt tohterdamist vajavate tegelaste kõrvalt! Aga kui tahan tulevikus kliente juurde ja juurde saada, siis on hädavajalik end turule sisse sööma hakata. Ei tule mulle keegi hiljem täispaketiga ligi, ikka jupiti tuleb end uuele erialale sisse möllida.
Nädal lõppeb paraja pauguga. Tuleb välja, et ka mitte-ootamatu võib kokkuvõttes siiski päris ootamatuks osutuda. Sureb lähedane inimene.
Nädal 9 (veebruar):
Ema on kihutanud Saarde matuseid korraldama. Mina korraldan kodus kasside ja lillede elu-olu, prügimajanduse ja kütte teemad, pakin kohvrid ja poisid autosse ning sõidan õhtuse praamiga samuti Saaremaale. On küll matusemeeleolu, kuid ei midagi väga hullu. Ei olnud just üllatus.
Öösel haigestub Noorem Poiss. Kõrge palavik ja rahutu/vähkrev öö. Vabariigi Aastapäeva veedab laps jorisedes ja minu külge klammerdudes. Ei mingit planeeritud erilist pidulauda ega tähistamist. Ka järgmine öö möödub kõrges palavikus. Tulemuseks 2 hammast (6. ja 7.) ja rõõmus-rõõsa palavikuvaba laps.
See on siis kolmapäeva varahommik.
Kolmapäeva lõunast lööb minul põhja alt. Palavik kõrgele ja miskine kõhuviirus, mis pidada mööda inimesi käima. Ikka väga karmil kujul, suure intensiivsusega.
Neljapäeva hommikul seevastu tunnen end juba peaaegu inimesena. Nii inimesena, et suundun siiski planeeritud juuksurisse. Saab kunagise klassiõega/sõbrannaga lobiseda ja metsa kasvanud kiharad taltsutada.
Õhtul selgub, et koleda kõhuviiruse on külge haakinud ka Vanem Poiss. Ütleme nii, et seda siin kirjeldada oleks liig mis liig. Aga kõrges palavikus pidevalt nuttev ja ainult süles rahunev laps on ikka karm küll. Lisaks ukerdab põrandal 6-kuune tegelane, kes ka tähelepanu tahab ja tegelemist vajab. Olen siiralt tänulik, et viibin Saares, kus teised pereliikmed suureks abiks on. Sest... Nii kui Vanem Poiss oma haigusilmingutega lagedale tuleb, jään uuesti ka mina. Ja kordan - seekord on tegemist eriti jõhkra variandiga.
Reedel on matused. Ei ole mõeldavgi, et ma osaleda saaksin. Millest on väga-väga kahju.
Jään oma ainult süles mitteröökiva 2-aastase ja mängida püüdva 6-kuusega koju. Endal pidevalt vaja kempsu vahet joosta ja Noorem Poiss vajab ikka veel sageli rinnapiima ja samal ajal karjub teine kõrval, et tahab sülle... Oehh...
Kuna kauem ei julge ma talvel maja ilma aktiivse kütteta hoida, jään endale kindlaks, et pean reede õhtul Hiidu sõitma. Haigena + haige lapsega + imikuga. Ema on veendunud, et ta tuleb kaasa. Et ta ei lase meid sellises seisus ise minna.
Sellest on ikka üüratusuur abi. Sest... endiselt olen ikka kohe väga-väga rivist väljas. Mis siis, et seda oluliselt endal tunda ei saa lubada.
Nädalavahetusel oleme mina ja Vanem Poiss endiselt haiged. Ema ja Noorem Poiss on pääsenud. Noorem Poiss saab pühapäeva hilisõhtul 7-kuuseks.
Ilmast ei tea suht midagi. Paras püstijala-kooma on peal.
Nädal 10 (märts):
Koolinädal. Jääb minemata kahjuks. Esiteks jõuab esmasp. õhtul alles koju tagasi Vanamees ning ei mina ega Vanem Poiss ole veel päris terved, kuigi selles suunas liikumist alustanud.
Nooremal Poisil 7-kuu "ülevaatus". No ikka üldse enam ei kosu, ei pikkust, ei kaalu. Vaid 300g ning 1cm (9,9kg ja 72cm). Arst arvab, et kuna ta nii aktiivne ja muudkui ringi ronib ja toolide/autode/milleiganes abil ringi astub. No vaatab seda asja. Lisatoitu ei taha, selle manustamine käib juba jupimat aega suure sõjaga. Aga ma ei saa ju jäädagi teda tissiga kasvatama, nii suur laps ja nii paljude hammastega vajab juba ammu lisa.
Laekub ka 8.hammas.
Vanem Poiss taastub kiiremini kui mina. Nädala keskpaigaks on tema juba terve, minul võtab veel natuke aega.
Aga.... nädalavahetusel jääb Noorem Poiss kõrgesse palavikku... Ja kõht lahti... No ma ei või, noh!
Palju vastikuid ilmasid. Tatised, lidrised, külmad ja tuulised. Mõni imeline satub kah teiste sekka, kuid valitsev toon on siiski "puhas pask".
Minu suureks üllatuseks kannavad kassid puuke. Märtsi alguses? Aga mida ma imestan, pole ju korralikku talve olnud.
Puugiampullid kuklasse, ei muud.
Nädal 11 (märts):
Vanem Poiss on nii naksakas, et suundub lasteaeda. No mida pärglit ma temaga ikka peale hakkan, kui ta keset mänguhoogu maas kükitades mulle otsa vaatab ja küsib: "Lasseaeda?". Või kui kuskile minema hakkame, kõlab sama küsimus... Ilmselgelt ta igatseb sealseid tegelasi ja teistmoodi mänguasju.
Üle ma aga pingutada ei julge ja viin ta sõime vaid esmaspäevast kolmapäevani. Kõik kohalkäivad lapsed paistavad terved olevat ja kasvatajatega suheldes on tagasiside julgustav.
Hästi armas on meil see, et sõimekasvatajad võtavad saabuva lapse sülle. Ma ei tea, kas kõik lapsed või vaid need, kellele see tundub meelepärane olevat. Meie oma läheb rõõmuga "kalli-oppa'sse", nagu ta ise ütleb (kallistav sülelus), nii kui rühma uksest sisse saab. Heal juhul lehvitab lahkuvale vanemale "sau-sau!" ja ongi tema toimetamistest tulvil päev alanud.
Kasvatajad tervitavad teda alati rõõmuga (nad on meil ülitoredad, kahju, et nad järgmisse astmesse ei liigu vaid ongi sõimele spetsialiseerunud) ja ütlevad, et temaga pole kunagi mingeid probleeme. On ütlemata rõõmustav kuulda, et ta väljaspool kodu oskab sotsialiseeruda ja end vaos hoida. Vahel võiks see rohkem ka koju laieneda... :D
Õnneks ei ole talle ka äratulek probleemne. Nähes mind või Vanameest rühma astumas, jookseb suure hooga kallikalli tegema ja siis hakkab mänguasju ette vedama ja näitama, mis mida teeb. Tema viis oma päevaseid elamusi jagada :)
Sööb endiselt mehe moodi. Nt 4 portsu hommikusööki ja 3 lõuna oma pole tema puhul midagi imestamisväärset. Kui enam ei mahu, loobub magustoidust ja ka maksakastet sööb vaid ühe portsu, kuid muu läheb ludinal.
Patrab palju. 5-sõnalised laused on suht tavalised juba. Tal küll on kindlad tähed, mida ta kipub sõna alguses ära vahetama, kuid üldiselt on väga arusaadav. Ma isegi üllatun, kui palju ta juba rääkida oskab. Mingi meeletu hüpe on toimunud viimase kuu ajaga. Kasvatajad olid ikka õite imestunud, kui poiss peale kuud aega eemalviibimist lasteaeda läks ja muudkui kõigest ja arusaadavalt rääkis :)
Kodus ei läinud asjad aga teps mitte nii roosiliselt. Noorema Poisi palaviku jätkuks tekkisid kõhuprobleemid, milles ma kahtlustavalt hakkasin ära tundma sünnist saadik olnud murekohta. Arvasin, et on juba korda saanud see jama ja ka mõne kuu tagused analüüsid näitasid seda, kuid kuri kahtluseuss paotas varjusurmast silma.
Kolmapäevaks ei pidanud ma enam vastu ja helistasin arstile. Telefonitsi leppisime kokku, et viin analüüsiks vajaliku materjali ise Terviseameti laborisse ja ta helistab neile ja annab suusõnaliselt tellimuse. Ei hakka saatekirja kätteorganiseerimise peale aega kulutama.
Tõelised väikese koha eelised. 20min hiljem olin labori uksekella helistamas ja täielikult informeeritud töötajale materjali üle andmas. Ja õnneks on meil selline arst, kes on alati nõus uurima ja puurima, mitte ei hoia analüüside raha kokku. Ja alati tuleb vajadusel ka koju :)
Paralleelselt olin väga töömeeleolus. Tervis oli ju tagasi ja hulk tööd vajas tegemist. Nii see väikemees siis siin põrandal mängida ukerdas ja mina samal ajal mööda suurt lauda oma dokumente taga ajasin. Praegu veel natuke aega saab sedasi teha, kui Vanem Poiss lasteaias. Varsti ulatuvad ka noorema krati väikesed käekesed niipalju lauale, et ei saa siin enam miskit pinnalaotust teha.
Kindlasti vajab äramainimist luure-kurgi saabumine. Nimelt saabus 11.märtsil meie esimene sookurg :) Kruutas siin soisel karjamaal nii mõnusalt koduselt :)
Möödunud aastal tulid aprillis.
Ilm? Täiesti uskumatu imeline päikesepaiste. Õhus on selline kogus kevadet, et hing tahab rinnust välja pahvatada. Eriti nauditav on kontrastsus - hommikuti on maa päikeseküllase härmatisega kaetud ja päeva peale saab päikese käes ka 15 kraadi lõdvalt kätte. Meie külas, mitte üldiselt. Meil selline naljakas kant, et suvel kõige soojem ja talvel kõige külmem Hiiumaal. Ja kui ilmateade siin väidab, et öösel oli Kärdlas +3, siis meil näiteks hoopis -5...
Samas kui lehed hakkavad puudes punguma, oleme meie Kärdlast ca nädal-kaks ees...
Kummalist arusaamatust ka: oli soov osta elektrooniline vidin. Ettevõttele tehti hinnapakkumine 127€. Ja kui sama vidin osta eraisikuna, oli hind järsku 55€. Sama ese, sama müüja (väga-väga suur ja kõigile teada-tuntud ettevõte). Müstika.
Loomulikult ostis eraisik, mitte ettevõte.
Reedeks oli plaan taas Saarde sõita. Oli kokku lepitud, et vaatame seal uue ilmakodaniku üle (venna tuttuus tütar), kuna ma kohe üldse mitte ei viitsi oma krattidega veel (talvisel ajal ja sissepakitult) Tallinna-sõitu ette võtta ja Saares käime mõlemad pered nagunii pidevalt.
Kõik klapib. Lapsed rõõmsad, endal energiat jagub, tööd enam-vähem järje peal.
Läheneb ärasõidu aeg. Kaks tundi enne seda saan arstilt Noorema Poisi analüüsi tulemused - jama on tagasi ja päris hullusti. Ei saa muudmoodi kui kiiresti antibiots peale. Tunnike enne väljasõitu muutub Vanem Poiss virilaks. Aga noh, lapsed autosse ja siiski minek.
Tee peal on aru saada, et Vanema Poisiga pole siiski päris ok. Ja ongi nii - palavik üleval. No mis needus selle Saardesõiduga ometi on? Juba viimased ma ei tea mitu korda haigestub ta kas enne reisi ja seega jääme koju või haigestub ta suht kohe peale kohalejõudmist. Ei julge selle moega varsti enam Saare-koduseid vaatama minnagi ju...
Jõuame siis Saarde ja lapsel palavik 39,5. Ja hakkab looma miskine köha ja nohu moodi asi. Köha eriti koleda häälega.
Palju õnne. Ja palju õnne veelkord, meil Vanamehega täitus 5 aastat.
Nädalavahetus kulus siis ühtepidi uut ilmakodanikku imetledes ja teistpidi haiget last ravides-lohutades. Vahel käis ka vennaga ja onutütrega mängimas, kuid suure osa ajast veetis kellegi süles vedeledes. Nii kohutavalt kahju oli, kuna ka vennatütar oli oodanud seda, kuidas nad koos aias mängivad... Ja Vanem Poiss tohutult fännab oma onutütart ning see jõuetus oli lihtsalt nii nukker. Lisaks mittesöömine... Sest hoolimata terve olles söödavatest hiigelkogustest on see laps paras kondikubu. Ainult suur pea ja siis pikad peened jäsemed ja vibalik keha. Vahel täitsa mures, kuid kuna ta tarvena nii ülimalt energiline, siis ju ta kulutab selle kõik sahmerdamisse ära lihtsalt.
Laupäeval Kuressaares ehituspoodi väisates sain teada, kuidas on võimalik endale teenindaja ligi leida :)
Käin ja otsin, kes mulle jupi vajalikku välja mõõdaks. Küsin, ei kedagist. Hakkan kassasse suunduma, et sealt nõu saada, kuid viimasel hetkel keeran otsa ringi ja suundun tuldud teed tagasi. Ma ju ometi
nägin mõõtmise atribuutikat ja väljalõikamise lauda.
Ei miskit, laotasin soovitu lauale ja asusin mõõtma. Olin omadega peaaegu valmis, kui saabus kiirel sammul sõbralik naisterahvas. Üle ei hakanud ta mõõtma, usaldas mind ja pakkis-koodistas mu toote :D
Ühe tarkuse võrra sain veel teadjamaks. Minu pisitilluke poiss on hiiglane! Seesama tegelane, kes särava naeratuse saatel mööda põrandaid käputab, ei ole üldse mitte mingisugune pisike olend, keda kallistades tema haprust tunned.
Nimelt kohtusin 1,5-kuuse neiu A-ga, kes tänaseks on peaaegu sellistes mõõtudes nagu Noorem Poiss sündides. Ja ta oli nagu suleke mu kätel! Ma ei saanud üldse aru, et ma last süles hoiaksin. See tibatilluke olevus, see olematu kaal, see imeline hambutu naeratus ja piiksuv hääleke... Ja siis läheneb ja nõuab sülle mu oma pisike poja ning ma raban ta sülle nagu elevandipoja... Sellisel hetkel saan aru, et mu 10-kilone tegelane ei ole tõepoolest enam väike.
Ja ma ei usu siiamaani, et ta oli sündides sama tilluke nagu preili A praegu... Ta lihtsalt ei saanud olla! Kuigi mõõdud klapivad... :D
