Laulmisest

On sündinud ime.
Imede ime.
Mina laulan.

Asi selles, et kui õhtujutt/-jutud poistele loetud, läheb lugemislamp kustu, poisid pikali, tekid peale ja siis peab emme istuma kahe voodi vahel asuvas tugitoolis ning laulma. Kuna kumbki selle peale veel nutma pole hakanud, ju siis nii kole kah pole, nagu ma ise terve elu oma lauluhäält hinnanud olen.

Kusjuures, mingi hetk alles mõned aastad tagasi sain ma aru, miks ma siiani laulmisega hakkama ei tahtnud saada ja see mul sisekõrva kriipis. Ma nimelt kujutasin ette, et kuna mu hääl on rääkides selline porgandipiiks, siis pean ka kõrgelt laulma. Paganama raske oli. Kui aga vihastades hakkas mu hääl madalamaid toone omandama, kandus see imelikul kombel ka laulmisele üle ning madalalt laulda on üllatavalt kerge :D
Nii ma siis igal õhtul kahe krati voodiveerel jorisengi.

Muideks, kui ma reisil olin ning enne Vanamehele sõnad peale lugesin, et laulmine on ka tudurituaali üks osa, siis esimesel õhtul oli Vanem Poiss peale issi laulupakkumist resoluutselt teatanud: "See on emme asi!".

Igatahes.
Oluline on ka lauluvalik ning järjekord. Kuna Noorem Poiss veel sel teemal arvamust ei avalda, jääb lootellijaks Vanem Poiss. Temal on välja kujunenud oma väga kindel soovinimekiri koos järjekorraga. Kõrvalekaldumine ei ole option.
Seega laulsin ma pikka aega lapse soovil igal õhtul neli laulu. Mahedalt, vaikselt ja enda arvates uinutavalt, kuid ainsana uinub Noorem Poiss. Vanem ootab alati laulmise lõpuni.

Esimene laul listis on 2-aastase lapse kohta õite kummaline valik. "Meil aiaäärne tänavas". Aga laul on ilus, on mulle alati hinge läinud ning ju see kõlab siis ka mu häälest. Igatahes on see alati esimene:


Teisena tuleb "Kivil istub väike konn". See on tal endal ka peas, vahel laulab seda mõnele mänguloomale :D See on ka ainus laul, mida mina oma lapsepõlvest mäletan. Minu meelest ema ainult seda lauliski ning tänasel päeval üritab ta selle abil jõulupakke lunastada :D "Same procedure as every year" :)


Kolmas laul on "Mõmmi unelaul". Noh, see kus memm läks maasikale ja taat vaarikale ja kes küll laulaks ää-äähh... jne. Otsida ei viitsinud, liiga imelikke vasteid tuli ning ka Entel-Tenteli lastelaulude plaadil see suht kobistades lauldud :)

Veel hiljuti kuulus nimistusse ka laul "Kui on meri hülgehall". Alati viimane.
Küll aga käitus laps selle ajal kummaliselt. Kui muidu oli kenasti pikuti ja kas hoidsime lihtsalt käest kinni või oleles niisama, siis selle loo ajal tõusis alati istuli, lasi jalad üle voodiserva rippu ja teatas, et tema tahab istuda selle laulu ajal. No istu siis....
Mõned nädalad hiljem oli seda laulu vaja kuulata minu süles. Iga jumala kord samal hetkel üles ja sülle jne. Jälle vaatasin, et üks ütlemata kummaline reaktsioon, kuid ei reageerinud kuidagi. On nagu on.
Lõpuks aga palus ta mul see laul ära jätta. Mitmel õhtul küsisin üle, et kas laul tuleb või ei ja iga kord teatas, et ei. Ja et.... "See laul teeb haiget". Nagu mismõttes? Meeldib ja teeb haiget? Ma ei võtnud ainsatki kõrget nooti sellal, ka eelduslikult kõrged kohad laulsin mahedalt, nii et kõrvadele see valus olla ei saanud. Hingele siis? Mismoodi? Ta on 2-aastane...
Igatahes minu jaoks ütlemata kummaline. Ja jäi endale kindlaks, et teeb haiget ja ärme seda laula. Ja nüüd püsib kõik aja pikali.
Vahel ütleb siiani, et "Ärme meri ülgeall laula, emme, eks"...