Ala- või ülehindan?

Vahel mul on tunne, et ma esitan tänu väiksema lapse olemasolule suuremale liigsuuri nõudmisi. Eeldan, et ta peaks oskama seda ja toda ning justkui iseenesest kõike juppmaad paremini teadma kui ehk tegelikult teab. Samas - kui võtan teda väikese lapsena, üllatun sageli ja püüan end taas korrigeerida.
Ühesõnaga suht segane jutt sai.

Kui eelmisel aastal nõudis laps ise lasteaeda ja oli kurb, kui minna ei saanud, siis peale kolmekuulist puhkust sel sügisel taasalustades ta enam nii rõõmus pole. Esimest korda elus jäi septembris hommikuti nuttu tihkudes sõime. Kasvatajate sõnul lõppes see küll kohe, kui lapsevanem lahkus, kuid hinge kriipis see teadmine ikka. Ülejäänud päeva olevat laps olnud rõõmus ja aidanud kasvatajaid väiksematega tegelemisel, kojuminek oli samuti rõõmus.
Käis 1,5 nädalat, siis jäi nohusse.

Seejärel jätsime pikalt koju, enam kui kuu aega oli vahe. Kui küsisin, kas lasteaeda tahad minna, sain vastuseks, et "Tahan aga hiljem". Mingil kummalisel põhjusel enam ei kibelegi, kuigi sõimes samad kasvatajad kes eelmisel aastal. Lapsed küll enamuses teised. Kui eelmisel aastal oli tema pikalt kõige noorem, siis nüüd on tema vanemate seas ja ülejäänud pisised, kes eriti ei räägi veel. Mis muidugi võib talle mõju avaldada, kuid samas on võimalus, et need mitterääkijad üritavad end teistmoodi arusaadavaks teha ja mine tea, mida see tähendab. Igatahes on poiss mõned korrad maininud, et keegi laps lööb teda. Arvestades aga tema tundlikkust "Miks sa mulle nii tegid?" "Miks ta minuga nii käitus?" jmt, võib see talle rängalt mõjuda. On see nii või ei, pole ma veel selgust saanud.

Lükkasime ja lükkasime seda minekut edasi, kuid kuna tulemas on vanavanemate päev ja see sisaldab esinemist, tahtsime, et ka meie poiss oleks natuke kavaga kursis, mitte ei peaks segaduses pealt vaatama ja niisama kaasa karglema. Et saab proovidest osa võtta. Seega pakkusime talle välja, et täna lasteaeda. Nõustus.
Suurt-suurt rõõmu tekitas vaatepilt rõõmsalt tantsusammul rühma kekslevast lapsest. Ses mõttes kõik ideaalne. Lapsevanematel südamed rahul.

Lähen siis päeva lõpus järele ning peale tere-kallisid lausub mulle vaikselt, kergelt isegi etteheitvalt: "Mummi ja Nana ei tulnud... Ei olnud mummide ja nanade pidu..." Ise veel sellise näoga, et mis kägu sa mulle ajasid ja no kas sa siis ise ka asjadest õigesti aru pole saanud või mis su diagnoos on.
Oehh... vot siis ma tundsin, kuidas see lõikas.
Olin talle rääkinud, et ta võiks käia paar päeva lasteaias, koos teistega saalis harjutamas käia ja siis, kui veel kaks öötudu on tehtud, tuleb mummide ja nanade pidu (meil ei kasutata sõna vanavanemad, meil on Mummi ja Nana ja teisest liinist Vanaema).

Kuna ta teab numbri kaks tähendust ja kuna termin "kaks öötudu" on talle minu arvates/kogemustele tuginedes selge, ei osanud ma kahtlustadagi, et tema jaoks oli see kepseldes rühma minek tõenäoliselt vaid õhtu ootusärevus. Ja mida ta siis tundma pidi, kui see kõik tühja jooksis?
Ma ei tea. Jah, ma mõjun siin heietades imelikult, kuid millegipärast pean seda endast välja saama.

Loomulikult selgitasin talle veelkord ja taas tundus, et sai aru, kuid tekkis õigustatud küsimus, et kui palju ta tegelikult siis ikkagi adub? Kas oli see vaid ühekordne möödarääkimine tänu sellele, et Mummi ja Nana talle nii olulised ja ootusväärsed? Või eeldan mina liiga palju?

Jajaa, taas titejutt. Aga see on hetkel mu elu suurim sisu ja vastutus ja lihtsalt nii ongi.

Aasta Ema tegutseb taas

Üldiselt on mul laste taluvustega väga vedanud.
Ei ole miski neid täpiliseks ajanud ega muud jama põhjustanud. Taluvad kõike. Isegi vürtse ajavad kahe suupoolega sisse, minu pidurdamispüüetest hoolimata. Nõuavad ja eks siis anname "mekkida" ning järsku juba matsutavadki. Sellist tavaari, mille peale mina võiks tuld sülitada.

Küll aga tekkis mõni aeg tagasi kahtlus, et Noorem Poiss ei talu vist hästi riisi. Selline ütlemata kummaline toode mittetalumiseks. Muud teraviljad ja sarnased tooted on ok, kuid riis, see kõige leebem, lõi pepu hetkega punaseks, kui sealtkaudu miskit väljunud oli.
Jäid ära riisitooted. Meil, riisisöödikutel, jäi riisi kappi seisma kotikeste viisi. Isegi riisigalette, mille järele poisid hullud on (krõmps-krõmps-leivakesed ehk vahepealad on need meie kodus ning erilises soosingus on maitsestatud galetid), ei saanud me neile enam pakkuda. Sest kuidas sa ühele pakud ja teise kõrvalt vaatama jätad, eksole.

Möödunud pühapäeval küttis Vanamees sauna + toimetas õues ja mina tegin süüa. Lõhe ahju küpsema, kõrvale mökerdasin kalakastet teha (see on lihtsalt hullumaja, kuidas poisid kõikvõimalikku kala süüa võivad - ma ausalt ei jõua nii kiiresti seda roogudevabalt ette anda kui need mehed nõuavad). Ja siis, ilma midagi mõtlemata, panin keema riisi. Ahjukala kõrvale ju ikka riisi, eksole.

Aasta Ema keetis siis riisi ja Aasta Isa söötis seda lapsele sisse (no ei taha ta lasta veel Nooremal Poisil ise süüa, kuna siis on nii laps kui elamine möglaga ühtlaselt kaetud).

Järgmisel ööl ei saanud ma kohe kuidagi aru, mida see laps seal voodis pidevalt kräunub. Võtan kaissu, kuid kiun jätkub kergete vahedega hommikuni.
Ja siis, järgmisel päeval eelmise päeva ülejääke uurides plahvataski - me olime lapsele söötnud rooga, mille suhtes ta on tundlik ja laps muidugi sõi kahe suupoolega. Ja öösel maadles pingetega.

Ma olen enda üle kohe uhke. Nii hea ema, et anna aga olla.
Huvitav, kas nüüd jääb meelde?
Aga eks ma mõne aja möödudes teadlikult ikka kavatsen taas katsetada. Lastel ikka muutuvad need asjad. Sest no see on lihtsalt liiga jabur asi, mille suhtes spetsiifiliselt tundlik olla.

Mingil veidral kombel ma igatsen

Igatsen blogi.
Vahepeal ei jaksanud ma blogimisele suurt mõeldagi ja kaalusin mitmel korral selle teemaga päris lõpetamist. Samas nagu kuidagi ei raatsinud. Põhjuseid erinevaid, kuid see väike päevaraamat on siiski kuidagi oluline. Täna veel.

Nüüd aga, kui suvemöll ja katkematu külalistevool möödas, ei ole ei rase ega piimast plahvatada üritavate tissidega, tekib igatsus blogiseda. Poiskad kah juba veidi suuremad ja hoolimata sellest, et unevõlg on endiselt üüratu, tunnen ma end veidi enam rütmis olevat kui siis, kui poisid veel päris tited olid. Justnagu hakkaks kerge hingamine tekkima. Ja ärkamine. Jube kummaline tunne.

Et siis jah, loodetavasti leian ma endas siiski jaksu ka siinmail taas jätkata ja blogi veidi aktiivsemalt klõbistada. Mitmed projektidki ju pooleli, kuid kuna blogi ja reaalse elu vahel on siiski määratu olulisuse vahemaa, siis blogiprojektide järjepidevuse nimel ma muud ohverdada ei kavatse. See kõik on pigem fun, vahel informatiivne, kuid kindlasti mitte ei saa see mul täna ja sellisel kujul olla kohustus. Aga mõned asjad on standby's ja ju nad jätkuvad siis, kui see mulle sobib.

Aga oioi kui palju olen ma peas postitusi valmis kirjutanud. Eriti magava lapsega ringi kärutades või autos pikemaid otsi sõites. Ja kusjuures - need on isegi head postitused! Sõnastuse meeldib mulle endalegi, kobistamist ei eksisteeri ja isegi teemad on enamat kui "eile sõin kapsast ja liha ning titel hambaid naapalju". Päevakajalisi, päevapoliitilisi, emotsioonidest tulvil ja kainelt arutlevaid. Ja no mida iganes veel. Aga... millegipärast on see fail arvuti taha jõudes kusagile ajukurdude avarusse kaduma läinud ja täpselt nii ongi. Ikka liha ja hambad.

Aga noh, asi seegi :)
Et siis jah, ma olen lootusrikas :)
Täna rohkem ei jaksa. Lõpetasin just töö tegemise (tänaseks...) ning suundun mõnele unetunnile.

Soccer mom?

Idee poolest peaks soccer mom tähendama vist küll keskklassi ema, kes märkimisväärse osa oma ajast sõidutab lapsi kuhu iganes vaja, kuid kuna ma teda täna siiski ei esinda, teen enesele mööndused. Mina lihtsalt irvitan ikka veel iga kord, kui viimati soetatud masinasse istun, et "Noh, soccer mom, minek!"

Teema selles, et tegemist väikebussiga. Ja selle soetamise idee tuli sellest, et mahuks oma pere ja tavaariga sõitma.
Justnagu ma oleks mingi suure pere ema ja vaja kõik hurdad-labradorid-ilvesed, kanakuudist rääkimata, kah kohvritega koos pagasisse mahutada, eksole...

Aga hoolimata sellest, et algul ajas see mind irvitama, olen tänaseks aru saanud, et pagana õige otsus sai tehtud. Mugav on, noh!
Mõlemal kratil oma tugitool, kuhu siis turvatooliga kinnitatud. Vanem Poiss ronib ise autosse (maasturisse ta näiteks ei ulata veel ise ronima nii, et me kõrval ei kisendaks "Ära määri ennast ära, jumal küll!") ja jalgadel ruumi küllalt, ei ulatagi seljatuge rapsima.

Istmeid kokku 7 (2+2+3), kuid viimasesse ritta jätsin vaid ühe. Ülejäänud ruumi vabastasin pagasile ja no näiteks vankrit ei pea isegi mitte kokku lappima - tõstad autosse ja nii ongi :D Ausõna, paganama mugav :)

Kohe eriliselt rõõmustasin ma ruumi ja vaba liikumisvõimaluse üle autos sees viimane kord praamil. Käisin sedapuhku poistega üksi Saares ja no see praam, mis kaht saart ühendab, on ju paras uunikum (Kõrgelaid). Suur metallkolakas, kus killertrepid.
Kui ma poistega üksi Saares käin, siis ma praamil salongi ei lähe. Täna veel. Nimelt ei taha ma mõeldagi sellele, kuidas nendega üksi treppidest üles ja alla saan. Üks süles, teine käe otsas (kuna see trepp on tõesti nii järsk, et mina oma kaheaastast selle peale ilma toeta ei usalda) ja ise peaks ju ka millegagi kusagilt kinni hoidma, kuna ka ise ei saa muudmoodi eriti just alla tuldud. Ükshaaval kah viia ei saa, kuna trepid salongis täitsa lahti ja on fakt, et ülesjäetu tuleks mind otsima...
Eieiei, need trepid on liiga hirmsad.

Siiamaani olen neid siis kuidagi selle tunni ja veerandi jooksul püüdnud lõbustada, kuid kui auto ei sõida, pilt ümber ei muutu ja oled aina oma turvatoolis kinni, siis mingi hetk võtab üks kahest ikka tuurid üles. ja siis võimle seal nendega. Süüa nad ka nii kaua ei taha, magama nii suurtena enam naljalt ei jää. Sõitvas autos veel, kuid mitte seisvas.

Et siis jah. Jama lugu.
Sedakorda aga lasin praamil kratid autosse vabalt liikuma ja nii nad siis turnisid ees ja taga ja käisid vahepeal roolis ja vahepeal kohvrite vahel uudistamas. Samal ajal mängis ekraanil multikas ja seegi oli suureks abiks. Vanem Poiss leidis, et tema soovib nüüd ülejäänud tee esiistmel sõita ja kinnitas selle kinnituseks ka turvarihma. Taha oma toolisse oli alles siis nõus naasma, kui rääkisin talle kurjast politseionust, kellele sellised asjad ei meeldi ja kes viib emme siis minema, kui lapsed oma toolides ei istu. Täna veel mõjus. Hea, et teismeline veel pole ja "suva!" ei teatanud :)

Nii et jah. Pole ma kunagi väikebusse fännanud, kuid täna, puhtpraktilistel mugavuskaalutlustel olen ma oma soccer-mom-masinaga ikka päris rahul kohe :)

Laulmisest

On sündinud ime.
Imede ime.
Mina laulan.

Asi selles, et kui õhtujutt/-jutud poistele loetud, läheb lugemislamp kustu, poisid pikali, tekid peale ja siis peab emme istuma kahe voodi vahel asuvas tugitoolis ning laulma. Kuna kumbki selle peale veel nutma pole hakanud, ju siis nii kole kah pole, nagu ma ise terve elu oma lauluhäält hinnanud olen.

Kusjuures, mingi hetk alles mõned aastad tagasi sain ma aru, miks ma siiani laulmisega hakkama ei tahtnud saada ja see mul sisekõrva kriipis. Ma nimelt kujutasin ette, et kuna mu hääl on rääkides selline porgandipiiks, siis pean ka kõrgelt laulma. Paganama raske oli. Kui aga vihastades hakkas mu hääl madalamaid toone omandama, kandus see imelikul kombel ka laulmisele üle ning madalalt laulda on üllatavalt kerge :D
Nii ma siis igal õhtul kahe krati voodiveerel jorisengi.

Muideks, kui ma reisil olin ning enne Vanamehele sõnad peale lugesin, et laulmine on ka tudurituaali üks osa, siis esimesel õhtul oli Vanem Poiss peale issi laulupakkumist resoluutselt teatanud: "See on emme asi!".

Igatahes.
Oluline on ka lauluvalik ning järjekord. Kuna Noorem Poiss veel sel teemal arvamust ei avalda, jääb lootellijaks Vanem Poiss. Temal on välja kujunenud oma väga kindel soovinimekiri koos järjekorraga. Kõrvalekaldumine ei ole option.
Seega laulsin ma pikka aega lapse soovil igal õhtul neli laulu. Mahedalt, vaikselt ja enda arvates uinutavalt, kuid ainsana uinub Noorem Poiss. Vanem ootab alati laulmise lõpuni.

Esimene laul listis on 2-aastase lapse kohta õite kummaline valik. "Meil aiaäärne tänavas". Aga laul on ilus, on mulle alati hinge läinud ning ju see kõlab siis ka mu häälest. Igatahes on see alati esimene:


Teisena tuleb "Kivil istub väike konn". See on tal endal ka peas, vahel laulab seda mõnele mänguloomale :D See on ka ainus laul, mida mina oma lapsepõlvest mäletan. Minu meelest ema ainult seda lauliski ning tänasel päeval üritab ta selle abil jõulupakke lunastada :D "Same procedure as every year" :)


Kolmas laul on "Mõmmi unelaul". Noh, see kus memm läks maasikale ja taat vaarikale ja kes küll laulaks ää-äähh... jne. Otsida ei viitsinud, liiga imelikke vasteid tuli ning ka Entel-Tenteli lastelaulude plaadil see suht kobistades lauldud :)

Veel hiljuti kuulus nimistusse ka laul "Kui on meri hülgehall". Alati viimane.
Küll aga käitus laps selle ajal kummaliselt. Kui muidu oli kenasti pikuti ja kas hoidsime lihtsalt käest kinni või oleles niisama, siis selle loo ajal tõusis alati istuli, lasi jalad üle voodiserva rippu ja teatas, et tema tahab istuda selle laulu ajal. No istu siis....
Mõned nädalad hiljem oli seda laulu vaja kuulata minu süles. Iga jumala kord samal hetkel üles ja sülle jne. Jälle vaatasin, et üks ütlemata kummaline reaktsioon, kuid ei reageerinud kuidagi. On nagu on.
Lõpuks aga palus ta mul see laul ära jätta. Mitmel õhtul küsisin üle, et kas laul tuleb või ei ja iga kord teatas, et ei. Ja et.... "See laul teeb haiget". Nagu mismõttes? Meeldib ja teeb haiget? Ma ei võtnud ainsatki kõrget nooti sellal, ka eelduslikult kõrged kohad laulsin mahedalt, nii et kõrvadele see valus olla ei saanud. Hingele siis? Mismoodi? Ta on 2-aastane...
Igatahes minu jaoks ütlemata kummaline. Ja jäi endale kindlaks, et teeb haiget ja ärme seda laula. Ja nüüd püsib kõik aja pikali.
Vahel ütleb siiani, et "Ärme meri ülgeall laula, emme, eks"...

Korra eemal

Jube-jube-jube imelik oli korra eemal olla.
Samas - kõiksugu lähedased muudkui korrutasid, et ma vajavat seda ja saan korra end välja magada ja muu selline blablablaa.
Nii ma siis üldsuse survele allusin ja nädalakese kodust eemal olin. Eemal kodust, eemal lastest. E-ga Prantsuse Rivieral. Et tuttav ja turvaline kant, natuke ehk soe ka veel ja ei pea kaua ära olema :)
Sinna saime Estonian Airiga otse, kuid kuna tagasi tulime oktoobris, oli hooaeg ka EA jaoks läbi ning pidime partnerdama KLM-iga üle Amsterdami.

Aga poistest siis:
Vanamehega pole hullu, ta saab ise pestud-kustud-kammitud ja isegi pikematel äraolekureisidel käidud, kuid poiste pärast oli mure. Või noh, ikka enese pärast pigem :)
Pole neist ju eemal olnud. Vanemast Poisist 1 öö siis, kui blogijanaistega kokkutulek oli sügisel 2013, mil ühe öö pealinnas veetsin ja enesele teadmata tegelikult juba Nooremat Poissi ootasin. Vanemast ka siis, kui Nooremat sünnitasin ning kui Nooremaga Tallinnas haiglas olime selle aasta kevad-suvel. Nooremast Poisist polnud aga kunagi eemal olnud ja tema kipub minu külge klammerduma. Vanem Poiss on asjalik, tema teadis rääkida, et emme on reisil ja asi vask. Kui tagasi tulin, teadis kohe kingitusi nõudma hakata :D 2a ja 7k ikkagi juba.
Noorem seevastu (1a 2k) vaatas mind tunnistavalt, tuli sülle, tahtis kohe maha, kuid mõtles siis ümber ja lõi käed ümber kaela ning ca tunni jagu ei lasknud neid lahti. Vahetevahel piilus mu kaelaõnarusest mulle otsa vaadata ja siis liibus edasi. Lõpuks hakkas naeratama ja siis ka naerma. Nuttu õnneks ei tulnud :)
Aga emotsionaalselt oli selline reaktsioon mulle raske...

Vähemasti oli neil minu äraolekul tore ja pidev äkšõn. Olid vanavanemad Saarest neile seltsi pakkumas ja mõne aja pärast viibisid koos issiga mõned päevad Saares ning siis juba hakkasidki kodus mind ootama. Vanem Poiss oli Saares narivoodis hullamas käinud ja silma korralikult rulli kukkunud, kuid ei hullu - torkas oma kärnas ja juba kollaseks tõmbuva silma mulle nina alla ja teatas rõõmsalt: "Mina kukkusin silma rulli! Palju-palju verd jooksis ja siis Mummi lohutas mind palju".
Nojahnoh :)

Aga tõepoolest - sain reisil magada! Mitu ööd ilma kordagi ärkamata - no mida veel võib tahta! Ajagraafik enda suva järgi... No anna asu! :D Sellega võib ära harjuda ju!

Igatahes - Rivieral oli sügis. Saime küll isegi päevitada ja puha, kuid suurem osa aurust läks siiski ringikodimisele, šoppamisele ja söömisele. Aga varasem aeg ei sobinud mulle Noorema Poisi vanuse tõttu ja pileteid broneerides tahtsin olla kindel, et olen selleks ajaks imetamisega ühel pool. Ja et seda plaanisin teha aastaselt, siis väike varu otsa ja nii see hooaeg läbi saigi.
Aga noh, 23 kraadi ei ole ju ka mitte paha, eksole.

Pilte tegime mõlemad ainult natuke ja telefonidega, seega topin siia mõned E tehtud kollaažid ja aitab küll. 

Vintage teema on ülipopp. Kõikvõimalik selleteemaline ning näiteks meie villa aias ilutses selline masin, nagu viimasel pildil näha. Paremal keskel killuke meie villast :)

Elamiseks sattusin valima müstiliselt mõnusa koha. Jahisadama kõrval villade rajoonis majutusvilla. Privaattänav, mille mõlemas otsas läbipääs vaid kiibiomanikele. Ütlemata vaikne, mõnus ja privaatne. Ja nt vastasmaja ees parkis Aston Martin + muu selline silmailu ümberringi :)

 

Kui enamuse aega veetsime Nizzas, siis korra külastasime ka Villefranche-sur-Mer'i. Monacosse ei hakanud minema, kuna seal korduvalt käidud ja mis seal ikka uut näha. Jahid, autod, majad, pargid, grotid ja mäsu-mäsu-mäsu. Same as Nice :)

Sööma sattusime pea eranditult väga super kohtadesse. Eks E näppis muidugi ka TripAdvisor'it, kuid ikkagi. Kaheksajala-salat nt koosneski tervest taldrikutäiest kombitsajuppidest, paar imetillukest tomatitükikest ja mõni leheke salatit juures. Muidu aga näsi neid kombitsaid ja aus kaup sai! Ei olnud isegi kummised teised :)

Kala oli muidugi alati hea, samuti nagu galettes'id ja crepes'id. Isegi pitsat käisime söömas, kuna oli üks imeilus pitsa silma hakanud ja meenutamise/otsimise peale sai umbe täis koht ka üles leitud ning õnnekombel seal laud saadud. Peale meid ootasid inimesed seinaorvas istudes, et ehk vabaneb mõni toolike... Nii oli kõikjal - head kohad olid kiiresti täis.

Igatahes oli meil vahva ja meenutamist väärivaid seiku sai üksjagu. Nagu nt privaattuur suletud grotis, lesbiline rahakott, kaotsiläinud buss, maa-alune tänav, ehmatav kunst, mõningad esiti ülbena mõjuvad, kuid tegelikult äärmiselt soojad teenindajad jne jne jne.
Ja ma sain magada :D :D :D