Kaks kuud on möödas, kuid köha ja nõrk olemine pole kuhugi kadunud. Veidi vähenenud küll, kuid kokkuvõttes see kurnab.
Otsustasin siis alla anda ja panin arstile aja. Kuna mu perearstil patsiente palju, sain aja ka pea nädal hiljemaks. A las vaatab vähemalt üle.
Otsustasin siis alla anda ja panin arstile aja. Kuna mu perearstil patsiente palju, sain aja ka pea nädal hiljemaks. A las vaatab vähemalt üle.
Astun kabinetti. Areneb järgnev vestlus:
„Tere!“
„Tere-tere!“
Vaatab mind natuke aega tunnistades ja teatab: „Nonii, sind pole küll väga ammu näha olnud“
Olen meelitatud et ikka veel mäletab mind: „Jah, nii 6-7 aastat. Käisin viimati siin vist 2000 või 2001“
„Kui vana laps on?“
„???????????. Laps? Mul ei ole last“
„Huvitav, mulle nagu tundub et kunagi ootasid last kui siin käisid. Ei tea miks ma nii arvasin“, kohmetub doktor.
„Võib-olla isegi käisin siin sellal. Aga läks halvasti ja ei ole last“, püüan ka mina mälus sobrades viimast külastuskorda meenutada.
Tuhnib natuke paberites ja uurib edasi:
„Oled meest vahetanud?“
„??????????????“
„Noh, ma arvasin et te ikka veel abielus aga siis nägin kusagil ajakirjas I-d teise naisega. Kuidas sinul on? Uus mees olemas? Kõik korras?“
Ma ei oska kuidagi midagi arvata, hämmastun arsti mälust (arvestades kui palju patsiente tal on) ja tema familiaarsusest.
„Jah, I-ga pole me enam ammu koos, mõlemal uued pered, kuid suhtleme perekonniti edasi“
„Noh, siis on ju väga tore! Aga ma uurin sellepärast, et kui sa tahaksid lapsi kunagi saada, siis oleks küll viimane aeg planeerima hakata“
Ma ei osanud enam miskit arvata. Kõigile teistele paistab see minu mitteplaneerimine suurem südameasi olevat kui mulle! Isegi mu arstile, kes pole mind väga kaua näinud...
Olen meelitatud et ikka veel mäletab mind: „Jah, nii 6-7 aastat. Käisin viimati siin vist 2000 või 2001“
„Kui vana laps on?“
„???????????. Laps? Mul ei ole last“
„Huvitav, mulle nagu tundub et kunagi ootasid last kui siin käisid. Ei tea miks ma nii arvasin“, kohmetub doktor.
„Võib-olla isegi käisin siin sellal. Aga läks halvasti ja ei ole last“, püüan ka mina mälus sobrades viimast külastuskorda meenutada.
Tuhnib natuke paberites ja uurib edasi:
„Oled meest vahetanud?“
„??????????????“
„Noh, ma arvasin et te ikka veel abielus aga siis nägin kusagil ajakirjas I-d teise naisega. Kuidas sinul on? Uus mees olemas? Kõik korras?“
Ma ei oska kuidagi midagi arvata, hämmastun arsti mälust (arvestades kui palju patsiente tal on) ja tema familiaarsusest.
„Jah, I-ga pole me enam ammu koos, mõlemal uued pered, kuid suhtleme perekonniti edasi“
„Noh, siis on ju väga tore! Aga ma uurin sellepärast, et kui sa tahaksid lapsi kunagi saada, siis oleks küll viimane aeg planeerima hakata“
Ma ei osanud enam miskit arvata. Kõigile teistele paistab see minu mitteplaneerimine suurem südameasi olevat kui mulle! Isegi mu arstile, kes pole mind väga kaua näinud...
Aga midagi pole teha, see üldsuse torkimine hakkab juba natuke närvidele...
Edasi tegelesime siis pärisasjadega ehk kuulas ja mõõtis mind ja rääkisime asjast;)
Aga tegelikult on armas kui arst mäletab hoolimata sellest, et haruharva teda külastad. Tekitab usaldust, et ehk mäletab siis ka olulist ehk tervisega seonduvat:)
Täna siis käisin verd andmas ja röntgenis. Oijah... Aastaid olin olnud doonor ja miskit hullu pole olnud. Ok, alati pärast vere andmist olen pidanud pikalt pikutama, kuna püsti tõustes läheb pilt tasku, kuid enesetunne on alati olnud suurepärane. Vanasti arvati, et kuna olin doonorlusega tegelemise ajal kaalunumbriga lubatu piiril, siis võetav kogus oli minu kehale lihtsalt suur ja sellest nõrkus (sest enesetunne oli ju hea, lihtsalt püsti ei saanud kuidagi). Nüüd aga olen vägagi lubatud piiri sees ja mõni ampull ei tohiks ju midagi teha.
Edasi tegelesime siis pärisasjadega ehk kuulas ja mõõtis mind ja rääkisime asjast;)
Aga tegelikult on armas kui arst mäletab hoolimata sellest, et haruharva teda külastad. Tekitab usaldust, et ehk mäletab siis ka olulist ehk tervisega seonduvat:)
Täna siis käisin verd andmas ja röntgenis. Oijah... Aastaid olin olnud doonor ja miskit hullu pole olnud. Ok, alati pärast vere andmist olen pidanud pikalt pikutama, kuna püsti tõustes läheb pilt tasku, kuid enesetunne on alati olnud suurepärane. Vanasti arvati, et kuna olin doonorlusega tegelemise ajal kaalunumbriga lubatu piiril, siis võetav kogus oli minu kehale lihtsalt suur ja sellest nõrkus (sest enesetunne oli ju hea, lihtsalt püsti ei saanud kuidagi). Nüüd aga olen vägagi lubatud piiri sees ja mõni ampull ei tohiks ju midagi teha.
Samas ei ole enam mitu aastat verd pidanud andma ja harjumus puudub. Seega väike öäkk on sees.
Täna siis taheti võtta 5 ampullitäit verd. Ok, istun tooli ja asun pumpama. Nõel sisse, ampull otsa ja...... Mida ei tule on veri. Küll ta silitas mu sooni ja meelitas, verd tuli vaid tilkhaaval. Pika meelitamise peale sai veerand ampulli täis. Kuidagi mõjus see mulle nii hullusti, et kukkusingi ära! Näost valge ja keha külma higiga kaetud, kanti mind voodisse pikali. Nuuskpiiritus nina all, soovitasin teist kätt proovida. Samal ajal palusin et õde minuga ükskõik millest intensiivselt lobiseks, siis rahunen ja sooned laienevad. Nii ka läks ja kuigi ka nüüd tuli väga aeglaselt, said vähemalt kõik ampullid täis. Nüüd mõlemad käed augustatud...
Huhh! Loodan siiralt, et ei pea enam niipea taas verd andma minema!
Veel elamusi. Eile, kui arstile läksin, parkisin auto Rahvusraamatukogu ette. Tagasi tulles avastasin, et keegi on tagumise ukse etteotsa mõlgi vajutanud. Mitte küll suure, kuid lähedalt on seda näha. Tõenäoliselt manööverdades peale vajunud. Otse loomulikult on palju loota et see keegi oleks kojamehe vahele oma telefoninumbri pistnud. Olen mina ikka lihtsameelne. Nüüd mõtlengi uurida et kas seda kohta on võimalik vaadata kaamerasalvestustelt. Nõme lugu ju küll. Ok, kasko kaskoks, kuid mulle ei meeldi kui keegi lõhub minu vara ja siis süüdimatult minema sõidab. Seega peab uurima kelle poole pöörduda et salvestusi näha. Koht ja aeg on ju teada.
Üleüldse on hakanud liikluses minuga juhtuma. Ühel õhtul, kui kõik Endla silla all ilge hooga pidurdasid (keegi ees tegi vist miskit), siis mina sain samuti ilusasti pidama, kuid minu taga olnu mitte. Kas siis pidurid jamad või juht aeglase reageerimisega. Igatahes vajus ta mulle selga. Õnneks imetillukese hooga (ummik ka ja osaliselt jõudis ta pidurdada) ning minul ei olnudki miskit näha. Temal endal number mõlkis, kuna vajus mulle konksu otsa. Kartsin küll, et äkki konks andis impulsi edasi, kuid tundub et väike kiirus päästis olukorra.
Njah, nüüd siis matemaatika õpikute kallale. Nagu hiina keel mu jaoks, mitte ei mäleta enam ammuseid aegu...
Huhh! Loodan siiralt, et ei pea enam niipea taas verd andma minema!
Veel elamusi. Eile, kui arstile läksin, parkisin auto Rahvusraamatukogu ette. Tagasi tulles avastasin, et keegi on tagumise ukse etteotsa mõlgi vajutanud. Mitte küll suure, kuid lähedalt on seda näha. Tõenäoliselt manööverdades peale vajunud. Otse loomulikult on palju loota et see keegi oleks kojamehe vahele oma telefoninumbri pistnud. Olen mina ikka lihtsameelne. Nüüd mõtlengi uurida et kas seda kohta on võimalik vaadata kaamerasalvestustelt. Nõme lugu ju küll. Ok, kasko kaskoks, kuid mulle ei meeldi kui keegi lõhub minu vara ja siis süüdimatult minema sõidab. Seega peab uurima kelle poole pöörduda et salvestusi näha. Koht ja aeg on ju teada.
Üleüldse on hakanud liikluses minuga juhtuma. Ühel õhtul, kui kõik Endla silla all ilge hooga pidurdasid (keegi ees tegi vist miskit), siis mina sain samuti ilusasti pidama, kuid minu taga olnu mitte. Kas siis pidurid jamad või juht aeglase reageerimisega. Igatahes vajus ta mulle selga. Õnneks imetillukese hooga (ummik ka ja osaliselt jõudis ta pidurdada) ning minul ei olnudki miskit näha. Temal endal number mõlkis, kuna vajus mulle konksu otsa. Kartsin küll, et äkki konks andis impulsi edasi, kuid tundub et väike kiirus päästis olukorra.
Njah, nüüd siis matemaatika õpikute kallale. Nagu hiina keel mu jaoks, mitte ei mäleta enam ammuseid aegu...
4 kommentaari:
Vat tead mina olen küll õnnelik oma perearsti üle, kes teab minust, mu lapsest ja muust perest kõike. Samuti oleme sina peal ja räägime nagu sõbrannad ning kui ükskõik milline häda kaelas tead, et saad alati ühendust võtta ja vajadusel võetakse ka kiirkorras vastu lõunatamise ajast. Samuti, kes on harjunud meie pere poolt esitavate imelike küsimustega ja pigem naerab kaasa kui esitame taaskord mõne utoopilise küsimuse või ütlen, et ema rääkis ning ma siis igaks juhuks küsin üle.
Ja nüüd on ääretult kahju, et läheb või just läks dekreeti. Muidugi hea meel tema ja ta esiklapse pärast aga teadmine, et talle tuleb ajutine asendaja keegi tugev sisehaiguste arst vanuses üle 40 paneb kahtlema nõukaagse arsti kommetes.
NB! No ja see lapsesaamise jutt - eh mul hakkas arst seda rääkima aktiivselt kui olin vist 20 ja siis kui olin 22 ütles umbes nii, et nüüd oleks viimane aeg see juba ära teha ja umbes nii, et selle jaoks leiab alati mehe. Igakord imestasin.
Kicu :)
Its!
Selle kohta räägivad targemad inimesed jah, "et mees võib olla, laps peab olema".
Mul pigem see asi, et pole ise valmis, hoolimata sellest, et poole aasta pärast kukub 30.
Aga jah, minus äratab ka see usaldust et arst mind mäletab. Saaremaal elades oli ka perearst sama kes mu muul perel ja siis see tundus nii loomulik (väikese koha asi), kuid nüüd siin Tallinnas tundub kummaline. Aga siiski hea kui tunneb mind kui see, et iga kord vaatab võõrastavalt ja tuhnib ninapidi pabereis, et mingitki pilti ette saada.
Aga sulle - küll su arst varsti tagasi on:) Emapalk läbi, siis jälle tööl:) Niikaua tuleb siis kehvema variandiga leppida ja võimalikult terve püsida:)
No minu perearst on eraettevõtja ja asendusarsti võttis ta endale tööle. Seega ega ta enne 3a. tagasi ei kipu arvestades, et ta juures käivad inimesed kõikide haigustega, mida väga kergelt kannab edasi koju titele. Seega oma business ja ise vaatab kuidas teeb.
Ja see lapsesaamine - tead kui tahad ausalt teada siis sa ei saagi kunagi selleks valmis olla. Nii uskumatu kui see ei tundu on see emaamet hoopis teistmoodi kui sa seda endale enne emakssaamist ette oskad kujutada. Jah me kõik vaatame tuttavaid kõrvalt issand kui tore, et said lapse jne. aga enne kui sa ise seda koge siis sa ei oska mõista.
Mul sõbranna enda naistearst (tead ka teda tegelikult) ja tema ütleb ikka, et enne 30 või 30 peaks olema esimene laps olemas ja tead miks? Sest enamus ei tea aga munaraku varud võivad päevapealt lõppeda ja siis enam ei tee midagi ära. Osad juba ei saa lapsi 24 aastaselt. Ütles et palju on juhtumeid, kus tuleb 30 dates naisi ja enam ei anna midagi ära teha kuna nad on seda edasi lükanud. Naised ise ei tea, mida rohkem edasi lükkavad seda lähemale laste mittesaamisele jõuavad ja riskivad. Ta ikka loeb tõsiselt moraali naistele ja ta on meil hinnatuid naistearste. Ta ikka ütleb, et ta ei saa aru mida need juba 34/35a. vabad naised üldse mõtlevad, et printsi valgel hobusel või - keda niikunii ei tule. Et pigem laps juba kasvõi ilma meheta õigel ajal kui jääda eluaeg lastetuks ja lõpuks ka mehetuks.
Ohh ma võiks sel teemal veel pikalt rääkida :)
kusjuures olen ka seda kogenumatelt kuulnud, kuid ikka loodad et endal läheb paremini...
samas kui juhtuda ka see õnnetu olema, siis on ikka vesi ahjus küll. isegi pingutades poe enam võimalust:(
Postita kommentaar