Vahepeal ei jaksanud ma blogimisele suurt mõeldagi ja kaalusin mitmel korral selle teemaga päris lõpetamist. Samas nagu kuidagi ei raatsinud. Põhjuseid erinevaid, kuid see väike päevaraamat on siiski kuidagi oluline. Täna veel.
Nüüd aga, kui suvemöll ja katkematu külalistevool möödas, ei ole ei rase ega piimast plahvatada üritavate tissidega, tekib igatsus blogiseda. Poiskad kah juba veidi suuremad ja hoolimata sellest, et unevõlg on endiselt üüratu, tunnen ma end veidi enam rütmis olevat kui siis, kui poisid veel päris tited olid. Justnagu hakkaks kerge hingamine tekkima. Ja ärkamine. Jube kummaline tunne.
Et siis jah, loodetavasti leian ma endas siiski jaksu ka siinmail taas jätkata ja blogi veidi aktiivsemalt klõbistada. Mitmed projektidki ju pooleli, kuid kuna blogi ja reaalse elu vahel on siiski määratu olulisuse vahemaa, siis blogiprojektide järjepidevuse nimel ma muud ohverdada ei kavatse. See kõik on pigem fun, vahel informatiivne, kuid kindlasti mitte ei saa see mul täna ja sellisel kujul olla kohustus. Aga mõned asjad on standby's ja ju nad jätkuvad siis, kui see mulle sobib.
Aga oioi kui palju olen ma peas postitusi valmis kirjutanud. Eriti magava lapsega ringi kärutades või autos pikemaid otsi sõites. Ja kusjuures - need on isegi head postitused! Sõnastuse meeldib mulle endalegi, kobistamist ei eksisteeri ja isegi teemad on enamat kui "eile sõin kapsast ja liha ning titel hambaid naapalju". Päevakajalisi, päevapoliitilisi, emotsioonidest tulvil ja kainelt arutlevaid. Ja no mida iganes veel. Aga... millegipärast on see fail arvuti taha jõudes kusagile ajukurdude avarusse kaduma läinud ja täpselt nii ongi. Ikka liha ja hambad.
Aga noh, asi seegi :)
Et siis jah, ma olen lootusrikas :)
Täna rohkem ei jaksa. Lõpetasin just töö tegemise (tänaseks...) ning suundun mõnele unetunnile.
3 kommentaari:
Lihtsalt igaks juhuks annan teada, et ma endiselt loen su blogi, kuigi nii 3 teemat korraga ja eriti kommenteerida ei jõua. :) Aga ma olen olemas ja loodetavasti sina ka. :)))
:D:D:D
No vähemalt keegi on alles :D Lahe :)
Mina loen ka. Just praegu jõudsin selle postini peale neid hilisemaid, ja tahtsin öelda, et ma sain ni ihästi aru, mida sa mõtlesid - jalutades/kärutades on mõtted, sõnastus, teemad kõik olemas, reas, päevakohased jne... ja siis pärast on tuhat muud asja pluss minu puhul - ununeb või on tüdimus arvutist. Või meenubki, et "sõin" midagi. Või midagi muud. Aga äkki jah tuleb tunne tagasi :) Hea on lugeda su lugu(sid)!
Postita kommentaar