Kodus on alati hea...

Viimati käisin kodus juulis. Nüüd oli taas maanteelint rataste all:)

Sügisesel ajal kipub rohkelt loomi liikvel olema, peab äärmiselt ettevaatlik olema. Oli endalgi olukord mis natuke närvi sisse võttis.

Oli juba pime ning kuna praamilt saime esimeste seas maha, siis polnud pikas kolonnis sõitmist ka. Kaugel eespool vaid ühe auto tuled, mängib vaikne muusika, püsikiiruse hoidja paika sätitud, kaks last tagaistmel magamas ning vestleme vaikselt sõbrantsiga. Mõnusalt rahulik oli kulgeda juba pikemat aega. Järsku vaatan, et otse minu rajal seisab keset teed rebane ja vaatab meie lähenemist. Eks ta üritas olukorda fikseerida, kuid natuke lolli koha peal toimus see. Vastassuunda ka ei saanud põigata, kuna vastu tuli sõiduk.

Mäletan vaid seda, kuidas käed fikseerusid roolil ja ajus kummitas: "väike loom, sõida otse peale". Pidurit vajutasin ka muidugi, kuid kusagilt aju teadis, et kõrvale põigata ei tohi, siis läheb masin kontrolli alt välja ja üks rebane siiski pole neid inimelusid väärt. Kohutav mõelda, et mina, suur loomaarmastaja, olin valmis rebasele otse otsa sõitma.

Õnneks ta siiski täiesti viimasel hetkel kalpsas eest ja läks õnneks, isegi lapsed ei ärganud selle pidurduse peale. Aga see näitas kui vähe on vaja selleks et midagi võiks nihu minna.

Isa küsis kodus, et miks ma signaali ei andnud? See oleks looma kiiremini reageerima pannud kui tulede lähenemise jälgimine. Ja tõepoolest - miks ma ei andnud? Hämmastav, ma ei tulnud selle pealegi mitte. Ainult rooli külge klammerduvad käed...

Üldse oli maal loomi tohutult palju. Rebaseid, kitsesid koos talledega, jäneseid, keda iganes kalpsas teedel. Neid nägi igal sammul.

Loomadega ka jätkan.
Vanatädi juurde on mõnda aega tagasi elama asunud üks tänavakiisu. Nüüd läks maja kapitaalsele värskenduskuurile ja kes elavad lammutatava/ehitatava maja hoovis? Kiisuemme koos ühe härraskiisuga ning kaks pojanaksikest:) Imearmsad tillukesed ukerdised. On alles nii väikesed, et emmest eraldama veel ei hakka, kuid edaspidi toome need endale koju (maakoju), seal nad siis saavad kahekesi edasi möllata ja koeraga sõbraks saada:) Linnas tänaval pole neil ju mingisugust elu...

Pildil tundub kiiss suurem kui ta on. Asend selline väljasirutatud ja mu käsi varjab tema tegelikku haprust.
Huvitav kuidas koer nad omaks võtab? Usutavasti võtab. Ja mis tal üle jääbki:) Ta nii sõbralik ja usun et tal hea meel kui kaaslased endale saab. Koer siiski alles üsna kutsik. Kuigi 2,5 aastat vana, käitub nägu jõmpsikas:) Hullata ja mängida - sellest vaid elakski:)
Igatahes vesi on tema suur sõber. Meres möllab kui hull ja kui merre ei saa, siis piisab kastmisvoolikust. All mõningad pildid lemmiktegevusest, millest ta kohe üldse ei väsi;)
Meeletud õunakogused sel aastal puude otsas ja - all. Meeletud. Kui korjata kärutäis õunu ja teatada naabrinaisele, et tule vii ära (tal palju loomi ja õunad lähevad lehmadele), siis selleks ajaks kui ta kohal on, on puude alused taas õunu täis. Ja puud ei ole üldse mitte tühjemad. Hämming.

Laupäeval olid plaanis ka väikesed Spa hooldused. Go Spa seekord. Oehh, ma ei väsi kordamast kuiväga mulle meeldib kui keegi mind poputab! Jumalik! Ja teenindajad on seal tõepoolest tasemel.

Peale spad-d mõtlesime korra Nasvalt läbi põigata, et uurida kuidas kala võtab. Kuna autos alati püügiriistad valmis, siis lantisime seal veerand tunnikest. Hihii, mina sain selle aja sees ühe ahvenapoisi:) Kala viisime kiisule. Ühega midagi rohkemat peale hakata ju pole.

Aga ma nägin seal päris koomiline välja. Kalamehe kohta. Nahkmantlis tibi spinninguga. Kala sellest ei hoolinud:D
Kodus ootas meid meie röövel. Ta suudab nii palju erinevaid ilmeid näole manada et...

Siin siis selline veidike ülbe mida-sa-tahad-nägu. Seda nägu ollakse eriti siis, kui mõned päevad eemal olla:

Njah, ma ei väsi seda kordamast, et kodus on alati nii hea. Kallid inimesed, vestlus millest iganes, soojus inimsuhetes, kesköine saun ja meeletult magus uni hiigelsuures voodis:)

Head ööd!